... ehk viimased päevad 9-kuulisest reisist.
Kes veel ei tea, siis kordan igaks juhuks siin ka üle: pühapäeval alustan oma pikka ja vaevarikast teekonda kodu poole. Kõigi kirjade järgi peaksin isamaa pinnale naasma esmaspäeva hilisõhtul. Niisiis on mul veel viimane võimalus siinpool Venemaad nii palju elu nautida, kui vähegi annab. Jõudumööda olen sellega ka tegelenud.
Eile päev, mis oli kuratlikult palav, arenes vaikse mööda linna voolamise rütmis. Midagi tohutult suurepärast ma korda saata ei suutnud, just tolle palavuse pärast. Imbusin vaikselt ühest varjulisest nurgast teise ja kostistasin end vahepeal puuvilja shake-ide ja jäätisega. Lugesin oma raamatut (hetkel "Life of Pi") ja raiskasin ulmelisi summasid kohvi peale. Otsisin Siem Reapi parimat amoki (kohalik rahvustoit - kalakarri riisiga - ja minu uus lemmikasi) ning proovisin verd anda. Kumbki ülesanne ei tahtnud kuidagi välja tulla. Paremat amoki leidus Phnom Penhis iga nurga peal ja minu veenid on ikka nii nigelad, et isegi kolmanda maailma vilunud halastajaõed ei suuda neid tabada. Vähemalt sain tasuta coca-cola. Peale selle avastasin veel Siem Reapi kahte suuremat turgu ja nautisin mitte-ametliku massaažipealinna nimekohaseid hüvesid.
Täna, see vastu, olen ma äärmiselt tubli olnud. Ärkasin kell 6! Mitte küll vabast tahtest, aga siiski. Kell 7 istusin ma juba hobuse seljas ja alustasin oma 4-tunnist matka. See kujunes keskmisest väga palju toredamaks. Esiteks pidasime me giidiga (taaskord koosneski kogu ekskursioonigrupp ainult minust ja giidist) maha päris mitu võiduajamist mööda Kambodža külavaheteid. Ma ei ole vist elus hobusel nii kiiresti edasi liikunud kui täna. Edasi läks asi lõbusamaks siis, kui me pärast kahte tundi ajamist väikese pausi tegime ja lootosefarmi juures jalga puhkasime. Tarmukalt otsustasin mina võimalust mitte raisku lasta ja läksin asja uurima. Farmis õnnestus mul üht toredat vanahärrat mööda lastes kitsalt teerajalt jalgapidi sohu kukkuda. Kuna ka tänane päev tõi kolmekümne teise poolde ulatuvad soojakraadid ja taevas ei olnud ühtegi pilve, siis ei olnud mul sellest eriti kurb meel.
Küll aga ei jäänud see mitte kuidagi mu päeva ainukeseks supluseks. Järjekordsest üleujutatud riisipõllust läbi sumbates otsustas minu ratsu end veidi jahutada ja vette pikali visata. Mina sain õnneks sadulast enne maha, kui suuremaks püherdamiseks kiskus, kuid see tähendas ka reiteni ulatuvasse vette hüppamist. Tegelikult ei morjendanud seegi minu tuju kuidagi. Oleksin isegi sinna korra selili visanud, kui kurjad külainimesed meil silma peal ei oleks hoidnud.
Pärast ratsutamist jätkasin päeva sportlikus formaadis ja läksin kolme taala eest lähedalasuva hotelli basseini nautima. Pärast mööda tolmuseid külavaheteid vingaalitsedes oli see nii teretulnud vaheldus, et vaat, et kiskus õnnepisarad silma. Palavaima osa päevast veetsingi veesilma ääres. Ühel hetkel otsustas ilmataat meile halastada ja saatis meile kaela äkkvihma koos äikesega. Ujumiskogemus läks kohe hüppeliselt paremaks. Kui suurema palavus järele hakkas andma, sain taaskord võimaluse ulmelisi summasid kohvi ja massaažide peale kulutada.
Õhtupoole, olles end igatpidi vaimselt ja füüsiliselt karastanud, leidsin endas piisavalt vaprust, et hakata seda hirmsat suveniirikoletist murdma. Õega sain vist ühele poole, tahaks loota. Ent paistab alles, kui kaua minu kuraas sellise hirmsa väljavaate ees vankumatu püsib.
Wednesday 30 May 2012
Monday 28 May 2012
Malaaria
.. ehk, mis muud ta olla võib!
Täna jõudsingi pärast keskmisest vaevarikkamat teekonda Siem Reapi. Viimane sihtkoht ongi lõpuks käes! Tähistasin seda kohe sellega, et pakkisin oma koti täiesti lahti! Aitab asju tuulutada ja pühapäeval kogu tavaari jälle kotti sokutades saab kõigest üleliigsest taaskord vabaneda. Tuleb tõdeda, et moraal on praegu hirmus kõrge. Viimane nädal on käimas, varsti saab koju ja samas saan oma pisikesele reisule joone alla tõmmata nii muhedas kohas, kui seda on Siem Reap.
Taaskord pole esimese päevaga suutnud uuest kohast väga palju sotti saada, aga pisikese jalutuskäigu pärast hotelli jõudmist ja koti lahti pakkimist jõudsin siiski teha. Enne kui pimedaks läks, jõudsin ära näha põnevaid, poodidega ääristatud, külgtänavaid, ühe suure turu ja Phnom Penhis avastatud suurepärase jäätisekohviku haru. No mida rohkemat on elult tahta?! Boonusena, et lõpp eriti suurejooneline tuleks, on iga nurga peal veel massaažisalongid ning käsitööpoed. Kui ma vähegi suurem shopahoolik oleks (loe: suudaksin veeta poodeldes rohkem kui 20 minutit), siis oleks siinne scene vist küll paradiis - oma väga lühikesel jalutuskäigulgi suutsin ma trehvata vähemalt viite retro- ja omaloomingu riietepoodi. Kui ma kuskilt ka noid neetud suveniire taga ajama pean, siis on mul hea meel, et see koht on Siem Reap.
Tuleb tõdeda, et umbes kolm tundi tagasi minu entusiasm nii suur ei olnud. Nimelt tegin ma selle saatusliku vea, et otsustasin Siem Reapi sõita paadiga. Lonely Planet lubas suure suuga, et paadireis Battambangist Siem Reapi on kõige suurejoonelisem ja vapustavam kogu Kambodžas. Mis selles nii suurejoonelist ja vapustavat pidi olema, see jäigi mulle arusaamatuks. Oli paat, oli mitte väga kutsuv jõgi ja selle ääres majad ja inimesed. Kogu moos! Ainuke veidigi vapustav külg asja juures oli see, et reis kestis 9 tundi ja seda ei saa kindlasti heaks vapustuseks lugeda.
Eile sain ma terve päeva eriti järjekindlat peavalu nautida, mis iga kord, kui ma liigutasin, tundus uut hoogu juurde saavat. Selle tõttu veetsin ma suurema osa päevast horisontaalasendis, katsudes tukastada (mis on veidi irooniline, sest peavalu tekkis ülemagamisest pärast 15-tunnist und). Seetõttu aga ei suutnud ma õhtul, kui valu järele andis, enam sõba silmale saada. Eilse öö jooksul sain kokku magada umbes poolteist tundi. Ja sellele järgnes 9-tunnine paadisõit, mil minu kõrval istusid kaks noort venda, kes lõviosa sõidust üksteist peksid ja seejärel vaheldumisi ka ulguma pistsid. Asjale ei aidanud kaasa nende ema, kes oli kõige kiledama ja läbilõikavama häälega naisterahvas, kelle võõrkeelset juttu ma olen olnud sunnitud pealt kuulama. Kogu reisi uudsus möödus pärast esimest tundi, ülejäänud aja katsusin ma veeta mingis mediteerivas poolunes. Seda aga segas väga tugevasti vihm, mis iga kahekümne minuti tagant alustas ja lõpetas meile näkku sadamist.
Viimaseks piisaks oleks pidanud saama see, kui me mingis madalas järvesopis peaaegu kinni jäime. Tegelikult vist ütleski mootor veidikeseks üles, sest üks kohalik poiss haaras mutrivõtme, tuiskas mootori juurde paadi tagaotsas ja hakkas seda ennastunustavalt taguma. Ilmselgelt aga teadis ta, mida ta tegi, sest pärast veerandtunnist pusimist saime siiski edasi sõita.
Oli, mis ta oli, aga ellu ma jäin ja kohale jõudsin. Nüüd hakkab kell pool kaheksa õhtul saama ja minul on juba hirmus uni. Õnneks ei ole mul homseks midagi ette nähtud, nii et vahelduse mõttes saab jälle lõdvalt võtta. Kolmapäevaks orgunnisin endale 4-tunnise ratsamatka lähiümbruses. Neljapäeval valutan lihaseid ja reedel hakkab kõik otsast!
Täna jõudsingi pärast keskmisest vaevarikkamat teekonda Siem Reapi. Viimane sihtkoht ongi lõpuks käes! Tähistasin seda kohe sellega, et pakkisin oma koti täiesti lahti! Aitab asju tuulutada ja pühapäeval kogu tavaari jälle kotti sokutades saab kõigest üleliigsest taaskord vabaneda. Tuleb tõdeda, et moraal on praegu hirmus kõrge. Viimane nädal on käimas, varsti saab koju ja samas saan oma pisikesele reisule joone alla tõmmata nii muhedas kohas, kui seda on Siem Reap.
Taaskord pole esimese päevaga suutnud uuest kohast väga palju sotti saada, aga pisikese jalutuskäigu pärast hotelli jõudmist ja koti lahti pakkimist jõudsin siiski teha. Enne kui pimedaks läks, jõudsin ära näha põnevaid, poodidega ääristatud, külgtänavaid, ühe suure turu ja Phnom Penhis avastatud suurepärase jäätisekohviku haru. No mida rohkemat on elult tahta?! Boonusena, et lõpp eriti suurejooneline tuleks, on iga nurga peal veel massaažisalongid ning käsitööpoed. Kui ma vähegi suurem shopahoolik oleks (loe: suudaksin veeta poodeldes rohkem kui 20 minutit), siis oleks siinne scene vist küll paradiis - oma väga lühikesel jalutuskäigulgi suutsin ma trehvata vähemalt viite retro- ja omaloomingu riietepoodi. Kui ma kuskilt ka noid neetud suveniire taga ajama pean, siis on mul hea meel, et see koht on Siem Reap.
Tuleb tõdeda, et umbes kolm tundi tagasi minu entusiasm nii suur ei olnud. Nimelt tegin ma selle saatusliku vea, et otsustasin Siem Reapi sõita paadiga. Lonely Planet lubas suure suuga, et paadireis Battambangist Siem Reapi on kõige suurejoonelisem ja vapustavam kogu Kambodžas. Mis selles nii suurejoonelist ja vapustavat pidi olema, see jäigi mulle arusaamatuks. Oli paat, oli mitte väga kutsuv jõgi ja selle ääres majad ja inimesed. Kogu moos! Ainuke veidigi vapustav külg asja juures oli see, et reis kestis 9 tundi ja seda ei saa kindlasti heaks vapustuseks lugeda.
Eile sain ma terve päeva eriti järjekindlat peavalu nautida, mis iga kord, kui ma liigutasin, tundus uut hoogu juurde saavat. Selle tõttu veetsin ma suurema osa päevast horisontaalasendis, katsudes tukastada (mis on veidi irooniline, sest peavalu tekkis ülemagamisest pärast 15-tunnist und). Seetõttu aga ei suutnud ma õhtul, kui valu järele andis, enam sõba silmale saada. Eilse öö jooksul sain kokku magada umbes poolteist tundi. Ja sellele järgnes 9-tunnine paadisõit, mil minu kõrval istusid kaks noort venda, kes lõviosa sõidust üksteist peksid ja seejärel vaheldumisi ka ulguma pistsid. Asjale ei aidanud kaasa nende ema, kes oli kõige kiledama ja läbilõikavama häälega naisterahvas, kelle võõrkeelset juttu ma olen olnud sunnitud pealt kuulama. Kogu reisi uudsus möödus pärast esimest tundi, ülejäänud aja katsusin ma veeta mingis mediteerivas poolunes. Seda aga segas väga tugevasti vihm, mis iga kahekümne minuti tagant alustas ja lõpetas meile näkku sadamist.
Viimaseks piisaks oleks pidanud saama see, kui me mingis madalas järvesopis peaaegu kinni jäime. Tegelikult vist ütleski mootor veidikeseks üles, sest üks kohalik poiss haaras mutrivõtme, tuiskas mootori juurde paadi tagaotsas ja hakkas seda ennastunustavalt taguma. Ilmselgelt aga teadis ta, mida ta tegi, sest pärast veerandtunnist pusimist saime siiski edasi sõita.
Oli, mis ta oli, aga ellu ma jäin ja kohale jõudsin. Nüüd hakkab kell pool kaheksa õhtul saama ja minul on juba hirmus uni. Õnneks ei ole mul homseks midagi ette nähtud, nii et vahelduse mõttes saab jälle lõdvalt võtta. Kolmapäevaks orgunnisin endale 4-tunnise ratsamatka lähiümbruses. Neljapäeval valutan lihaseid ja reedel hakkab kõik otsast!
Friday 25 May 2012
Ämblikud ja prussakad
... ehk natuke seda ja natuke teist.
Üleeile õhtul suutsin ma teha veel üliinimliku pingutuse ja hoolimata oma väga nirudast seisukorrast Chrisiga kokku saada. Chris on hollandi poiss, kellega ma paar aastat tagasi Pärnus puhtjuhuslikult raamatukogus tuttavaks sain. Suur sõprus algas millalgi selle vahel, kui ma talle ebuddy kasutamise selgeks õpetasin ja siis ta sokke ostma viisin.
Chris õpib kellekski, mis võiks meenutada põllumajandusinseneri. Ma päris täpselt ei mäleta ja päris täpselt ei huvita ka. Igal juhul on ta viimased 5 kuud Kambodžas elanud ja oma doktorikraadi tarvis siin mingeid hirmus tähtsaid asju uurinud. Ja kuna saatus meid juba nii toredasti teisel pool maakera kokku juhatas, siis otsustasime ka päris näost-näkku trehvata ja veidi mälestustealleel patseerida. Oli igati tore õhtu - käisime söömas restoranis, mille personal koosneb tervenisti endistest tänavalastest ja muidu inimestest, kelle eluloteriil kõige rohkem vedanud ei ole. Pärast seda tutvustas Chris mulle veidi lähemalt enda praegust uurimisvaldkonda.
Hetkel tegeleb ta sellega, et üritab välja selgitada, kui suur osa kohalikust (keskmisest vaesemast) elanikkonnast oma toidulaual erinevaid lisandeid kasutab, et oma toidusedelisse veidi vaheldust tuua. "Lisandite" all mõtleb ta erinevat masti sitikaid. Niisiis viiski ta mind ühele kindlale tänavanurgale (võib-olla veidi irooniliselt oli see tänavanurk täpselt kuningliku palee ees). Sealt leidsime eest toidukäru, kus pakuti müügiks pisikesi kilke, suuri kilke, poole peopesa suuruseid ämblikke, erinevaid mardikaid ja vastkoorunud tibusid. Eriti võikaid olid mingid tublid 7-9 cm pikad veesitikad ning tibud (erinevalt ühest Laoses nähtud turust olid siin kõik tooted juba surnud). Et kogemus ikka täielik oleks, ostis ta endale maiuspalaks ühe nendest nimetatud ämblikest. Mina tervest ämblikust keeldusin, aga pakkumise peale suutsin ära süüa pool ühest jalast. Tuleb tõdeda, et mitte minu lemmiktoit. Mingit erilist maitset ma ei tabanud peale väga karmi praadimisõli oma. Üldiselt meenutas ta kõige enam liiga kauaks fritüüri jäetud friikartulit. Aga vähemalt saab jälle öelda, et tehtud!
Eile oli mul jälle vastukaaluks väga produktiivne päev. Jõudsin ära käia Tuol Slengi genotsiidi muusemumis - endises koolimajas, mille Pol Poti partei oli vanglaks ja üleüldiselt piinamajaks muutnud. Mitte kõige rõõmsameelsem koht, aga minu jaoks ka mitte nii depressiivne kui tapmisväljad. Edasi läksin veidi rõõmsamatele radadele ja külastasin kuninglikku paleed ja hõbepagodat, mis selle kõrval asub. Ütle, mis sa ütled kohalike kohta, aga oma kuningaperet hoiavad nad küll hästi. Paleed ümbritses superilus ja hooldatud aed ning palee ise oli ka viimase peal. Hõbepagodast ma üldse ei räägi. Peale hõbeda lebasid igal pool kullast ja nefriidist Buddhad. Kahjuks aga ei lubatud kõigest sellest pilti teha.
Eilsest tublidusest kurnatud olen ma täna jälle maksimaalselt vegeteerinud ja mitte midagi suuremat korda saatnud. Suutsin ainult homseks bussipileti Battambangi ära osta.
Aijaa - ja täna hommikul duši all käies tundsin ma ühel hetkel, kuidas midagi kergelt mu jalatalda kõdistab. Alla vaadates nägin ma kena 6 cm-st prussakat, kes meeleheitlikult end mu jala alla üritas peita. Pärast minu vaprat kiljumist ja vannitoas ühest kohast teise kekslemist suutis sitikas lõpuks ukse alt läbi sibada ja end, minu suureks rõõmuks, kuhugi mu tuppa ära peita. Üldiselt ei tundu Phnom Penhist lahkumine enam üldse paha ideena.
Üleeile õhtul suutsin ma teha veel üliinimliku pingutuse ja hoolimata oma väga nirudast seisukorrast Chrisiga kokku saada. Chris on hollandi poiss, kellega ma paar aastat tagasi Pärnus puhtjuhuslikult raamatukogus tuttavaks sain. Suur sõprus algas millalgi selle vahel, kui ma talle ebuddy kasutamise selgeks õpetasin ja siis ta sokke ostma viisin.
Chris õpib kellekski, mis võiks meenutada põllumajandusinseneri. Ma päris täpselt ei mäleta ja päris täpselt ei huvita ka. Igal juhul on ta viimased 5 kuud Kambodžas elanud ja oma doktorikraadi tarvis siin mingeid hirmus tähtsaid asju uurinud. Ja kuna saatus meid juba nii toredasti teisel pool maakera kokku juhatas, siis otsustasime ka päris näost-näkku trehvata ja veidi mälestustealleel patseerida. Oli igati tore õhtu - käisime söömas restoranis, mille personal koosneb tervenisti endistest tänavalastest ja muidu inimestest, kelle eluloteriil kõige rohkem vedanud ei ole. Pärast seda tutvustas Chris mulle veidi lähemalt enda praegust uurimisvaldkonda.
Hetkel tegeleb ta sellega, et üritab välja selgitada, kui suur osa kohalikust (keskmisest vaesemast) elanikkonnast oma toidulaual erinevaid lisandeid kasutab, et oma toidusedelisse veidi vaheldust tuua. "Lisandite" all mõtleb ta erinevat masti sitikaid. Niisiis viiski ta mind ühele kindlale tänavanurgale (võib-olla veidi irooniliselt oli see tänavanurk täpselt kuningliku palee ees). Sealt leidsime eest toidukäru, kus pakuti müügiks pisikesi kilke, suuri kilke, poole peopesa suuruseid ämblikke, erinevaid mardikaid ja vastkoorunud tibusid. Eriti võikaid olid mingid tublid 7-9 cm pikad veesitikad ning tibud (erinevalt ühest Laoses nähtud turust olid siin kõik tooted juba surnud). Et kogemus ikka täielik oleks, ostis ta endale maiuspalaks ühe nendest nimetatud ämblikest. Mina tervest ämblikust keeldusin, aga pakkumise peale suutsin ära süüa pool ühest jalast. Tuleb tõdeda, et mitte minu lemmiktoit. Mingit erilist maitset ma ei tabanud peale väga karmi praadimisõli oma. Üldiselt meenutas ta kõige enam liiga kauaks fritüüri jäetud friikartulit. Aga vähemalt saab jälle öelda, et tehtud!
Eile oli mul jälle vastukaaluks väga produktiivne päev. Jõudsin ära käia Tuol Slengi genotsiidi muusemumis - endises koolimajas, mille Pol Poti partei oli vanglaks ja üleüldiselt piinamajaks muutnud. Mitte kõige rõõmsameelsem koht, aga minu jaoks ka mitte nii depressiivne kui tapmisväljad. Edasi läksin veidi rõõmsamatele radadele ja külastasin kuninglikku paleed ja hõbepagodat, mis selle kõrval asub. Ütle, mis sa ütled kohalike kohta, aga oma kuningaperet hoiavad nad küll hästi. Paleed ümbritses superilus ja hooldatud aed ning palee ise oli ka viimase peal. Hõbepagodast ma üldse ei räägi. Peale hõbeda lebasid igal pool kullast ja nefriidist Buddhad. Kahjuks aga ei lubatud kõigest sellest pilti teha.
Eilsest tublidusest kurnatud olen ma täna jälle maksimaalselt vegeteerinud ja mitte midagi suuremat korda saatnud. Suutsin ainult homseks bussipileti Battambangi ära osta.
Aijaa - ja täna hommikul duši all käies tundsin ma ühel hetkel, kuidas midagi kergelt mu jalatalda kõdistab. Alla vaadates nägin ma kena 6 cm-st prussakat, kes meeleheitlikult end mu jala alla üritas peita. Pärast minu vaprat kiljumist ja vannitoas ühest kohast teise kekslemist suutis sitikas lõpuks ukse alt läbi sibada ja end, minu suureks rõõmuks, kuhugi mu tuppa ära peita. Üldiselt ei tundu Phnom Penhist lahkumine enam üldse paha ideena.
Wednesday 23 May 2012
Legen - wait for it! - dary
... ehk üks tore päev Kambodžas.
Eilseks oli mul bronnitud poole päevane ATV tuur mööda Phnom Penhi-äärseid külasid ja muidu kütkestavat Kambodžat. Sellega algas ka üks mu senise reisi meeldejäävamaid päevi.
Tuur ise kestis mõned tunnid, mille kestel sain vahetult kogeda kohalikku külaelu argipäeva. Väga meeleolukas trip oli - mina ja mu giid, Ya, nägime täpselt sellised riisipõlde, nagu pildiraamatus, erinevat masti osmikuid, jõgesid ja palmisalusid, igas külas terve trobikonna lapsi, kes kisades ligi tormasid ning lehvitasid või patsu tahtsid saada ning hulganisti uitavaid lehmi. Kõvasti lisaväärtust pakkus see, et ma ei näinud kogu selle ringi vältel mitte ühtegi teist valget nägu.
Pärast tuuri visati mind Cheong Ek-i tapmisväljadele, kus ma poolteist tundi audiotuuri kuulates ringi vaatasin ja katsusin kujutleda, kuidas seal, eriti malbes puudesalus Pol Poti käsul tuhandeid inimesi teise ilma saadeti. See ei tulnud mul eriti välja, kuigi tunnistust ikka veel jalge all lebavatest kehadest andsid mõned luufragmendid, mis siin-seal vihmaga üles maapinnale olid tulnud. Keset seda parki oli ka hirmkõrge templisarnane ehitis, milles presenteeriti kolpasid ja suuremaid luid kõigest murdarvult nendelt, kes eriti võigal kombel seal oma lõpu leidsid. Eriti võikaks tegi protsessi see, et Pol Poti režiimi ajal olid kuulid kallis kraam. Niisiis ei hakanud ta neid isegi oma nn. "vastaste" elimineerimiseks raiskama. Suurematel kas lõigati kõrid läbi või hukati nad kasutades erinevat masti põllutööriistu. Väikelastel võeti lihtsalt jalgadest kinni ja nad löödi vastu puud. Miks beebisid üldse tarvis tappa oli? Selle pärast, et Pol Pot leidis, et kui ühes perekonnas juba must lammas on, tuleb terve kari tapamajja saata. See pidavat vähendama ellujäänud pereliikmete hilisema kättemaksu tõenäosust.
Igal juhul leidsin pärast seda külastust, et mul oleks tarvis end veidi tuulutada. Seetõttu võtsin vastu Ya kutse temaga õhtul Phnom Penhi avastama minna. See kujunes tegelikult väga heaks otsuseks - kõigepealt käisime lõbustuspargis bumper autodega sõitmas ja õhupalle nooltega loopimas ning õhtu lõpetasime taaskord tantsupõrandal. Kahjuks läks poiss seal natuke liiga familiaarseks, nii et ma jätsin tema maha ja läksin ise järgmist lokaali murdma. Seal sattusin ma kokku mõne tuttava näoga. Üks inglane, kes mul tänavalt nõu oli küsinud ja kaks sakslast, kellega ma Sihanoukville'is klaasikese õlut olin joonud. Igal juhul kujunes sellest väga sümpaatne õhtu, mis lõppes hommikul koos inglase, meie uue sõbranna ja kohaliku tuk-tuk juhiga prantsuse keeles vaieldes.
Eilseks oli mul bronnitud poole päevane ATV tuur mööda Phnom Penhi-äärseid külasid ja muidu kütkestavat Kambodžat. Sellega algas ka üks mu senise reisi meeldejäävamaid päevi.
Tuur ise kestis mõned tunnid, mille kestel sain vahetult kogeda kohalikku külaelu argipäeva. Väga meeleolukas trip oli - mina ja mu giid, Ya, nägime täpselt sellised riisipõlde, nagu pildiraamatus, erinevat masti osmikuid, jõgesid ja palmisalusid, igas külas terve trobikonna lapsi, kes kisades ligi tormasid ning lehvitasid või patsu tahtsid saada ning hulganisti uitavaid lehmi. Kõvasti lisaväärtust pakkus see, et ma ei näinud kogu selle ringi vältel mitte ühtegi teist valget nägu.
Pärast tuuri visati mind Cheong Ek-i tapmisväljadele, kus ma poolteist tundi audiotuuri kuulates ringi vaatasin ja katsusin kujutleda, kuidas seal, eriti malbes puudesalus Pol Poti käsul tuhandeid inimesi teise ilma saadeti. See ei tulnud mul eriti välja, kuigi tunnistust ikka veel jalge all lebavatest kehadest andsid mõned luufragmendid, mis siin-seal vihmaga üles maapinnale olid tulnud. Keset seda parki oli ka hirmkõrge templisarnane ehitis, milles presenteeriti kolpasid ja suuremaid luid kõigest murdarvult nendelt, kes eriti võigal kombel seal oma lõpu leidsid. Eriti võikaks tegi protsessi see, et Pol Poti režiimi ajal olid kuulid kallis kraam. Niisiis ei hakanud ta neid isegi oma nn. "vastaste" elimineerimiseks raiskama. Suurematel kas lõigati kõrid läbi või hukati nad kasutades erinevat masti põllutööriistu. Väikelastel võeti lihtsalt jalgadest kinni ja nad löödi vastu puud. Miks beebisid üldse tarvis tappa oli? Selle pärast, et Pol Pot leidis, et kui ühes perekonnas juba must lammas on, tuleb terve kari tapamajja saata. See pidavat vähendama ellujäänud pereliikmete hilisema kättemaksu tõenäosust.
Igal juhul leidsin pärast seda külastust, et mul oleks tarvis end veidi tuulutada. Seetõttu võtsin vastu Ya kutse temaga õhtul Phnom Penhi avastama minna. See kujunes tegelikult väga heaks otsuseks - kõigepealt käisime lõbustuspargis bumper autodega sõitmas ja õhupalle nooltega loopimas ning õhtu lõpetasime taaskord tantsupõrandal. Kahjuks läks poiss seal natuke liiga familiaarseks, nii et ma jätsin tema maha ja läksin ise järgmist lokaali murdma. Seal sattusin ma kokku mõne tuttava näoga. Üks inglane, kes mul tänavalt nõu oli küsinud ja kaks sakslast, kellega ma Sihanoukville'is klaasikese õlut olin joonud. Igal juhul kujunes sellest väga sümpaatne õhtu, mis lõppes hommikul koos inglase, meie uue sõbranna ja kohaliku tuk-tuk juhiga prantsuse keeles vaieldes.
Sunday 20 May 2012
Haige käpp ja TOEFL
... ehk, kuidas Phnom Penh mulle hea mulje on jätnud.
Nüüdseks olen juba tervelt 2 päeva Phnom Penhis veetnud. Siiamaani tundub tegu olevat eriti muheda kohaga - tundub, et neid siin Kambodžas jätkub omajagu. Kahjuks ei ole ma veel väga palju avastada jõudnud, kuigi paar pisikest tiiru linna peal on tehtud. Pikemat espitsiooni on rikkunud senimaani peamiselt 2 tegurit, mis ka sellesamase postituse pealkirjas mainitud on.
Haige käpa sain muretsetud endale friikõnnetuses üleeile, mõned tunnid pärast Phnom Penhi saabumist. Olesklesin pärast järjekordse öömaja leidmist voodil, sõin mangot ja vaatasin "Parks and Recreation"-it (kaabukergitus Katrele siinkohal). Püsti tõustes ei pannud ma esialgu tähelegi, et jalg oli vahepeal ära surnud. Kui ma aga esimest sammu tegema hakkasin, siis ei suutnud mu uninunud lihased neile antud ülesandega päris korrektselt hakkama saada ja ma astusin oma jalalaba peale mingis eriti huvitavas asendis, mis lõppes peaaegu kõhuli põrandale kukkumisega. Õnneks asi nii kaugele siiski ei läinud, aga loiverdanud olen ma nüüd siiski kaks päeva. Asi ei ole aga enam väga hull ja homseks loodan vähemalt 90% töövõimekuse taastada.
Plusspoolel sundis teine espitsioonitakistajategur mind nagunii ka toas istuma. Täna hommikul sooritasin TOEFL testi. Sellest lähtudes kuluski eilne päev veendudes, et ma olen ikka inglise keele kunn ja testi õpijuhend on kirjutatud inimestele, kes A) ei ole kunagi koolis käinud ja seega B) mitte kunagi mitte ühtegi testi, eksamit ega tunnikontrolli kirjutanud. Üks tabavamaid märkusi õpijuhendis väitis, et testis hea tulemuse saavutamiseks oleks hea omada "a good command of English". Pärast seda järgnes ka lühike peatükk, mis õpetas inimesi, kuidas arvutiekraanil teksti allapoole kerida ja, mida tähendavad "cut", "copy" ja "paste". Peaaegu 900 lehekülge puhast kulda ilmselgelt.
Hoolimata minu siiamaani küllaltki piiratud ülevaatest, on Phnom Penh mulle väga muheda jätnud. Esimesel õhtul enne jalaväänamist sain pisikese ringkäigu siiski teha ja avastasin, et jõeäär, kus mina resideerun (Phnom Penh asub mõnusalt jõe ja järve vahel), on täis pikitud pisikesi tänavakohvikuid ja muidu põnevaid vabaõhuturgudega ääristatud tänavaid, rääkimata templitest, kust sisse ja välja oranžides rüüdes mungad voorivad ja täiesti ebamaist muusikat üle linna hõljub. Tuleb tõdeda, et senimaani on endised prantsuse asumaad mulle väga hea mulje jätnud - vähemalt on toidud põnevad kui peekon ja munad (eriti tore on see, et crème brûlée on laialt levinud). Miinuspoolel on aga kõik kohad prantslasi täis.
Täna otsustasin ka vapralt testikohast tagasi hostelisse ukerdada ja veidigi rohkem linna näha. Jälle jäi hea mulje - inimesed on toredad ja ma leidsin isegi täiesti arvestatava cappuccino. Möödaminnes otsustasin veidi juukseid lõigata. Ja milline juukselõikus see oli! Pesu ajaks pandi mind lamama massaažitooli ja samal ajal nühkis neiu mu juukseid nii hoolikalt, et ma ei pea ennast sellega vähemalt nädal aega vaevama nüüd. Pärast mitu head minutit kestnud juuksepesu, palsameerimist ja peamassaaži juhtatati mind juuksuritooli juurde, kus järgnes taaskord mõneminutiline õlamassaaž. Minu vähese unega vaevatud silmad tahtsid sellest vägisi kinni vajuda. Õnneks aga suutsin veel juuksurionule selgitada, et tahaks kõigest otsi lõigata ja siis jäin mingisse poolunne. Lõikusele järgnenud kuivatamine oli ka omaette ooper. Onkel nägi sellega nii kõvasti vaeva, nagu oleks tal auasi iga juuksekarv isiklikult üle käia.
Pärast soengutamist tagasiteed jätkates aga tegin strateegilise vea ja ostsin raamatu. Viga ei olnud nii väga selles, mida ma ostsin, vaid pigem, kellelt. Tuli minu juurde poiss, kes hoolega kirjateoseid müütas. Kuna mul hakkabki just parasjagu raamat läbi saama, siis mõtlesin, et miks mitte. Olles 10 taala eest kaks raamatut soetanud, hakkasin ma oma viga mõistma. Müügilepingu sõlmimise ajal oli minu ümber kogunenud juba hea hulk teisi põngerjaid, kes samasuure innuga mulle veel igasuguseid erinevaid asju müüa tahtsid. Hoolimata minu kinnitustest, et ma olen nüüd kõik oma vajadused rahuldanud, ega taha salle, rahakotte ega käepaelu, sain ma järgnevad sada meetrit tänaval kõndida nagu kanaema, erinava suurusega mudilased seljataga tolknemas. Ühel hetkel nad õnneks lahknesid ja mina sain rahus tagasi hostelisse siiberdada.
Nüüd lamasklen hosteli katusebaaris võrkkiiges, joon värsket apelsinimahla ja asun raamatut lõpetama. Elu on jälle lill. Isegi ilm on siin ilus - 35 kraadi ja päike siramas.
Nüüdseks olen juba tervelt 2 päeva Phnom Penhis veetnud. Siiamaani tundub tegu olevat eriti muheda kohaga - tundub, et neid siin Kambodžas jätkub omajagu. Kahjuks ei ole ma veel väga palju avastada jõudnud, kuigi paar pisikest tiiru linna peal on tehtud. Pikemat espitsiooni on rikkunud senimaani peamiselt 2 tegurit, mis ka sellesamase postituse pealkirjas mainitud on.
Haige käpa sain muretsetud endale friikõnnetuses üleeile, mõned tunnid pärast Phnom Penhi saabumist. Olesklesin pärast järjekordse öömaja leidmist voodil, sõin mangot ja vaatasin "Parks and Recreation"-it (kaabukergitus Katrele siinkohal). Püsti tõustes ei pannud ma esialgu tähelegi, et jalg oli vahepeal ära surnud. Kui ma aga esimest sammu tegema hakkasin, siis ei suutnud mu uninunud lihased neile antud ülesandega päris korrektselt hakkama saada ja ma astusin oma jalalaba peale mingis eriti huvitavas asendis, mis lõppes peaaegu kõhuli põrandale kukkumisega. Õnneks asi nii kaugele siiski ei läinud, aga loiverdanud olen ma nüüd siiski kaks päeva. Asi ei ole aga enam väga hull ja homseks loodan vähemalt 90% töövõimekuse taastada.
Plusspoolel sundis teine espitsioonitakistajategur mind nagunii ka toas istuma. Täna hommikul sooritasin TOEFL testi. Sellest lähtudes kuluski eilne päev veendudes, et ma olen ikka inglise keele kunn ja testi õpijuhend on kirjutatud inimestele, kes A) ei ole kunagi koolis käinud ja seega B) mitte kunagi mitte ühtegi testi, eksamit ega tunnikontrolli kirjutanud. Üks tabavamaid märkusi õpijuhendis väitis, et testis hea tulemuse saavutamiseks oleks hea omada "a good command of English". Pärast seda järgnes ka lühike peatükk, mis õpetas inimesi, kuidas arvutiekraanil teksti allapoole kerida ja, mida tähendavad "cut", "copy" ja "paste". Peaaegu 900 lehekülge puhast kulda ilmselgelt.
Hoolimata minu siiamaani küllaltki piiratud ülevaatest, on Phnom Penh mulle väga muheda jätnud. Esimesel õhtul enne jalaväänamist sain pisikese ringkäigu siiski teha ja avastasin, et jõeäär, kus mina resideerun (Phnom Penh asub mõnusalt jõe ja järve vahel), on täis pikitud pisikesi tänavakohvikuid ja muidu põnevaid vabaõhuturgudega ääristatud tänavaid, rääkimata templitest, kust sisse ja välja oranžides rüüdes mungad voorivad ja täiesti ebamaist muusikat üle linna hõljub. Tuleb tõdeda, et senimaani on endised prantsuse asumaad mulle väga hea mulje jätnud - vähemalt on toidud põnevad kui peekon ja munad (eriti tore on see, et crème brûlée on laialt levinud). Miinuspoolel on aga kõik kohad prantslasi täis.
Täna otsustasin ka vapralt testikohast tagasi hostelisse ukerdada ja veidigi rohkem linna näha. Jälle jäi hea mulje - inimesed on toredad ja ma leidsin isegi täiesti arvestatava cappuccino. Möödaminnes otsustasin veidi juukseid lõigata. Ja milline juukselõikus see oli! Pesu ajaks pandi mind lamama massaažitooli ja samal ajal nühkis neiu mu juukseid nii hoolikalt, et ma ei pea ennast sellega vähemalt nädal aega vaevama nüüd. Pärast mitu head minutit kestnud juuksepesu, palsameerimist ja peamassaaži juhtatati mind juuksuritooli juurde, kus järgnes taaskord mõneminutiline õlamassaaž. Minu vähese unega vaevatud silmad tahtsid sellest vägisi kinni vajuda. Õnneks aga suutsin veel juuksurionule selgitada, et tahaks kõigest otsi lõigata ja siis jäin mingisse poolunne. Lõikusele järgnenud kuivatamine oli ka omaette ooper. Onkel nägi sellega nii kõvasti vaeva, nagu oleks tal auasi iga juuksekarv isiklikult üle käia.
Pärast soengutamist tagasiteed jätkates aga tegin strateegilise vea ja ostsin raamatu. Viga ei olnud nii väga selles, mida ma ostsin, vaid pigem, kellelt. Tuli minu juurde poiss, kes hoolega kirjateoseid müütas. Kuna mul hakkabki just parasjagu raamat läbi saama, siis mõtlesin, et miks mitte. Olles 10 taala eest kaks raamatut soetanud, hakkasin ma oma viga mõistma. Müügilepingu sõlmimise ajal oli minu ümber kogunenud juba hea hulk teisi põngerjaid, kes samasuure innuga mulle veel igasuguseid erinevaid asju müüa tahtsid. Hoolimata minu kinnitustest, et ma olen nüüd kõik oma vajadused rahuldanud, ega taha salle, rahakotte ega käepaelu, sain ma järgnevad sada meetrit tänaval kõndida nagu kanaema, erinava suurusega mudilased seljataga tolknemas. Ühel hetkel nad õnneks lahknesid ja mina sain rahus tagasi hostelisse siiberdada.
Nüüd lamasklen hosteli katusebaaris võrkkiiges, joon värsket apelsinimahla ja asun raamatut lõpetama. Elu on jälle lill. Isegi ilm on siin ilus - 35 kraadi ja päike siramas.
Friday 18 May 2012
Murphy strikes again
.. ehk esimene päikesepaisteline päev ja mina lahkun.
Olles siis varahommikul (kl 9) suutnud end unerüpest lahti kiskuda ja poolunise peaga oma kott taaskord kokku pakkida, istun ma nüüd oma külalistemaja restoranis ja ootan hommikusööki ning bussi, mis mind Phnom Penhi viib. Kõike seda teen, vastupidiselt harilikele hommikutele Sihanoukville'is, vaadates, kuidas rõõmsad päikesekiired tänavasillutisel sätendavad. Tüüpiline. Ilmselgelt esimene arvestatav ilm siin maanurgas ja mina pean lahkuma.
Tegelikult nägin veidikese päikest ka eile Koh Rong Samoleomil sukeldudes, aga mitte nii häbitult säramas kui täna. Ilmselgelt sai päike siis ise ka aru, et nii ikka ei kõlba ja kattis ennast hästi kiiresti ulatuslike vihmapilvedega. Vee all õnneks polnud sellest väga lugu, mis ilmastikunähtused parasjagu pinnal aset leidsid. Kuigi tuleb tõdeda, et kasuks nad just ei tulnud. Ja üldiselt oli sukeldumiskoht ise ka hädine kuni (parimal juhul) keskmine. Midagi liiga põnevat me just ei näinud. Osalt selle tõttu, seal ei olnudki midagi näha ja osalt selle tõttu, et nähtavus oli alla igasugust arvestust. Mina ja Juri, keskealine venelane, kes minu ja instruktoriga koos vee all oli, pidime viimasel väga aktiivselt silma peal hoidma, et teda vee all ära ei kaotaks. Õnneks otsustas Juri sellel peitusemängul mitte väga kaua kesta lasta ja ahmis oma õhuvaru nii kiiresti, et kui minul veel 140 bari alles oli (alustasin 240-ga), siis pidime juba pinnale tõusma. Aga no vähemalt sain päevaks Sihanoukville'ist jalga lasta ja midagi uut näha, kogeda.
Olles siis varahommikul (kl 9) suutnud end unerüpest lahti kiskuda ja poolunise peaga oma kott taaskord kokku pakkida, istun ma nüüd oma külalistemaja restoranis ja ootan hommikusööki ning bussi, mis mind Phnom Penhi viib. Kõike seda teen, vastupidiselt harilikele hommikutele Sihanoukville'is, vaadates, kuidas rõõmsad päikesekiired tänavasillutisel sätendavad. Tüüpiline. Ilmselgelt esimene arvestatav ilm siin maanurgas ja mina pean lahkuma.
Tegelikult nägin veidikese päikest ka eile Koh Rong Samoleomil sukeldudes, aga mitte nii häbitult säramas kui täna. Ilmselgelt sai päike siis ise ka aru, et nii ikka ei kõlba ja kattis ennast hästi kiiresti ulatuslike vihmapilvedega. Vee all õnneks polnud sellest väga lugu, mis ilmastikunähtused parasjagu pinnal aset leidsid. Kuigi tuleb tõdeda, et kasuks nad just ei tulnud. Ja üldiselt oli sukeldumiskoht ise ka hädine kuni (parimal juhul) keskmine. Midagi liiga põnevat me just ei näinud. Osalt selle tõttu, seal ei olnudki midagi näha ja osalt selle tõttu, et nähtavus oli alla igasugust arvestust. Mina ja Juri, keskealine venelane, kes minu ja instruktoriga koos vee all oli, pidime viimasel väga aktiivselt silma peal hoidma, et teda vee all ära ei kaotaks. Õnneks otsustas Juri sellel peitusemängul mitte väga kaua kesta lasta ja ahmis oma õhuvaru nii kiiresti, et kui minul veel 140 bari alles oli (alustasin 240-ga), siis pidime juba pinnale tõusma. Aga no vähemalt sain päevaks Sihanoukville'ist jalga lasta ja midagi uut näha, kogeda.
Wednesday 16 May 2012
Lazy days
... ehk viimased päevad Sihanoukville'is.
Viimasest postitusest saati on kõik läinud suhteliselt samamoodi.
Vihma ladistab. Mõnel päeval rohkem, teisel vähem, aga iga päev ikka natuke. Täna öösel näiteks kallas mitu tundi järjest nagu ämbrist, päev on aga ilus olnud.
Natukene aega tagasi panin just oma homse sukeldumisreisi kinni - sedakorda kõigest päevase, aga vähemalt on kindel, et ta toimub. Mõtlesin, et viimase päeva puhul võiks ju midagi uhket korda saata. Reedel kavatsen juba bussi peale saada ja Phnom Penhi jõuda.
Kui ma nüüd järele mõtlesin, siis tegelikult saingi ma oma Sihanoukville'is käigust ju selle, mille järele ma siia tulin. Aeg maha võtta ja vaikselt ringi tiksuda. Minu plaan oli muidugi, et seda saaks teha, varbad rannaliivas sahistamas. Praegu olen pidanud rohkem siiski oma toa ja erinevat masti restoranidega leppima, aga iva on siiski alles.
Alustan just parasjagu oma selle nädala kolmandat raamatut ("1984"-Orwell, 4 taala eest ostetud piraatkoopia) ja oma TOEFL-iks õppimisest on ka isegi omajagu välja tulnud. Peale selle olen igat masti sarjadega jälle järje peale jõudnud.
Ainult internet paistab iga päevaga ainult hullemaks minevat. Esimesel päeval oli üks leht, mida Chrome ei avanud. Nüüd on neid juba umbes seitse. Ongi viimane aeg jalga lasta, ilmselgelt!
Viimasest postitusest saati on kõik läinud suhteliselt samamoodi.
Vihma ladistab. Mõnel päeval rohkem, teisel vähem, aga iga päev ikka natuke. Täna öösel näiteks kallas mitu tundi järjest nagu ämbrist, päev on aga ilus olnud.
Natukene aega tagasi panin just oma homse sukeldumisreisi kinni - sedakorda kõigest päevase, aga vähemalt on kindel, et ta toimub. Mõtlesin, et viimase päeva puhul võiks ju midagi uhket korda saata. Reedel kavatsen juba bussi peale saada ja Phnom Penhi jõuda.
Kui ma nüüd järele mõtlesin, siis tegelikult saingi ma oma Sihanoukville'is käigust ju selle, mille järele ma siia tulin. Aeg maha võtta ja vaikselt ringi tiksuda. Minu plaan oli muidugi, et seda saaks teha, varbad rannaliivas sahistamas. Praegu olen pidanud rohkem siiski oma toa ja erinevat masti restoranidega leppima, aga iva on siiski alles.
Alustan just parasjagu oma selle nädala kolmandat raamatut ("1984"-Orwell, 4 taala eest ostetud piraatkoopia) ja oma TOEFL-iks õppimisest on ka isegi omajagu välja tulnud. Peale selle olen igat masti sarjadega jälle järje peale jõudnud.
Ainult internet paistab iga päevaga ainult hullemaks minevat. Esimesel päeval oli üks leht, mida Chrome ei avanud. Nüüd on neid juba umbes seitse. Ongi viimane aeg jalga lasta, ilmselgelt!
Sunday 13 May 2012
Ilusat emadepäeva!
... ehk same old, same old.
Olen nüüd paar päeva Kambodža rannaparadiisis - Sihanoukville'is veetnud. Tegelikult on ka see täitsa sümpaatne, rahulik linnake. Suurem kui Kep, aga teha on ikka umbes sama vähe.
Kohe pärast siia jõudmist panin ma ennast kirja kaheöisele sukeldumisreisile rannikult kaugemate saarte juurte, kus sukeldumine kõige parem pidi olema. Reis pidi algama täna, aga jäi osalejate puuduse tõttu ära (selleks, et paat väljuks, on vaja vähemalt 3 inimest). Üldiselt on siin ikka täitsa näha, kuidas vihmahooaja algus ärile mõjunud on. Siin on üks turistitänav, mille ääres kõik restoranid/külalistemajad on - võib arvata, et tipphooajal on need pungil täis hääd elu nautivaid kahvanägusid. Praegu aga jätab üldpilt pigem tondilinna mulje. Pooleldi ootan juba tumbleweed'i üle tee veeremas näha.
Peab tõdema, et minu suur hurraa, millega ma Kep-ist ära tulin suurlinna põnevust otsima, on tugevasti raugenud. Olles siin kohalikega rääkinud, raamatut lugenud ja interneti surfanud, tuleb tõdeda, et ega siingi suuremat midagi peale ei ole hakata. Rannalinnake, nagu ta on, ongi peamised meelelahutused igat masti vee- ja rannamõnud. Soovitatakse siin üheks või paariks ööks lähemale saarele jalga puhkama minna, aga see on ka kõik.
Paar toredat üllatust Sihanoukville mulle siiski pakkunud on. Esimene saabus siis, kui ma dive shopi oma reisi kinni läksin panema. Olles sealsele neiule oma rahvuse teatanud, ootasin mina tavapärast käte kokkulöömist ja üllatunud jõllitamist. Selle asemel aga teavitati mind, et siinne eestlaste populatsioon on isegi täiesti arvestatav. Nimelt kuulub põhitänaval üks hotell ja rannal üks restoran meie uhkele rahvusele! Niisiis olengi ma viimased paar päeva käinud rannal suure Viru Valge bänneri all istumas ja puhtas eesti keeles perenaisega juttu puhumas. Paarike, kes kohta peab, on väga sümpaatne - alles veebruaris siia kolinud ja koha belglaselt ära ostnud. Hotellirahvaga ei ole õnnestunud veel trehvata.
Teine suur üllatus sadas mulle kaela eile, mil mina pahaaimamatult teed ületasin ja keegi, kes minust parasjagu motikal ümbersõitu sooritas, minu peale väga rämedal häälel karjuma hakkas. Lähemal vaatlemisel ja kiiruse vähendamisel selgus, et tegu oli Timiga. Tim on inglise poiss, kellega mul õnnestus tutvuda Stanthorpe'i rohelistel väljadel kõrvuti rohides. Tema oligi minu viimaste sealsete nädalate põhiline rohimispartner (enne seda, kui kõik eestlased musta nimekirja pandi) ja täitsa sümpaatne jutupartner. Tuli välja, et ta ei olnud ainus stanthorplane, kes siinmail elu nautis - poiss on Austraaliast saati koos reisitanud kahe rootslasega, kes samuti meie kõrval Rugby Farmi töölaagris rügasid. Igal juhul järgnes väga meeleolukas taaskohtumine keset Sihanoukville'i tänavat.
Aga sellega on ka minu päevade põnevad sündmused ammendatud. Peale rannamõnude nautimise oleks siin ainsa alternatiivina välja pakkuda pralletamine. Sellest aga on mul Kuala Lumpuri metsikutest öödest saati küllaltki villand saanud. Ehk suudan ennast ikka lähipäevadel seda vapustavat ööelu (koosneb ühest diskoteegist rannal, mis pannakse 2 ajal kinni) nautima sundida, aga senimaani ei ole see veel õnnestunud.
Olen nüüd paar päeva Kambodža rannaparadiisis - Sihanoukville'is veetnud. Tegelikult on ka see täitsa sümpaatne, rahulik linnake. Suurem kui Kep, aga teha on ikka umbes sama vähe.
Kohe pärast siia jõudmist panin ma ennast kirja kaheöisele sukeldumisreisile rannikult kaugemate saarte juurte, kus sukeldumine kõige parem pidi olema. Reis pidi algama täna, aga jäi osalejate puuduse tõttu ära (selleks, et paat väljuks, on vaja vähemalt 3 inimest). Üldiselt on siin ikka täitsa näha, kuidas vihmahooaja algus ärile mõjunud on. Siin on üks turistitänav, mille ääres kõik restoranid/külalistemajad on - võib arvata, et tipphooajal on need pungil täis hääd elu nautivaid kahvanägusid. Praegu aga jätab üldpilt pigem tondilinna mulje. Pooleldi ootan juba tumbleweed'i üle tee veeremas näha.
Peab tõdema, et minu suur hurraa, millega ma Kep-ist ära tulin suurlinna põnevust otsima, on tugevasti raugenud. Olles siin kohalikega rääkinud, raamatut lugenud ja interneti surfanud, tuleb tõdeda, et ega siingi suuremat midagi peale ei ole hakata. Rannalinnake, nagu ta on, ongi peamised meelelahutused igat masti vee- ja rannamõnud. Soovitatakse siin üheks või paariks ööks lähemale saarele jalga puhkama minna, aga see on ka kõik.
Paar toredat üllatust Sihanoukville mulle siiski pakkunud on. Esimene saabus siis, kui ma dive shopi oma reisi kinni läksin panema. Olles sealsele neiule oma rahvuse teatanud, ootasin mina tavapärast käte kokkulöömist ja üllatunud jõllitamist. Selle asemel aga teavitati mind, et siinne eestlaste populatsioon on isegi täiesti arvestatav. Nimelt kuulub põhitänaval üks hotell ja rannal üks restoran meie uhkele rahvusele! Niisiis olengi ma viimased paar päeva käinud rannal suure Viru Valge bänneri all istumas ja puhtas eesti keeles perenaisega juttu puhumas. Paarike, kes kohta peab, on väga sümpaatne - alles veebruaris siia kolinud ja koha belglaselt ära ostnud. Hotellirahvaga ei ole õnnestunud veel trehvata.
Teine suur üllatus sadas mulle kaela eile, mil mina pahaaimamatult teed ületasin ja keegi, kes minust parasjagu motikal ümbersõitu sooritas, minu peale väga rämedal häälel karjuma hakkas. Lähemal vaatlemisel ja kiiruse vähendamisel selgus, et tegu oli Timiga. Tim on inglise poiss, kellega mul õnnestus tutvuda Stanthorpe'i rohelistel väljadel kõrvuti rohides. Tema oligi minu viimaste sealsete nädalate põhiline rohimispartner (enne seda, kui kõik eestlased musta nimekirja pandi) ja täitsa sümpaatne jutupartner. Tuli välja, et ta ei olnud ainus stanthorplane, kes siinmail elu nautis - poiss on Austraaliast saati koos reisitanud kahe rootslasega, kes samuti meie kõrval Rugby Farmi töölaagris rügasid. Igal juhul järgnes väga meeleolukas taaskohtumine keset Sihanoukville'i tänavat.
Aga sellega on ka minu päevade põnevad sündmused ammendatud. Peale rannamõnude nautimise oleks siin ainsa alternatiivina välja pakkuda pralletamine. Sellest aga on mul Kuala Lumpuri metsikutest öödest saati küllaltki villand saanud. Ehk suudan ennast ikka lähipäevadel seda vapustavat ööelu (koosneb ühest diskoteegist rannal, mis pannakse 2 ajal kinni) nautima sundida, aga senimaani ei ole see veel õnnestunud.
Thursday 10 May 2012
Just another day in paradise
... ehk lahkumine Kep-ist.
Olles nüüdseks selle nädala esimese poole rõõmsalt Kep-is veetnud, tuleb tõdeda, et elu on ikka lill. Siiamaani on see tõesti üks muhedamaid kohti, mida ma vähemalt selle reisi jooksul näinud olen. Kurb on ainult see, et ma olen ma ajastamisega veidi mööda pannud. Kuna tegu on nõnda pisikese kohaga (küla moodustavad 3 tänavat ja krabiturg), siis ei ole siin suuremat midagi peale söömise ja rannatamise teha. Praegu on aga juba vihmaperioodi algus. See ei ole õnneks siiski nii hull, kui kõlab. Positiivsel küljel tähendab vihmaperioodi algus näiteks seda, et ilm on jahedam kui näiteks kuu aega tagasi. Praegu püsib termomeeter küllaltki mõnusa 27-33 ümber, kuu aja eest aga ei olnud 40 just harv number.
Negatiivsel küljel on ilm siiski hirmus ettearvamatu. Harilikult see mind muidugi ei segaks - troopiline vihmasadu palaval päeval on harilikult kui taeva kingitus. Praegu aga on see ettearvamatus hakanud minu plaane segama, ja see mulle juba ei meeldi.
Eile pidin ma nimelt Kep-ist veidi eemal asuva Koh Tonsay peale minema, et oma pisikeses bungalows rannale uhtuvaid laineid vaadelda ja mõelda sellest, et kui ma oleks mees, siis ma läheks ja töötaks mõnel suurel traaleril, suitsetaks enda keeratud sigarette ja kirjutaks halba luulet. Kindlasti oleks mul selleks ajaks ka habe ja vana, välja veninud kampsun. Seda aga ei juhtunud, kuna hommik kostitas meid päris muljetavaldava vihmasaju ja tuulega. Paadid, mis rahulolevaid turiste saarele ja tagasi veeretavad, on hirmus pisikesed ja hädised - korralikud kalurilootsikud. Niisiis ei usaldatud meid sellise varustusega merele lasta. Kogu selle informatsiooni sain ma ise dedutseerida, sest ilmselgelt oli tegelikkus see, et agentuur, millest ma pileti olin ostnud, mulle eile hommikul lihtsalt järele ei tulnud.
Kerged kommunikatsioonivead (ükski number, mis mulle antud oli, ei töötanud) viisid selleni, et kuigi täna hommikul reis toimus, jäeti mind ikkagi maha. Seda sain ma teada siis, kui ma täna agentuuri kohale marssisin ja veidi õigust nõudsin.
Tegelikult pole suuremat lugu, kuna oma saarepileti vahetasin ma homseks bussipileti vastu, mis mind sajakonna kilomeetri jagu lääne poole Sihanoukville-i viib. See on juba Kambodža mõõtmetes täiesti arvestatav linnake ning kardetavasti ka turistiparadiis (kuigi, tänu ikka tollelesamale vihmaperioodile, on hetkel maa päris tühi). Õnneks on ka Sihanoukville-i ümbritsevates vetes omajagu üksikuid ja vähem üksikuid saari, kuhu mõni eestlane end rõõmsalt kaotada saab. Kirjade järgi pidi tegu olema ka päris aktsepteeritava sukeldumiskandiga - ehk õnnestub mul seda hüpoteesi kinnitada või ümber lükata.
Üldiselt on aeg siin mõnusalt läinud. 6 taala eest on mul oma voodi ja vannituba kohalike juhitud külalistemajas, mille teisel korrusel saab vapustavalt hästi süüa. Üle tee on teine külalistemaja, kus mulle meeldib päikeseloojanguaegu käia võrkkiiges veini joomas. Ja ega muud siin suuremat ei olegi korda saata. Täna hommikul vaatasin "The Big Bang Theory"-t, siis sai arvuti aku tühjaks ja kuna meil on ikka übermaaromantika, siis ei olnud elektrit ka. Selle asemel läksin välja ja jalutasin ümber küla ja krabituru. Mõtisklesin veidi. Tegin kõigest, mis vähegi pildistamisväärne, tublisti pilti. Siis ronisin mäest üles peenesse hotelli ja vaatasin hoopis seal päikeseloojangut, lugesin mõtiskledes Lonely Planeti raamatut ning jõin ühe veinispritzeri.
Pärast seda läksin jälle üle tee asuvasse külalistemajja, sain esimest korda khmeri massaaži (super!), jõin seal võrkkiiges ühe puuviljashake-i ja mõtisklesin veidi. Siis tulin koju ja avastasin, et elekter on tagasi. Laadisin arvutit, sõin puuviljasalatit ja mõtisklesin veel veidi.
Nüüd hakkabki juba uni tulema - eks ole ka raske päev olnud!
Olles nüüdseks selle nädala esimese poole rõõmsalt Kep-is veetnud, tuleb tõdeda, et elu on ikka lill. Siiamaani on see tõesti üks muhedamaid kohti, mida ma vähemalt selle reisi jooksul näinud olen. Kurb on ainult see, et ma olen ma ajastamisega veidi mööda pannud. Kuna tegu on nõnda pisikese kohaga (küla moodustavad 3 tänavat ja krabiturg), siis ei ole siin suuremat midagi peale söömise ja rannatamise teha. Praegu on aga juba vihmaperioodi algus. See ei ole õnneks siiski nii hull, kui kõlab. Positiivsel küljel tähendab vihmaperioodi algus näiteks seda, et ilm on jahedam kui näiteks kuu aega tagasi. Praegu püsib termomeeter küllaltki mõnusa 27-33 ümber, kuu aja eest aga ei olnud 40 just harv number.
Negatiivsel küljel on ilm siiski hirmus ettearvamatu. Harilikult see mind muidugi ei segaks - troopiline vihmasadu palaval päeval on harilikult kui taeva kingitus. Praegu aga on see ettearvamatus hakanud minu plaane segama, ja see mulle juba ei meeldi.
Eile pidin ma nimelt Kep-ist veidi eemal asuva Koh Tonsay peale minema, et oma pisikeses bungalows rannale uhtuvaid laineid vaadelda ja mõelda sellest, et kui ma oleks mees, siis ma läheks ja töötaks mõnel suurel traaleril, suitsetaks enda keeratud sigarette ja kirjutaks halba luulet. Kindlasti oleks mul selleks ajaks ka habe ja vana, välja veninud kampsun. Seda aga ei juhtunud, kuna hommik kostitas meid päris muljetavaldava vihmasaju ja tuulega. Paadid, mis rahulolevaid turiste saarele ja tagasi veeretavad, on hirmus pisikesed ja hädised - korralikud kalurilootsikud. Niisiis ei usaldatud meid sellise varustusega merele lasta. Kogu selle informatsiooni sain ma ise dedutseerida, sest ilmselgelt oli tegelikkus see, et agentuur, millest ma pileti olin ostnud, mulle eile hommikul lihtsalt järele ei tulnud.
Kerged kommunikatsioonivead (ükski number, mis mulle antud oli, ei töötanud) viisid selleni, et kuigi täna hommikul reis toimus, jäeti mind ikkagi maha. Seda sain ma teada siis, kui ma täna agentuuri kohale marssisin ja veidi õigust nõudsin.
Tegelikult pole suuremat lugu, kuna oma saarepileti vahetasin ma homseks bussipileti vastu, mis mind sajakonna kilomeetri jagu lääne poole Sihanoukville-i viib. See on juba Kambodža mõõtmetes täiesti arvestatav linnake ning kardetavasti ka turistiparadiis (kuigi, tänu ikka tollelesamale vihmaperioodile, on hetkel maa päris tühi). Õnneks on ka Sihanoukville-i ümbritsevates vetes omajagu üksikuid ja vähem üksikuid saari, kuhu mõni eestlane end rõõmsalt kaotada saab. Kirjade järgi pidi tegu olema ka päris aktsepteeritava sukeldumiskandiga - ehk õnnestub mul seda hüpoteesi kinnitada või ümber lükata.
Üldiselt on aeg siin mõnusalt läinud. 6 taala eest on mul oma voodi ja vannituba kohalike juhitud külalistemajas, mille teisel korrusel saab vapustavalt hästi süüa. Üle tee on teine külalistemaja, kus mulle meeldib päikeseloojanguaegu käia võrkkiiges veini joomas. Ja ega muud siin suuremat ei olegi korda saata. Täna hommikul vaatasin "The Big Bang Theory"-t, siis sai arvuti aku tühjaks ja kuna meil on ikka übermaaromantika, siis ei olnud elektrit ka. Selle asemel läksin välja ja jalutasin ümber küla ja krabituru. Mõtisklesin veidi. Tegin kõigest, mis vähegi pildistamisväärne, tublisti pilti. Siis ronisin mäest üles peenesse hotelli ja vaatasin hoopis seal päikeseloojangut, lugesin mõtiskledes Lonely Planeti raamatut ning jõin ühe veinispritzeri.
Pärast seda läksin jälle üle tee asuvasse külalistemajja, sain esimest korda khmeri massaaži (super!), jõin seal võrkkiiges ühe puuviljashake-i ja mõtisklesin veidi. Siis tulin koju ja avastasin, et elekter on tagasi. Laadisin arvutit, sõin puuviljasalatit ja mõtisklesin veel veidi.
Nüüd hakkabki juba uni tulema - eks ole ka raske päev olnud!
Monday 7 May 2012
Kep-sur-Mer
... ehk (üllatavalt valutu) saabumine Kambodžasse.
Nagu ikka, ei tulnud ka see kord mu plaanist midagi välja. Üle piiri, Kambodžasse jõudsin ma umbes tund aega tagasi. Aga asi seegi, vähemalt on Vietnam nüüd selja taga.
Tuleb tõdeda, et sellest on mul ainult hea meel. Minu kiidulaul vietnamlastele (mis oli ainus osa sellest riigist, mis mulle meeldis) lõppes sel hetkel, kui ma eile lõunal Saigoni jõudsin. Kuna mul nagunii suuremat isu seal kaua istuda ei olnud, siis ma tahtsin bussijaamast kohe-kohe takso peale saada ja järgmisesse bussijaama sõita, et seal bussi peale asuda. Selle plaani käigus tuli ka minu esimene kokkupuude kurikuulsate Vietnami pettustega.
Mui Ne bussi pealt maha astudes kargas mulle kohe turja taksojuht, kes teatas, et tal on ikka taximeter ja taximeter. Ma ei tea, mis mul küll arus oli (ilmselgelt rookie mistake esimene pakkumine vastu võtta), aga tema takso peale ma ka istusin. 15-minutiline sõit järgmisesse bussijaama läks mulle maksma 800 000 dongi, mis on umbes 450 krooni ligi. Ilmselgelt oli "taximeter" natukene vale sõna selle vilkuva kasti kohta, mis numbreid täiesti oma suva järgi keris. Olles sellest keksivast päkapikust juba täiesti välja vihastatud, pidin ma järgmisena minema pangaautomaati otsima, sest ilmselgelt hakkas mu sularahavaru sellise alatu käitumise peale otsa lõppema.
Selle plaani käigus tuli esimene kokkupuude kurikuulsa Vietnami pealetükkivusega. Tänaval kõndides ei möödunud 30 meetritki ilma selleta, et mõni kurikaela nägu tegelinski ei oleks proovinud mind (paar korda isegi füüsiliselt) oma motika peale tõmmata. Kui teistes kohtades piisas kõigest pearaputusest, naeratusest ja "No, thank you"-st, siis Saigonis ei avaldanud see mitte mingit mõju. Lõpuks leidsin ma, et päris hästi toimis siiski see, kui kõrvaklapid pähe panna, silmkontakti vältida ja väga kiire sammuga himuratest taksojuhtidest mööda leekida. Küll aga ei õnnestunud mul pangaautomaati leida.
Õnneks aga läks Saigonist välja ja Kambodžasse sisse saamine edasi päris libedalt. Oma vähese allesjäänud raha eest sain bussipileti Ha Tien-i ja bussijaamast isegi kerge lõunasöögi (see söömise asi ei taha mul siin kuidagi välja tulla, ka tänane esimene söögikord leiab aset alles hilisel pärastlõunal). Pärast veidikest ootamist sain ka bussi peale, mis oli, arvestades Indo-Hiina standardeid, täiesti superluks. Asi seegi, kuna ka bussipileti eest maksin ma täpselt kahekordse phalang(välismaalane)-i hinna.
Igal juhul läks Ha Tien-i jõudmine ja seal öömaja leidmine siiski väga hästi. Kohale jõudsime öösel 11 ajal, mis oli isegi 2 tundi enne kardetud aega. Mina olin kergelt mures, kuna selleks hetkeks oli mul raha juba tõesti otsas ja pimedas kuhugi uude kohta jõudmine ei ole kunagi liiga hea idee. Tuli välja, et muretsemiseks ei olnud siiski põhjust ja Fortuna on mind eile ja täna väga kenasti hoidnud. Öösel Ha Tien'i bussijaama jõudes olid seal motojuhid parves juba ootamas. Keha- ja inglise segakeeles õnnestus mul ühele neist selgeks teha, et mul on ATM-i ja hotelli vaja. Mõlemad missioonid said edukalt täidetud ja juba umbes tunnikese pärast olin ma kenasti puhastele linadele kerra tõmmanud.
Täna hommikul sain suurepärase uudisena veel Austraalia ametnikelt kirja, et homme peaks minu kontole laekuma maksutagastus - seda isegi tervelt nädal enne lõpliku kuupäeva kukkumist! Edasi läksid asjad veel paremini. Kui ma hotellist välja valuutavahetust otsima läksin, vaikselt peljates seda kannatusterada, mis pidi Xa Xia - Prek Chea piiriületuspunkt olema (Lonely Planet väitis, et kuna Ha Tien-i ja Kambodža vahel igasugune bussiliiklus puudus, on vaja piir ületada umbes 2-3 erineva sõiduki otsas, mille juhid igal korral sul naha üle kõrvade tõmbavad), siis komistasin ma kogemata ühe reisikorraldaja peale, kes pakkus lahkelt 10 dollari eest mind Kep-i sokutada. Mõeldud-tehtud ja nii läkski see kohutav piiriületus väga meeleolukalt minibussis loksudes.
Nüüd istungi ma juba külalistemaja restoranis ja hakkan kohe Kambodža rahvusrooga murdma. Esimesed 17-kilomeetri jagu muljeid Kambodžast on igal juhul võrreldamatult paremad kui Vietnamist. Kep on lihtsalt väga nunnu endine prantsuse eliidi suvituslinnake ja hoolimata ilmast, mis on küllaltki vihmalekiskuv ja tuuline, on mul tuline heameel oma tripi viimases riigis ja Vietnamist väljas olla!
PS. Proovisin siis ka khmeride rahvusroa ära - banaanilehtede sees sidruni ja vürtsidega hautatud kala koos riisiga. Parem, kui kõik asjad, mida ma nii paljukiidetud Vietnami köögist proovida sain.
Nagu ikka, ei tulnud ka see kord mu plaanist midagi välja. Üle piiri, Kambodžasse jõudsin ma umbes tund aega tagasi. Aga asi seegi, vähemalt on Vietnam nüüd selja taga.
Tuleb tõdeda, et sellest on mul ainult hea meel. Minu kiidulaul vietnamlastele (mis oli ainus osa sellest riigist, mis mulle meeldis) lõppes sel hetkel, kui ma eile lõunal Saigoni jõudsin. Kuna mul nagunii suuremat isu seal kaua istuda ei olnud, siis ma tahtsin bussijaamast kohe-kohe takso peale saada ja järgmisesse bussijaama sõita, et seal bussi peale asuda. Selle plaani käigus tuli ka minu esimene kokkupuude kurikuulsate Vietnami pettustega.
Mui Ne bussi pealt maha astudes kargas mulle kohe turja taksojuht, kes teatas, et tal on ikka taximeter ja taximeter. Ma ei tea, mis mul küll arus oli (ilmselgelt rookie mistake esimene pakkumine vastu võtta), aga tema takso peale ma ka istusin. 15-minutiline sõit järgmisesse bussijaama läks mulle maksma 800 000 dongi, mis on umbes 450 krooni ligi. Ilmselgelt oli "taximeter" natukene vale sõna selle vilkuva kasti kohta, mis numbreid täiesti oma suva järgi keris. Olles sellest keksivast päkapikust juba täiesti välja vihastatud, pidin ma järgmisena minema pangaautomaati otsima, sest ilmselgelt hakkas mu sularahavaru sellise alatu käitumise peale otsa lõppema.
Selle plaani käigus tuli esimene kokkupuude kurikuulsa Vietnami pealetükkivusega. Tänaval kõndides ei möödunud 30 meetritki ilma selleta, et mõni kurikaela nägu tegelinski ei oleks proovinud mind (paar korda isegi füüsiliselt) oma motika peale tõmmata. Kui teistes kohtades piisas kõigest pearaputusest, naeratusest ja "No, thank you"-st, siis Saigonis ei avaldanud see mitte mingit mõju. Lõpuks leidsin ma, et päris hästi toimis siiski see, kui kõrvaklapid pähe panna, silmkontakti vältida ja väga kiire sammuga himuratest taksojuhtidest mööda leekida. Küll aga ei õnnestunud mul pangaautomaati leida.
Õnneks aga läks Saigonist välja ja Kambodžasse sisse saamine edasi päris libedalt. Oma vähese allesjäänud raha eest sain bussipileti Ha Tien-i ja bussijaamast isegi kerge lõunasöögi (see söömise asi ei taha mul siin kuidagi välja tulla, ka tänane esimene söögikord leiab aset alles hilisel pärastlõunal). Pärast veidikest ootamist sain ka bussi peale, mis oli, arvestades Indo-Hiina standardeid, täiesti superluks. Asi seegi, kuna ka bussipileti eest maksin ma täpselt kahekordse phalang(välismaalane)-i hinna.
Igal juhul läks Ha Tien-i jõudmine ja seal öömaja leidmine siiski väga hästi. Kohale jõudsime öösel 11 ajal, mis oli isegi 2 tundi enne kardetud aega. Mina olin kergelt mures, kuna selleks hetkeks oli mul raha juba tõesti otsas ja pimedas kuhugi uude kohta jõudmine ei ole kunagi liiga hea idee. Tuli välja, et muretsemiseks ei olnud siiski põhjust ja Fortuna on mind eile ja täna väga kenasti hoidnud. Öösel Ha Tien'i bussijaama jõudes olid seal motojuhid parves juba ootamas. Keha- ja inglise segakeeles õnnestus mul ühele neist selgeks teha, et mul on ATM-i ja hotelli vaja. Mõlemad missioonid said edukalt täidetud ja juba umbes tunnikese pärast olin ma kenasti puhastele linadele kerra tõmmanud.
Täna hommikul sain suurepärase uudisena veel Austraalia ametnikelt kirja, et homme peaks minu kontole laekuma maksutagastus - seda isegi tervelt nädal enne lõpliku kuupäeva kukkumist! Edasi läksid asjad veel paremini. Kui ma hotellist välja valuutavahetust otsima läksin, vaikselt peljates seda kannatusterada, mis pidi Xa Xia - Prek Chea piiriületuspunkt olema (Lonely Planet väitis, et kuna Ha Tien-i ja Kambodža vahel igasugune bussiliiklus puudus, on vaja piir ületada umbes 2-3 erineva sõiduki otsas, mille juhid igal korral sul naha üle kõrvade tõmbavad), siis komistasin ma kogemata ühe reisikorraldaja peale, kes pakkus lahkelt 10 dollari eest mind Kep-i sokutada. Mõeldud-tehtud ja nii läkski see kohutav piiriületus väga meeleolukalt minibussis loksudes.
Nüüd istungi ma juba külalistemaja restoranis ja hakkan kohe Kambodža rahvusrooga murdma. Esimesed 17-kilomeetri jagu muljeid Kambodžast on igal juhul võrreldamatult paremad kui Vietnamist. Kep on lihtsalt väga nunnu endine prantsuse eliidi suvituslinnake ja hoolimata ilmast, mis on küllaltki vihmalekiskuv ja tuuline, on mul tuline heameel oma tripi viimases riigis ja Vietnamist väljas olla!
PS. Proovisin siis ka khmeride rahvusroa ära - banaanilehtede sees sidruni ja vürtsidega hautatud kala koos riisiga. Parem, kui kõik asjad, mida ma nii paljukiidetud Vietnami köögist proovida sain.
Saturday 5 May 2012
Good morning, Vietnam!
... ja fotokasaaga jätkub.
Täna on loodetavasti minu viimane õhtu Vietnamis. Homme hommikul katsun Mui Ne'st bussiga Saigoni saada, sealt edasi Ha Tien'i ja õhtuks üle piiri Ha Tien'i jõuda. Ma ei ole küll täiesti veendunud, et see läbi läheb, aga vähemalt Saigonist tahaks küll mööda jõuda.
Ilmselgelt on minu reisiplaanid (erinevalt loodetust) taaskord muutnud. Algne plaan Moc Chaost otse Phnom Penhi jõuda, on asendatud ideega veeta kõigepealt nädal-poolteist all Kambodža lõunarannikul aega maha võttes ja sukeldudes ning alles pärast seda 20ndaks maiks PP-sse jõuda, et oma TOEFL-test seal teha, ühe vana sõbraga veidi aega veeta ja siis edasi kütta.
Aga nüüd veidi Vietnamist ja minu viimastest päevadest.
Hetkel viibin, nagu juba mainitud, Mui Ne-s. Kirjade järgi pidi see olema küllaltki pisike külake ümbritsetud inimtühjadest piltilusatest randadest. Seda ta ei ole. Selle asemel on meri ja rannad parimal juhul keskpärased, rannik täidetud hotellidega ja kõikide siltide pealt vaatab vastu kirillitsa. Koht meenutab mulle kõige enam Egiptust, Kanaari saari või mõnda muud läänlaste vallutatud ja seejärel venelastega täidetud hingetut "turisimiparadiisi". Kahjuks pean tõdema, et ta ei erine mingil viisil ülejäänud Vietnamist (nii palju, kui mina teda näinud olen). Siinse näol on tegu taaskord suurepärase näitega kohast, mis oleks võinud areneda millekski eriliseks, teistsuguseks. Selle asemel on riiki sisse voolanud lääne raha ja ära ostnud kõik alates kinnisvarast ja lõpetades kohalike hingedega. Kurb on vaadata, kuidas selline kiire "areng" muudab kohad, mis oleks võinud olla suurepärased, üksteisega äravahetamiseni sarnasteks turismiveskiteks. Tehniliselt on siin ju kõik olemas - ekskursioonid, rannad, massaažid, päike. Aga minu virina iva peitub selles, et sellel kohal siin puudub igasugune isikupära. Mööda tänavat kõndides ei saagi ühel hetkel enam aru, kas ma olen Hispaanias, Tais, Egiptuses või Vietnamis.
Eks ole kogu Indo-Hiina aeg kohe-kohe ümber saamas, aga mitte kuskil ei ole see nii selgelt välja joonistunud kui Vietnamis. Niisiis tuleb tõdeda, et mul ei ole üldse kurb meel, kui ma saan homme piiri ületatud. Lootus jääb, et Kambodža on veidi hilisema õidepuhkemisega (juttude järgi nii ka on).
Positiivsel poolel õnnestus mul Danangis viibides soetada endale uus fotokas. Negatiivsel küljel on see üks ehutav riistapuu. Täna läksin ma hotelli poolt korraldatud ekskursioonile (midagi, mida ma harilikult kunagi ei teeks). Seda tegin ma puhtalt selle pärast, et ma saaks teha pilte. Pilte, mida kõigile vaatamiseks üles riputada, et kõik minu peale enam kurjad ei oleks. Minu suureks rõõmuks aga lakkas minu uhiuus fotoaparaat poole ekskursiooni pealt töötamast, väites, et ei suuda oma mälukaarti enam lugeda. Nii et - juhhei! Mina annan alla. Fotografeerimine lihtsalt ei paista olevat minu ala. Viimase pingutusena katsun ma veel järgmises tsiviliseeritud punktis uue mälukaardi soetada, aga kui see ka välja ei tule, siis viskan ma fotoka kogu kaardikoguga mõnelt kõrgelt sillalt alla.
Täna on loodetavasti minu viimane õhtu Vietnamis. Homme hommikul katsun Mui Ne'st bussiga Saigoni saada, sealt edasi Ha Tien'i ja õhtuks üle piiri Ha Tien'i jõuda. Ma ei ole küll täiesti veendunud, et see läbi läheb, aga vähemalt Saigonist tahaks küll mööda jõuda.
Ilmselgelt on minu reisiplaanid (erinevalt loodetust) taaskord muutnud. Algne plaan Moc Chaost otse Phnom Penhi jõuda, on asendatud ideega veeta kõigepealt nädal-poolteist all Kambodža lõunarannikul aega maha võttes ja sukeldudes ning alles pärast seda 20ndaks maiks PP-sse jõuda, et oma TOEFL-test seal teha, ühe vana sõbraga veidi aega veeta ja siis edasi kütta.
Aga nüüd veidi Vietnamist ja minu viimastest päevadest.
Hetkel viibin, nagu juba mainitud, Mui Ne-s. Kirjade järgi pidi see olema küllaltki pisike külake ümbritsetud inimtühjadest piltilusatest randadest. Seda ta ei ole. Selle asemel on meri ja rannad parimal juhul keskpärased, rannik täidetud hotellidega ja kõikide siltide pealt vaatab vastu kirillitsa. Koht meenutab mulle kõige enam Egiptust, Kanaari saari või mõnda muud läänlaste vallutatud ja seejärel venelastega täidetud hingetut "turisimiparadiisi". Kahjuks pean tõdema, et ta ei erine mingil viisil ülejäänud Vietnamist (nii palju, kui mina teda näinud olen). Siinse näol on tegu taaskord suurepärase näitega kohast, mis oleks võinud areneda millekski eriliseks, teistsuguseks. Selle asemel on riiki sisse voolanud lääne raha ja ära ostnud kõik alates kinnisvarast ja lõpetades kohalike hingedega. Kurb on vaadata, kuidas selline kiire "areng" muudab kohad, mis oleks võinud olla suurepärased, üksteisega äravahetamiseni sarnasteks turismiveskiteks. Tehniliselt on siin ju kõik olemas - ekskursioonid, rannad, massaažid, päike. Aga minu virina iva peitub selles, et sellel kohal siin puudub igasugune isikupära. Mööda tänavat kõndides ei saagi ühel hetkel enam aru, kas ma olen Hispaanias, Tais, Egiptuses või Vietnamis.
Eks ole kogu Indo-Hiina aeg kohe-kohe ümber saamas, aga mitte kuskil ei ole see nii selgelt välja joonistunud kui Vietnamis. Niisiis tuleb tõdeda, et mul ei ole üldse kurb meel, kui ma saan homme piiri ületatud. Lootus jääb, et Kambodža on veidi hilisema õidepuhkemisega (juttude järgi nii ka on).
Positiivsel poolel õnnestus mul Danangis viibides soetada endale uus fotokas. Negatiivsel küljel on see üks ehutav riistapuu. Täna läksin ma hotelli poolt korraldatud ekskursioonile (midagi, mida ma harilikult kunagi ei teeks). Seda tegin ma puhtalt selle pärast, et ma saaks teha pilte. Pilte, mida kõigile vaatamiseks üles riputada, et kõik minu peale enam kurjad ei oleks. Minu suureks rõõmuks aga lakkas minu uhiuus fotoaparaat poole ekskursiooni pealt töötamast, väites, et ei suuda oma mälukaarti enam lugeda. Nii et - juhhei! Mina annan alla. Fotografeerimine lihtsalt ei paista olevat minu ala. Viimase pingutusena katsun ma veel järgmises tsiviliseeritud punktis uue mälukaardi soetada, aga kui see ka välja ei tule, siis viskan ma fotoka kogu kaardikoguga mõnelt kõrgelt sillalt alla.
Wednesday 2 May 2012
Ametisaladused
... ehk saabumine Vietnami.
Pärast kuulsusrikast teelt kõrvale sattumist keskmisesse Laose külla rohkem üllatusi siiski ei tulnud. Esmaspäeva hommikul sain kenasti bussi peale, et Thanh Hoa'sse Vietnamis sõita.
Üldiselt oli tegu küllaltki keskmise bussisõiduga. Ilmselgelt olin ma ka selle liiklusvahendi jaoks liiga pikk, et kuidagigi ära mahtuda, tuli mul oma koivad mööda vahekäiku laiali laotada. Selle ülesande muutis raskemaks see, et pärast Vietnami piiri ületamist (kui sõita oli veel umbes 6 tundi [kokku kestis kogu üllitis 11 tundi]) täitus buss otsast otsani igat masti pisikeste inimestega, nii et reisisaatja pidi selle osa sõidust veetma pooleldi täistuubitud bussi uksest väljas jõlkudes. Raske oli, aga hakkama saime ja Thanh Hoa'sse õhtul ka jõudsime.
Tõele au andes tuleb tõdeda, et minu keskmist bussisõitu ilmestas siiski üks tore seik. See sai alguse sellest, kui buss taaskord ühest keskmisest Laose külast läbi sõites tuhises mööda kohalikest dzentelmenidest, kes millegagi teeveeres askeldasid. Kiiresti pidurid põhja surudes ning veidi tagurdades selgus, et see "miski" oli madu. Ilmselgelt olid poisid kuskilt küla lähedalt ussi kinni püüdnud ja nüüd istusid kõik ringis ühe maja ees tee kõrval ning imetlesid elukat. Meie vapper reisisaatja paistis samuti asjast väga huvitatud olevat. Kohe nõnda huvitatud, et varsti vahetasid nii raha kui madu omanikke. Kuskilt leiti miskne riidest kott, kuhu sisse uss topiti ja nii jätkasimegi sõitu, bussijuhi istme taga kotis madu. Minule tundus kogu asi veidi kahtlane, aga eks mees teab, mis mees teeb.
Kõik laabus väga toredasti kuni me Vietnami piiripunkti jõudsime. Siis hakkas minul tekkima küsimus, et kas kõiki neid elajaid, keda üle piiri taheti tassida (lisaks maole ka puuritäis linde ja üks kutsikas), ei peaks näiteks karantiini panema. Selgus, et ilmselgelt ei ole tegu Euroopaga ja karantiini ei peetud vajalikuks. Küll aga pidid kõik bussis reisijad oma maise varaga läbi tolliinspektsiooni kõndima ja ette näitama, mis neil kaasas on.
Siin aga tekkiski mure. Nimelt ei olnud too riidest kott nii strukuturaalselt kindel, kui algul oli paistnud ning pikemal vaatlemisel selgus, et meie inventarist on puudu täpselt üks madu. Täpsustades - ta ei olnud muidugi inventarist mitte niivõrd puudu, kuivõrd lihtsalt vales kohas. See vale koht oli nimelt paar istmerida bussijuhi kohast tagapool. Õnneks oli selleks ajaks kogu buss juba evakueeritud, kuna käis äge tollitamine. Mulle tundus, et see sai olla ainult hea asi, kuna vaadeldes ühe kohaliku äärmiselt värisevaid jalgu, kui ta madu vihmavarjuga tagasi vangistusse püüda proovis, oli tegu küllaltki ohtliku elukaga.
Lõpuks lahenes kogu olukord siiski ohvriteta (kui välja arvata madu, kes hiljem suure tõenäosusega kellegi supikausis lõpetas), kohalik onu püüdis mao kinni, riidest kott asendati plastikust tühja koeratoidu omaga, uss pisteti tagasi sinna sisse, kotisuu köideti kinni ja meie saime uuesti teele asuda.
Thanh Hoasse jõudes oli minul vähemalt väga hea meel, et sõit läbi sai. Minu usku korraldajate võimekusse ja kainesse mõistusesse oli see sekeldus maoga küllakti tugevalt vähendanud ning samuti valutas mu puus selleks ajaks juba päris tugevasti, olles olnud surutud väga ebaloomulikku asendisse ürituses oma jalgu kuidagi istme alla ära voltida. Igal juhul sain siis oma esimese Vietnami kogemuse, kui ma hakkasin õhtupimeduses bussijaamast rongijaama poole seiklema.
Olles enne lugenud ja kuulnud, kuidas kõik vietnamlased on hirmus ebameeldivad, käredad ning ajuti ohtlikudki, siis pettusin mina ikka ääretult. Kõik inimesed, kellega mina kokku puutusin ning kelle käest abi palusin, olid ainult ülimalt meeldivad ja abivalmid. Hoolimata väga vähesest inglise keele oskusest ostutati mulle igakülgset abi ning suuresti kehakeelest sõltudes juhatati kätte ka õige tee rongijaama.
Kuldmedali eilses võistlusetapis sai kindlasti rongijaama kõrval asuva hotelli administraator. Nimelt olin ma õhtuks sinna jõudes veetnud terve päeva umbses bussis higistades ning pärast seda 20-kilose kotiga linna peal tuuritades mu hügieenitase just ei suurenenud. Kuna ma aga selleks õhtuks end juba järgmise rongi peale munsterdasin, siis ei olnud mul ka mingit pesemisvõimalust. Minnes siis alandlikult härra juurde anuma, et kas ma saaks mõõduka tasu eest nende dušši kasutada, et end uuesti inimesena tunda, keeldus tema mult mingit tasu kogumast, ulatas mulle toavõtme ja vabandas, et see koristamata oli. Sellised ebameeldivad vietnamlased siis. Igal juhul oli see vist mu elu kõige parem duši all käimine.
Pärast seda sain veel jaamaesises kohvikus kiiresti kiirnuudleid süüa ja rongi peale end askeldada. Täna veidi enne keskpäeva jõudsime Danangi. Üldiselt on Vietnam mulle siiamaani väga sümpaatse mulje jätnud. Võib-olla selle pärast ei mõista ma pooleldi isegi, miks ma olen otsustnud siin väga vähe aega veeta. Aga just seda ma teinud olen. Oma eelmise plaani järgi pidin ma siin riigis 10 päeva ringi vaatama, eile aga uuendasin ma oma plaani ja nüüd katsun ma siit juba nädalaga end Kambodžasse kupatada.
Alguse sai kõik sellest, kui selgus, et esimene võimalus rongiga Thanh Hoast Hanoisse saamiseks avaneks mul alles 4ndal. Bussiga sõitmisest on mul hetkel kopp hirmus ees. Edasi selgus ka see, et Hanoi põhilise vaatamisväärsuse, Halong Bay, külastamiseks soovitas Lonely Planet jätta umbes 200 dollarit. Sellist raha minu eelarves aga kahjuks ei ole. Siis kujuneski mul plaan pigem kiiresti läbi Vietnami seigelda ja Kambodžas kuskil mere ääres palmi all võrkkiiges aeg pikemalt maha võtta. Seda ma nüüd ka siis teen.
Homme hilisõhtul asun järgmise rongi peale ja sõidan Vietnami party capital-i Nha Trangi. Mitte, et see pralletamine mind hetkel väga tõmbaks, aga sealt saan (kahjuks bussiga) sõita pisikess Mui Ne külla, mida ääristavad kirjade järgi küllaltki inimtühjad rannad. Seal veedan paar päeva. Edasi katsun ennast sealt Saigoni sokutada, seal endale Kambodža viisa hankida ning siis sammud Moc Chaosse seada. Lonely Planeti andmetel pidi seal kõige meeleolukam piiriületusvõimalus olema - paadiga mööda Mekongi ülesvoolu Phnom Penhi poole sõites.
Plaan on kõva - kui ta nüüd järgmise 2 päeva jooksul jälle ei muutuks.
Lõpetuseks siis ametisaladustest. Olen enda jaoks lõppude lõpuks selgeks teinud eduka ja rõõmsa reisimise trikid:
Pärast kuulsusrikast teelt kõrvale sattumist keskmisesse Laose külla rohkem üllatusi siiski ei tulnud. Esmaspäeva hommikul sain kenasti bussi peale, et Thanh Hoa'sse Vietnamis sõita.
Üldiselt oli tegu küllaltki keskmise bussisõiduga. Ilmselgelt olin ma ka selle liiklusvahendi jaoks liiga pikk, et kuidagigi ära mahtuda, tuli mul oma koivad mööda vahekäiku laiali laotada. Selle ülesande muutis raskemaks see, et pärast Vietnami piiri ületamist (kui sõita oli veel umbes 6 tundi [kokku kestis kogu üllitis 11 tundi]) täitus buss otsast otsani igat masti pisikeste inimestega, nii et reisisaatja pidi selle osa sõidust veetma pooleldi täistuubitud bussi uksest väljas jõlkudes. Raske oli, aga hakkama saime ja Thanh Hoa'sse õhtul ka jõudsime.
Tõele au andes tuleb tõdeda, et minu keskmist bussisõitu ilmestas siiski üks tore seik. See sai alguse sellest, kui buss taaskord ühest keskmisest Laose külast läbi sõites tuhises mööda kohalikest dzentelmenidest, kes millegagi teeveeres askeldasid. Kiiresti pidurid põhja surudes ning veidi tagurdades selgus, et see "miski" oli madu. Ilmselgelt olid poisid kuskilt küla lähedalt ussi kinni püüdnud ja nüüd istusid kõik ringis ühe maja ees tee kõrval ning imetlesid elukat. Meie vapper reisisaatja paistis samuti asjast väga huvitatud olevat. Kohe nõnda huvitatud, et varsti vahetasid nii raha kui madu omanikke. Kuskilt leiti miskne riidest kott, kuhu sisse uss topiti ja nii jätkasimegi sõitu, bussijuhi istme taga kotis madu. Minule tundus kogu asi veidi kahtlane, aga eks mees teab, mis mees teeb.
Kõik laabus väga toredasti kuni me Vietnami piiripunkti jõudsime. Siis hakkas minul tekkima küsimus, et kas kõiki neid elajaid, keda üle piiri taheti tassida (lisaks maole ka puuritäis linde ja üks kutsikas), ei peaks näiteks karantiini panema. Selgus, et ilmselgelt ei ole tegu Euroopaga ja karantiini ei peetud vajalikuks. Küll aga pidid kõik bussis reisijad oma maise varaga läbi tolliinspektsiooni kõndima ja ette näitama, mis neil kaasas on.
Siin aga tekkiski mure. Nimelt ei olnud too riidest kott nii strukuturaalselt kindel, kui algul oli paistnud ning pikemal vaatlemisel selgus, et meie inventarist on puudu täpselt üks madu. Täpsustades - ta ei olnud muidugi inventarist mitte niivõrd puudu, kuivõrd lihtsalt vales kohas. See vale koht oli nimelt paar istmerida bussijuhi kohast tagapool. Õnneks oli selleks ajaks kogu buss juba evakueeritud, kuna käis äge tollitamine. Mulle tundus, et see sai olla ainult hea asi, kuna vaadeldes ühe kohaliku äärmiselt värisevaid jalgu, kui ta madu vihmavarjuga tagasi vangistusse püüda proovis, oli tegu küllaltki ohtliku elukaga.
Lõpuks lahenes kogu olukord siiski ohvriteta (kui välja arvata madu, kes hiljem suure tõenäosusega kellegi supikausis lõpetas), kohalik onu püüdis mao kinni, riidest kott asendati plastikust tühja koeratoidu omaga, uss pisteti tagasi sinna sisse, kotisuu köideti kinni ja meie saime uuesti teele asuda.
Thanh Hoasse jõudes oli minul vähemalt väga hea meel, et sõit läbi sai. Minu usku korraldajate võimekusse ja kainesse mõistusesse oli see sekeldus maoga küllakti tugevalt vähendanud ning samuti valutas mu puus selleks ajaks juba päris tugevasti, olles olnud surutud väga ebaloomulikku asendisse ürituses oma jalgu kuidagi istme alla ära voltida. Igal juhul sain siis oma esimese Vietnami kogemuse, kui ma hakkasin õhtupimeduses bussijaamast rongijaama poole seiklema.
Olles enne lugenud ja kuulnud, kuidas kõik vietnamlased on hirmus ebameeldivad, käredad ning ajuti ohtlikudki, siis pettusin mina ikka ääretult. Kõik inimesed, kellega mina kokku puutusin ning kelle käest abi palusin, olid ainult ülimalt meeldivad ja abivalmid. Hoolimata väga vähesest inglise keele oskusest ostutati mulle igakülgset abi ning suuresti kehakeelest sõltudes juhatati kätte ka õige tee rongijaama.
Kuldmedali eilses võistlusetapis sai kindlasti rongijaama kõrval asuva hotelli administraator. Nimelt olin ma õhtuks sinna jõudes veetnud terve päeva umbses bussis higistades ning pärast seda 20-kilose kotiga linna peal tuuritades mu hügieenitase just ei suurenenud. Kuna ma aga selleks õhtuks end juba järgmise rongi peale munsterdasin, siis ei olnud mul ka mingit pesemisvõimalust. Minnes siis alandlikult härra juurde anuma, et kas ma saaks mõõduka tasu eest nende dušši kasutada, et end uuesti inimesena tunda, keeldus tema mult mingit tasu kogumast, ulatas mulle toavõtme ja vabandas, et see koristamata oli. Sellised ebameeldivad vietnamlased siis. Igal juhul oli see vist mu elu kõige parem duši all käimine.
Pärast seda sain veel jaamaesises kohvikus kiiresti kiirnuudleid süüa ja rongi peale end askeldada. Täna veidi enne keskpäeva jõudsime Danangi. Üldiselt on Vietnam mulle siiamaani väga sümpaatse mulje jätnud. Võib-olla selle pärast ei mõista ma pooleldi isegi, miks ma olen otsustnud siin väga vähe aega veeta. Aga just seda ma teinud olen. Oma eelmise plaani järgi pidin ma siin riigis 10 päeva ringi vaatama, eile aga uuendasin ma oma plaani ja nüüd katsun ma siit juba nädalaga end Kambodžasse kupatada.
Alguse sai kõik sellest, kui selgus, et esimene võimalus rongiga Thanh Hoast Hanoisse saamiseks avaneks mul alles 4ndal. Bussiga sõitmisest on mul hetkel kopp hirmus ees. Edasi selgus ka see, et Hanoi põhilise vaatamisväärsuse, Halong Bay, külastamiseks soovitas Lonely Planet jätta umbes 200 dollarit. Sellist raha minu eelarves aga kahjuks ei ole. Siis kujuneski mul plaan pigem kiiresti läbi Vietnami seigelda ja Kambodžas kuskil mere ääres palmi all võrkkiiges aeg pikemalt maha võtta. Seda ma nüüd ka siis teen.
Homme hilisõhtul asun järgmise rongi peale ja sõidan Vietnami party capital-i Nha Trangi. Mitte, et see pralletamine mind hetkel väga tõmbaks, aga sealt saan (kahjuks bussiga) sõita pisikess Mui Ne külla, mida ääristavad kirjade järgi küllaltki inimtühjad rannad. Seal veedan paar päeva. Edasi katsun ennast sealt Saigoni sokutada, seal endale Kambodža viisa hankida ning siis sammud Moc Chaosse seada. Lonely Planeti andmetel pidi seal kõige meeleolukam piiriületusvõimalus olema - paadiga mööda Mekongi ülesvoolu Phnom Penhi poole sõites.
Plaan on kõva - kui ta nüüd järgmise 2 päeva jooksul jälle ei muutuks.
Lõpetuseks siis ametisaladustest. Olen enda jaoks lõppude lõpuks selgeks teinud eduka ja rõõmsa reisimise trikid:
- Esimene on kindlasti hea ööuni. Kui see poolikuks jääb ja järgmisel päeval järjekordne 5-12tunnine bussisõit ees ootab, siis võib päris kindel olla, et meeleolu ei ole just kõrgete killast.
- Teine on teatavate hügieenistandarite hoidmine - pesta end (eriti selles kliimas) nii tihti kui võimalik. Ajutiselt aitab ka mõnevõrra piiratud hooldamine. Ära tuleb kasutada kõik seebitamisvõimalused - kui käed, nägu ja kael enam-vähem puhtad on, siis on moraal ka mitme pügala võrra kõrgemal. Eriti hea oleks, kui mul niiskeid salvrätikuid kotis oleks, aga ilmselgelt ei ole ja siinkandis neid liialt ei müüda ka.
- Kolmas on kasutada ära kõik riidepesuvõimalused. Kui couchsurfingu hosti juures on võimalik midagi pesumasinasse loopida, siis tuleb seda kindlasti teha. Kui hotellides/hostelides/külalistemajades enese pesemisega väga suuri probleeme ei tule, siis ei või kunagi teada, millal avaneb järgmine võimalus riiete kasimiseks. Selles kliimas ja mööda erineva räpasuseastmega ühistransporte seigeldes aga on riiete tihe vahetamine väga tihedas seoses nimekirja teise punktiga.
- Neljas on mitte kiirustada. Siinpool Euroopa Liitu on elutempo hoopis teine ja igat masti graafikutest kinni pidamine ei tule välja nii ehk nii. Seega tulebki ennast viia väga mediteerivasse seisundisse ja mõelda, et "tuleb, mis tuleb, ega ta tulemata jää".
Subscribe to:
Posts (Atom)