Bestonia

... ja ajastu lõpp.

Asi on nüüd ametlik. Istun kodus ja kirjutan oma reisipäeviku (selleks korraks) viimast sissekannet. Raske uskuda, aga olengi nüüd kohe päris kindlasti kahe jalaga kalli isamaa pinnal jälle. Kuluski selleks kõigest 26 tundi ja veidi üle kümne tuhande kilomeetri. Ikka veel ei taha see teadmine endale teed minu ajukooreni puuristada. Kerge debiilsusevormini ulatuv naeratus on minu näol püsinud juba Moskvasse maandumisest alates, kuid protsessor ei taha selle uudse infokilluga veel päris hästi toime tulla.

Ma ei oska vist tõesti kirjeldada ilusamat vaatepilti, kui see hingematvalt sinivalge Estonian Airi lennuk Moskva Sheremetjevo lennujaama E-terminali 37ndas väravas paar tundi tagasi. Kodumaa suutis mind ka suurepäraselt vastu võtta, kuna esimese asjana, mida ma allapoole pilvepiiri laskudes nägin, oli ehtne ja hää eestimaine päikeseloojang. Kirsiks koogi peale sai veel see, et isegi mu kott, mis otse Siem Reapist Tallinnasse saadeti, jõudis kohale.

Kui veel kogemusele juurde liita emme vasttehtud kartulisalat ja leib, siis leiab isegi minu pikast teekonnast väsinud kere, et tänane on üks parimaid päevi üldse. Pärast pikka retke koju jõudmine on lihtsalt kõige parem tunne! Ma juba ootan seda tuttavat hetke homme hommikul, kui minu unine ajukene hetk pärast ärkamist veel päris hästi aru ei saa, kus ta viibib. Neid hetki on mul viimase kahe kuu jookusl hirmus tihti olnud. Senimaani olen pidanud oma segaduses aju pärimistele ikka vastama "Laos" või "Vietnam" või "Kambodža". Homme hommikul saan südamerahuga oma väsinud peale öelda: "Ole rahulik, sa oled nüüd kodus!"

Tahaks siin nüüd hirmus pikalt heietama jääda ja üritada kõigile selgeks teha, mis tunne on nüüd - täpselt üheksa kuud pärast lahkumist - tagasi kodus olla ja seda õnnist heldimust kuidagi mustvalgele saada, aga see ei tuleks mul nagunii välja. Peale selle tuleb nüüd lõpuks saada korralik ööuni korralikus koduses voodis.

Küll aga ei saa ma lahkuda enne korralike tänusõnade kirja panemist:
Olge tervitatud te kõik, kes minu reisipäevikut ikka sirvisid ja mulle sääl kaugel maal pöialt hoidsid! Olete kõik väga vahvad olnud ja ära väärinud minu suurimad tänud! Kõike kõige paremat!

Lõpu algus

... ja jätkuv saaga fotokaga.

Täna suutsin ma ennast lõpuks Angkori templeid vaatama vedada. Eile oli veel suur plaan, et tõusen koos kuke ja koiduga ning veedan terve päeva ajalooradadel suure huviga kivihunnikuid vaadates.

See plaan ebaõnnestus juba eos. Küll aga olin ma siiski enda üle väga uhke, kui ma 11ks juba tänava peal olin ja tarmukalt Angkori suunas astusin. (Tegelikult on templite külastamiseks tuk-tuki vaja, aga ma mõtlesin, et sammun vähemalt õiges suunas nii kaua, kuni mõne leian.) Suure astumise peale aga läks mu kõht tühjaks ja niisiis saingi ma alles veerand ühe ajal, pärast brunch-i oma vaprat teekonda jätkata. Selleks hetkeks olin ma juba veidi mures, et kuidas siis nüüd nii vähe aega jääb kõigi kivinikerduste imetlemiseks ja uurimiseks.

Suuremad entusiastid väitsid mulle, et alla 3 päeva pole Angkorisse üldse mõtet minna, veidi vähem agarad väitsid, et 2 päeva on piisav ning realistid keelasid mul üle ühepäevast piletit osta. Minul kulus kompleksi üle vaatamiseks kaks tundi.

Tuleb tõdeda, et kuigi tõesti, kogu too muistsete templite majandus on väga suurepärane, kõik nood nikerdused vapustavalt keerukad, mitmetonnised kivid kuskilt seitsme maa ja mere tagant sinna metsa kohale veetud ning see kõik on veel tehtud käsitsi, siis no kaua sa, hing, jaksad neid kivilahmakaid vahtida. Peale selle olen ma oma peaaegu 23 aasta jooksul juba igat masti kiviehitsi, alustades püramiididega ja lõpetades Chichen Itza-ga (mis on, tehniliselt võttes ka siiski püramiid), juba jõudnud vaadata ka. Käisin, nägin, tegin pilti ja tulin tulema.

Selle pildistamisega läks muidugi nii, nagu mul selle reisi ajal kipub ikka minema - halvasti. Hommikul kontrollisin ma veel spetsiaalselt üle, et mu aparaat ikka kaasas oleks ja kenasti töötaks. Kõik oli korras. Aga siis, keset kõige suuremat templipalavikku, suutis see õudne kaadervärk oma pataka (ikoon väitis, et aku on veel pooltäis) siiski kotti visata ja töötamise lakata. Ma oleks suurema hea meelega ta sealsamas Buddhale ohverdanud, aga mõtlesin, et viin ta ikka igaks juhuks koju ja pühendan Taarale või tulejumal Sid-ile. Angkor Wat-ist sain õnneks ikkagi paar pilti ja Angkor Thomi väravast ka. Edasised templimöllud katsusin üles võtta telefonikaameraga.

Hedonism

... ehk viimased päevad 9-kuulisest reisist.

Kes veel ei tea, siis kordan igaks juhuks siin ka üle: pühapäeval alustan oma pikka ja vaevarikast teekonda kodu poole. Kõigi kirjade järgi peaksin isamaa pinnale naasma esmaspäeva hilisõhtul. Niisiis on mul veel viimane võimalus siinpool Venemaad nii palju elu nautida, kui vähegi annab. Jõudumööda olen sellega ka tegelenud.

Eile päev, mis oli kuratlikult palav, arenes vaikse mööda linna voolamise rütmis. Midagi tohutult suurepärast ma korda saata ei suutnud, just tolle palavuse pärast. Imbusin vaikselt ühest varjulisest nurgast teise ja kostistasin end vahepeal puuvilja shake-ide ja jäätisega. Lugesin oma raamatut (hetkel "Life of Pi") ja raiskasin ulmelisi summasid kohvi peale. Otsisin Siem Reapi parimat amoki (kohalik rahvustoit  - kalakarri riisiga - ja minu uus lemmikasi) ning proovisin verd anda. Kumbki ülesanne ei tahtnud kuidagi välja tulla. Paremat amoki leidus Phnom Penhis iga nurga peal ja minu veenid on ikka nii nigelad, et isegi kolmanda maailma vilunud halastajaõed ei suuda neid tabada. Vähemalt sain tasuta coca-cola. Peale selle avastasin veel Siem Reapi kahte suuremat turgu ja nautisin mitte-ametliku massaažipealinna nimekohaseid hüvesid.

Täna, see vastu, olen ma äärmiselt tubli olnud. Ärkasin kell 6! Mitte küll vabast tahtest, aga siiski. Kell 7 istusin ma juba hobuse seljas ja alustasin oma 4-tunnist matka. See kujunes keskmisest väga palju toredamaks. Esiteks pidasime me giidiga (taaskord koosneski kogu ekskursioonigrupp ainult minust ja giidist) maha päris mitu võiduajamist mööda Kambodža külavaheteid. Ma ei ole vist elus hobusel nii kiiresti edasi liikunud kui täna. Edasi läks asi lõbusamaks siis, kui me pärast kahte tundi ajamist väikese pausi tegime ja lootosefarmi juures jalga puhkasime. Tarmukalt otsustasin mina võimalust mitte raisku lasta ja läksin asja uurima. Farmis õnnestus mul üht toredat vanahärrat mööda lastes kitsalt teerajalt jalgapidi sohu kukkuda. Kuna ka tänane päev tõi kolmekümne teise poolde ulatuvad soojakraadid ja taevas ei olnud ühtegi pilve, siis ei olnud mul sellest eriti kurb meel.

Küll aga ei jäänud see mitte kuidagi mu päeva ainukeseks supluseks. Järjekordsest üleujutatud riisipõllust läbi sumbates otsustas minu ratsu end veidi jahutada ja vette pikali visata. Mina sain õnneks sadulast enne maha, kui suuremaks püherdamiseks kiskus, kuid see tähendas ka reiteni ulatuvasse vette hüppamist. Tegelikult ei morjendanud seegi minu tuju kuidagi. Oleksin isegi sinna korra selili visanud, kui kurjad külainimesed meil silma peal ei oleks hoidnud.

Pärast ratsutamist jätkasin päeva sportlikus formaadis ja läksin kolme taala eest lähedalasuva hotelli basseini nautima. Pärast mööda tolmuseid külavaheteid vingaalitsedes oli see nii teretulnud vaheldus, et vaat, et kiskus õnnepisarad silma. Palavaima osa päevast veetsingi veesilma ääres. Ühel hetkel otsustas ilmataat meile halastada ja saatis meile kaela äkkvihma koos äikesega. Ujumiskogemus läks kohe hüppeliselt paremaks. Kui suurema palavus järele hakkas andma, sain taaskord võimaluse ulmelisi summasid kohvi ja massaažide peale kulutada.

Õhtupoole, olles end igatpidi vaimselt ja füüsiliselt karastanud, leidsin endas piisavalt vaprust, et hakata seda hirmsat suveniirikoletist murdma. Õega sain vist ühele poole, tahaks loota. Ent paistab alles, kui kaua minu kuraas sellise hirmsa väljavaate ees vankumatu püsib.

Malaaria

.. ehk, mis muud ta olla võib!

Täna jõudsingi pärast keskmisest vaevarikkamat teekonda Siem Reapi. Viimane sihtkoht ongi lõpuks käes! Tähistasin seda kohe sellega, et pakkisin oma koti täiesti lahti! Aitab asju tuulutada ja pühapäeval kogu tavaari jälle kotti sokutades saab kõigest üleliigsest taaskord vabaneda. Tuleb tõdeda, et moraal on praegu hirmus kõrge. Viimane nädal on käimas, varsti saab koju ja samas saan oma pisikesele reisule joone alla tõmmata nii muhedas kohas, kui seda on Siem Reap.

Taaskord pole esimese päevaga suutnud uuest kohast väga palju sotti saada, aga pisikese jalutuskäigu pärast hotelli jõudmist ja koti lahti pakkimist jõudsin siiski teha. Enne kui pimedaks läks, jõudsin ära näha põnevaid, poodidega ääristatud, külgtänavaid, ühe suure turu ja Phnom Penhis avastatud suurepärase jäätisekohviku haru. No mida rohkemat on elult tahta?! Boonusena, et lõpp eriti suurejooneline tuleks, on iga nurga peal veel massaažisalongid ning käsitööpoed. Kui ma vähegi suurem shopahoolik oleks (loe: suudaksin veeta poodeldes rohkem kui 20 minutit), siis oleks siinne scene vist küll paradiis - oma väga lühikesel jalutuskäigulgi suutsin ma trehvata vähemalt viite retro- ja omaloomingu riietepoodi. Kui ma kuskilt ka noid neetud suveniire taga ajama pean, siis on mul hea meel, et see koht on Siem Reap.

Tuleb tõdeda, et umbes kolm tundi tagasi minu entusiasm nii suur ei olnud. Nimelt tegin ma selle saatusliku vea, et otsustasin Siem Reapi sõita paadiga. Lonely Planet lubas suure suuga, et paadireis Battambangist Siem Reapi on kõige suurejoonelisem ja vapustavam kogu Kambodžas. Mis selles nii suurejoonelist ja vapustavat pidi olema, see jäigi mulle arusaamatuks. Oli paat, oli mitte väga kutsuv jõgi ja selle ääres majad ja inimesed. Kogu moos! Ainuke veidigi vapustav külg asja juures oli see, et reis kestis 9 tundi ja seda ei saa kindlasti heaks vapustuseks lugeda.

Eile sain ma terve päeva eriti järjekindlat peavalu nautida, mis iga kord, kui ma liigutasin, tundus uut hoogu juurde saavat. Selle tõttu veetsin ma suurema osa päevast horisontaalasendis, katsudes tukastada (mis on veidi irooniline, sest peavalu tekkis ülemagamisest pärast 15-tunnist und). Seetõttu aga ei suutnud ma õhtul, kui valu järele andis, enam sõba silmale saada. Eilse öö jooksul sain kokku magada umbes poolteist tundi. Ja sellele järgnes 9-tunnine paadisõit, mil minu kõrval istusid kaks noort venda, kes lõviosa sõidust üksteist peksid ja seejärel vaheldumisi ka ulguma pistsid. Asjale ei aidanud kaasa nende ema, kes oli kõige kiledama ja läbilõikavama häälega naisterahvas, kelle võõrkeelset juttu ma olen olnud sunnitud pealt kuulama. Kogu reisi uudsus möödus pärast esimest tundi, ülejäänud aja katsusin ma veeta mingis mediteerivas poolunes. Seda aga segas väga tugevasti vihm, mis iga kahekümne minuti tagant alustas ja lõpetas meile näkku sadamist.

Viimaseks piisaks oleks pidanud saama see, kui me mingis madalas järvesopis peaaegu kinni jäime. Tegelikult vist ütleski mootor veidikeseks üles, sest üks kohalik poiss haaras mutrivõtme, tuiskas mootori juurde paadi tagaotsas ja hakkas seda ennastunustavalt taguma. Ilmselgelt aga teadis ta, mida ta tegi, sest pärast veerandtunnist pusimist saime siiski edasi sõita.

Oli, mis ta oli, aga ellu ma jäin ja kohale jõudsin. Nüüd hakkab kell pool kaheksa õhtul saama ja minul on juba hirmus uni. Õnneks ei ole mul homseks midagi ette nähtud, nii et vahelduse mõttes saab jälle lõdvalt võtta. Kolmapäevaks orgunnisin endale 4-tunnise ratsamatka lähiümbruses. Neljapäeval valutan lihaseid ja reedel hakkab kõik otsast!

Ämblikud ja prussakad

... ehk natuke seda ja natuke teist.

Üleeile õhtul suutsin ma teha veel üliinimliku pingutuse ja hoolimata oma väga nirudast seisukorrast Chrisiga kokku saada. Chris on hollandi poiss, kellega ma paar aastat tagasi Pärnus puhtjuhuslikult raamatukogus tuttavaks sain. Suur sõprus algas millalgi selle vahel, kui ma talle ebuddy kasutamise selgeks õpetasin ja siis ta sokke ostma viisin.

Chris õpib kellekski, mis võiks meenutada põllumajandusinseneri. Ma päris täpselt ei mäleta ja päris täpselt ei huvita ka. Igal juhul on ta viimased 5 kuud Kambodžas elanud ja oma doktorikraadi tarvis siin mingeid hirmus tähtsaid asju uurinud. Ja kuna saatus meid juba nii toredasti teisel pool maakera kokku juhatas, siis otsustasime ka päris näost-näkku trehvata ja veidi mälestustealleel patseerida. Oli igati tore õhtu - käisime söömas restoranis, mille personal koosneb tervenisti endistest tänavalastest ja muidu inimestest, kelle eluloteriil kõige rohkem vedanud ei ole. Pärast seda tutvustas Chris mulle veidi lähemalt enda praegust uurimisvaldkonda.

Hetkel tegeleb ta sellega, et üritab välja selgitada, kui suur osa kohalikust (keskmisest vaesemast) elanikkonnast oma toidulaual erinevaid lisandeid kasutab, et oma toidusedelisse veidi vaheldust tuua. "Lisandite" all mõtleb ta erinevat masti sitikaid. Niisiis viiski ta mind ühele kindlale tänavanurgale (võib-olla veidi irooniliselt  oli see tänavanurk täpselt kuningliku palee ees). Sealt leidsime eest toidukäru, kus pakuti müügiks pisikesi kilke, suuri kilke, poole peopesa suuruseid ämblikke, erinevaid mardikaid ja vastkoorunud tibusid. Eriti võikaid olid mingid tublid 7-9 cm pikad veesitikad ning tibud (erinevalt ühest Laoses nähtud turust olid siin kõik tooted juba surnud). Et kogemus ikka täielik oleks, ostis ta endale maiuspalaks ühe nendest nimetatud ämblikest. Mina tervest ämblikust keeldusin, aga pakkumise peale suutsin ära süüa pool ühest jalast. Tuleb tõdeda, et mitte minu lemmiktoit. Mingit erilist maitset ma ei tabanud peale väga karmi praadimisõli oma. Üldiselt meenutas ta kõige enam liiga kauaks fritüüri jäetud friikartulit. Aga vähemalt saab jälle öelda, et tehtud!

Eile oli mul jälle vastukaaluks väga produktiivne päev. Jõudsin ära käia Tuol Slengi genotsiidi muusemumis - endises koolimajas, mille Pol Poti partei oli vanglaks ja üleüldiselt piinamajaks muutnud. Mitte kõige rõõmsameelsem koht, aga minu jaoks ka mitte nii depressiivne kui tapmisväljad. Edasi läksin veidi rõõmsamatele radadele ja külastasin kuninglikku paleed ja hõbepagodat, mis selle kõrval asub. Ütle, mis sa ütled kohalike kohta, aga oma kuningaperet hoiavad nad küll hästi. Paleed ümbritses superilus ja hooldatud aed ning palee ise oli ka viimase peal. Hõbepagodast ma üldse ei räägi. Peale hõbeda lebasid igal pool kullast ja nefriidist Buddhad. Kahjuks aga ei lubatud kõigest sellest pilti teha.

Eilsest tublidusest kurnatud olen ma täna jälle maksimaalselt vegeteerinud ja mitte midagi suuremat korda saatnud. Suutsin ainult homseks bussipileti Battambangi ära osta.

Aijaa - ja täna hommikul duši all käies tundsin ma ühel hetkel, kuidas midagi kergelt mu jalatalda kõdistab. Alla vaadates nägin ma kena 6 cm-st prussakat, kes meeleheitlikult end mu jala alla üritas peita. Pärast minu vaprat kiljumist ja vannitoas ühest kohast teise kekslemist suutis sitikas lõpuks ukse alt läbi sibada ja end, minu suureks rõõmuks, kuhugi mu tuppa ära peita. Üldiselt ei tundu Phnom Penhist lahkumine enam üldse paha ideena.

Legen - wait for it! - dary

... ehk üks tore päev Kambodžas.

Eilseks oli mul bronnitud poole päevane ATV tuur mööda Phnom Penhi-äärseid külasid ja muidu kütkestavat Kambodžat. Sellega algas ka üks mu senise reisi meeldejäävamaid päevi.

Tuur ise kestis mõned tunnid, mille kestel sain vahetult kogeda kohalikku külaelu argipäeva. Väga meeleolukas trip oli - mina ja mu giid, Ya, nägime täpselt sellised riisipõlde, nagu pildiraamatus, erinevat masti osmikuid, jõgesid ja palmisalusid, igas külas terve trobikonna lapsi, kes kisades ligi tormasid ning lehvitasid või patsu tahtsid saada ning hulganisti uitavaid lehmi. Kõvasti lisaväärtust pakkus see, et ma ei näinud kogu selle ringi vältel mitte ühtegi teist valget nägu.

Pärast tuuri visati mind Cheong Ek-i tapmisväljadele, kus ma poolteist tundi audiotuuri kuulates ringi vaatasin ja katsusin kujutleda, kuidas seal, eriti malbes puudesalus Pol Poti käsul tuhandeid inimesi teise ilma saadeti. See ei tulnud mul eriti välja, kuigi tunnistust ikka veel jalge all lebavatest kehadest andsid mõned luufragmendid, mis siin-seal vihmaga üles maapinnale olid tulnud. Keset seda parki oli ka hirmkõrge templisarnane ehitis, milles presenteeriti kolpasid ja suuremaid luid kõigest murdarvult nendelt, kes eriti võigal kombel seal oma lõpu leidsid. Eriti võikaks tegi protsessi see, et Pol Poti režiimi ajal olid kuulid kallis kraam. Niisiis ei hakanud ta neid isegi oma nn. "vastaste" elimineerimiseks raiskama. Suurematel kas lõigati kõrid läbi või hukati nad kasutades erinevat masti põllutööriistu. Väikelastel võeti lihtsalt jalgadest kinni ja nad löödi vastu puud. Miks beebisid üldse tarvis tappa oli? Selle pärast, et Pol Pot leidis, et kui ühes perekonnas juba must lammas on, tuleb terve kari tapamajja saata. See pidavat vähendama ellujäänud pereliikmete hilisema kättemaksu tõenäosust.

Igal juhul leidsin pärast seda külastust, et mul oleks tarvis end veidi tuulutada. Seetõttu võtsin vastu Ya kutse temaga õhtul Phnom Penhi avastama minna. See kujunes tegelikult väga heaks otsuseks - kõigepealt käisime lõbustuspargis bumper autodega sõitmas ja õhupalle nooltega loopimas ning õhtu lõpetasime taaskord tantsupõrandal. Kahjuks läks poiss seal natuke liiga familiaarseks, nii et ma jätsin tema maha ja läksin ise järgmist lokaali murdma. Seal sattusin ma kokku mõne tuttava näoga. Üks inglane, kes mul tänavalt nõu oli küsinud ja kaks sakslast, kellega ma Sihanoukville'is klaasikese õlut olin joonud. Igal juhul kujunes sellest väga sümpaatne õhtu, mis lõppes hommikul koos inglase, meie uue sõbranna ja kohaliku tuk-tuk juhiga prantsuse keeles vaieldes.

Haige käpp ja TOEFL

... ehk, kuidas Phnom Penh mulle hea mulje on jätnud.

Nüüdseks olen juba tervelt 2 päeva Phnom Penhis veetnud. Siiamaani tundub tegu olevat eriti muheda kohaga - tundub, et neid siin Kambodžas jätkub omajagu. Kahjuks ei ole ma veel väga palju avastada jõudnud, kuigi paar pisikest tiiru linna peal on tehtud. Pikemat espitsiooni on rikkunud senimaani peamiselt 2 tegurit, mis ka sellesamase postituse pealkirjas mainitud on.

Haige käpa sain muretsetud endale friikõnnetuses üleeile, mõned tunnid pärast Phnom Penhi saabumist. Olesklesin pärast järjekordse öömaja leidmist voodil, sõin mangot ja vaatasin "Parks and Recreation"-it (kaabukergitus Katrele siinkohal). Püsti tõustes ei pannud ma esialgu tähelegi, et jalg oli vahepeal ära surnud. Kui ma aga esimest sammu tegema hakkasin, siis ei suutnud mu uninunud lihased neile antud ülesandega päris korrektselt hakkama saada ja ma astusin oma jalalaba peale mingis eriti huvitavas asendis, mis lõppes peaaegu kõhuli põrandale kukkumisega. Õnneks asi nii kaugele siiski ei läinud, aga loiverdanud olen ma nüüd siiski kaks päeva. Asi ei ole aga enam väga hull ja homseks loodan vähemalt 90% töövõimekuse taastada.

Plusspoolel sundis teine espitsioonitakistajategur mind nagunii ka toas istuma. Täna hommikul sooritasin TOEFL testi. Sellest lähtudes kuluski eilne päev veendudes, et ma olen ikka inglise keele kunn ja testi õpijuhend on kirjutatud inimestele, kes A) ei ole kunagi koolis käinud ja seega B) mitte kunagi mitte ühtegi testi, eksamit ega tunnikontrolli kirjutanud. Üks tabavamaid märkusi õpijuhendis väitis, et testis hea tulemuse saavutamiseks oleks hea omada "a good command of English". Pärast seda järgnes ka lühike peatükk, mis õpetas inimesi, kuidas arvutiekraanil teksti allapoole kerida ja, mida tähendavad "cut", "copy" ja "paste". Peaaegu 900 lehekülge puhast kulda ilmselgelt.

Hoolimata minu siiamaani küllaltki piiratud ülevaatest, on Phnom Penh mulle väga muheda jätnud. Esimesel õhtul enne jalaväänamist sain pisikese ringkäigu siiski teha ja avastasin, et jõeäär, kus mina resideerun (Phnom Penh asub mõnusalt jõe ja järve vahel), on täis pikitud pisikesi tänavakohvikuid ja muidu põnevaid vabaõhuturgudega ääristatud tänavaid, rääkimata templitest, kust sisse ja välja oranžides rüüdes mungad voorivad ja täiesti ebamaist muusikat üle linna hõljub. Tuleb tõdeda, et senimaani on endised prantsuse asumaad mulle väga hea mulje jätnud - vähemalt on toidud põnevad kui peekon ja munad (eriti tore on see, et crème brûlée on laialt levinud). Miinuspoolel on aga kõik kohad prantslasi täis.

Täna otsustasin ka vapralt testikohast tagasi hostelisse ukerdada ja veidigi rohkem linna näha. Jälle jäi hea mulje - inimesed on toredad ja ma leidsin isegi täiesti arvestatava cappuccino. Möödaminnes otsustasin veidi juukseid lõigata. Ja milline juukselõikus see oli! Pesu ajaks pandi mind lamama massaažitooli ja samal ajal nühkis neiu mu juukseid nii hoolikalt, et ma ei pea ennast sellega vähemalt nädal aega vaevama nüüd. Pärast mitu head minutit kestnud juuksepesu, palsameerimist ja peamassaaži juhtatati mind juuksuritooli juurde, kus järgnes taaskord mõneminutiline õlamassaaž. Minu vähese unega vaevatud silmad tahtsid sellest vägisi kinni vajuda. Õnneks aga suutsin veel juuksurionule selgitada, et tahaks kõigest otsi lõigata ja siis jäin mingisse poolunne. Lõikusele järgnenud kuivatamine oli ka omaette ooper. Onkel nägi sellega nii kõvasti vaeva, nagu oleks tal auasi iga juuksekarv isiklikult üle käia.

Pärast soengutamist tagasiteed jätkates aga tegin strateegilise vea ja ostsin raamatu. Viga ei olnud nii väga selles, mida ma ostsin, vaid pigem, kellelt. Tuli minu juurde poiss, kes hoolega kirjateoseid müütas. Kuna mul hakkabki just parasjagu raamat läbi saama, siis mõtlesin, et miks mitte. Olles 10 taala eest kaks raamatut soetanud, hakkasin ma oma viga mõistma. Müügilepingu sõlmimise ajal oli minu ümber kogunenud juba hea hulk teisi põngerjaid, kes samasuure innuga mulle veel igasuguseid erinevaid asju müüa tahtsid. Hoolimata minu kinnitustest, et ma olen nüüd kõik oma vajadused rahuldanud, ega taha salle, rahakotte ega käepaelu, sain ma järgnevad sada meetrit tänaval kõndida nagu kanaema, erinava suurusega mudilased seljataga tolknemas. Ühel hetkel nad õnneks lahknesid ja mina sain rahus tagasi hostelisse siiberdada.

Nüüd lamasklen hosteli katusebaaris võrkkiiges, joon värsket apelsinimahla ja asun raamatut lõpetama. Elu on jälle lill. Isegi ilm on siin ilus - 35 kraadi ja päike siramas.