ehk, kuidas ma jälle ära eksisin.
Eile oli järjekordne hea päev!
Tööle pidime alles 9 minema, sest öeldi, et meile ei ole eriti tööd pakkuda. Niisiis jõudsid neiud kohale pool 11. Luke oli natukene kuri. Aga õnneks hästi natukene. Nühkisime siis jälle palehigis oma toole (palehigis sellepärast, et õnneks on viimased 2 päeva keskmine temperatuur sinna 30 kanti juba liikunud) kuni 17ni.
Pärast tööd otsustasin ma lõpuks jooksma minna - midagi, mida ma olin juba siiajõudmisest saati teha tahtnud. Kuna ma olen 3 kuud luuserdanud ja ei ole jooksukingi jalga saanud, siis mõtlesin, et ei hakka esimese korraga kohe üle pingutama ja teen lühikese poole tunnise otsa. Kui ma siis olin 15 minutit ühes suunas jooknud ja tahtsin ümber kvartali ringi teha ja tagasi kodu poole liikuma hakata, avastasin, et olen lootusetult eksinud. Jooksin siis edasi-tagasi mööda Brisbane'i tänavaid ja ei suutnud kuidagi õiget tee-otsa üles leida. Lõpuks kujuneski minu lühikesest poole tunnisest sörgist tunni ja pooleteisene maraton. Koju sain lõpuks nii, et saatsin Luke'ile sõnumi (õnneks olin telefoni kaasa võtnud) ja palusin talt abi. Tema klõbistas kohe google mapsi välja ja kirjeldas mulle, kuidas ma koju saan.
Pärast kiiret dušši võttis eestlaste koguhulk jälle jalad kõhu alt välja ja läksime Brisbane'i kesklinna lasershow-d vaatama, mis aga oli suhteliselt haledakujuline. Aga vähemalt saime majast välja.
Uudiseid veel nii palju, et eile tuli meie juurde elama ka pere noorim poeg, kes aga on juhtumisi päris kõvasti rohupuntras. Tegelenud aktiivse suitsetamisega juba tubli 10 aastat ja tema vastu on kõigil pereliikmetel ka tõkend võetud, sest poiss ei ole peast päris korras. Meile, neiudele, meeldib eriti see, et me magame tegelikult praegu tema toas, millel ei ole ust. Väga enesekindel tunne just ei ole.
No comments:
Post a Comment