6

... ehk, kuidas algab mu viimane nädal Stanthorpe'is.

Ilmarindel muutusteta - vihm, vihm, vihm ja veel kord - vihm! Accuweather ei luba midagi ilusamat ka lähitulevikku. Ehk siis saab loota, et ka mu viimased 6 päeva saavad olema just mitte kõige kiiremate killast. Eelmise töönädala lõpuks saime kokku tublid 16 tundi - huvitav, kas seekordne üritus suudab seda ületada?

Selline elu stand by peal hoidmine on üldiselt mõistust ja hinge päris tugevalt muserdanud. Polegi saanud midagi rohkemat teha, kui süüa, magada ja arvutist igat masti sodi vaadata. Halb uudis on see, et ka vaatamisvarud hakkavad otsa saama... Ma arvan et, kui ka need ammendatud saavad, siis ei ole kannibalism ja üleüldine apokalüpsis enam kaugel. Esimesed nõdrameelsuse tunnused on juba hakanud ilmnema teistes eestlastes, kes eelmise nädala jooksul 2 korda Kevini juures õhtust söömas käisid. Mina ja Tanel oleme veel viimne terve mõistuse kants. Katsume vastu pidada, aga kui abi varsti ei saabu, siis ei tea, kui kaua me suudame nendele tumedatele jõududele "ei" öelda. (See on tegelikult ikkagi rumalus - Kevini juurde tagasin läheksin ainult päris tugeva füüsilise valu ähvardusel.)

Igal juhul on minu jaoks saabunud Austraalias viibitud aja madalaim punkt. Eile oli ka esimene koduigatsusega päev. Mitte küll liialt tõsine, aga siiski esimesed ilmingud.

Viimase aja mõtisklused on leidnud, et vastupidiselt siin laialt levinud arvamusele, nagu oleks Austraalia kõige parem riik üldse (mida tõestavad ka paljud kohalikud, kes lasevad uatuslikult rahvuslikke sümboleid enda kehale tätoveerida), on tegu siiski küllaltki omapärase kohaga. Austraalia on minu arvates väga arenenud ning jõukas, kuid väga vähese kultuuriga maa. Üllatav on tänapäeval leida ikkagi läänlasi, kes näiteks ei oska lugeda-kirjutada ja kelle elueesmärk paistab olevat sigida võimalikult palju võimalikult vara. Samas on tohutud erinevused linnas ja maal elavate inimeste vahel. Kuigi siiamaani olen terves riigis kohanud täpselt ühte inimest, kes veel raamatuid loeb. Ja kui arvata, et Eesti on ülereguleeritud, siis tuleks siinset elu vaadates tõsised ümberkalkulatsioonid teha - näiteks võib Queenslandi ja New South Wales'i osariigis 30 000 (ei eksinud nullidega) dollarit trahvi saada kui pidada puuris küülikut. Jah. Ei valeta praegu. Samuti sai üks hostelis elav Eesti tüdruk 400 taala trahvi, kui ta õhtul pubi ees suitsu tehes omas enda käest lahtis õllepudelit. Matkama ja telkima tohib minna ainult selleks ettenähtud kohtadessse rahvusparkides (kuhu siis vastavalt nädalalõppudel koonduvad kõik vähegi liikumisvõimelised ümbruskondlased, võttes ilmselgelt endaga kaasa ainult eluks vajaliku: laud, toolid, generaator, antenn, pliit ja ka köögilaud just to name a few).

Nagu ma juba ütlesin - on veider koht. Pean tunnistama, et ei kuulu minu lemmikreisisihtkohtade hulka. Austraalia on riik, mida tuleks külastada selleks, et lüpsta tema majandust nii palju kui võimalik ja siis siin raskelt teenitud raha (üks varem farmis töötanud inglise tüdruk Chloe ütles, et ta ei ole end kunagi varem nii väärtusetuna tundnud kui siin - ja mina pean nõustuma) kuhugi odavamasse ja vähem "tsiviliseeritud" kohta raiskama minna. Kindlasti on siin tohutult palju, mida näha ja teha ja kogeda (tõele au andes on ju tegu ikkagi terve kontinendiga), aga kvaliteedi-hinna suhe on siin kvaliteedi kahjuks päris tugevasti paigast ära. On jah loodus ilus ja ookean olemas, aga seda leiab ka mujalt. Not worth the hassle - that's what I say. Mina Austraalia asemel koliks kogu kupatusega Aasiasse.

Lovely weather, isn't it?

... ehk räägime jälle ilmast.

Sest millest muust on siin praegu kirjutada? Vihm dikteerib praegu meie elusid päris aktiivselt. Tegelikult on meil vist isegi hästi läinud, sest vaadates rannikul elavate sõprade FB pilte, võib järeldada, et seal on asjad ikka palju rohkem käest ära.

Üldiselt olen mina vist ainus, kes praeguse sademetehulga üle liialt valjult ei virise. Seda ainult selle pärast, et vihm aitab mul minu kolme kuud üllatavalt valutult mööda saata. Sellel nädalal olen tööl käinud umbes 15 tundi näiteks. Kolmapäeva saime ilmastikuolude tõttu vabaks ja ka eile (Australia Day-l) meid tööle ei tahetud. Irooniliselt oli eile muidugi ka ainus päev terve nädala jooksul, kui saime näha päikest ja soe oli. Rahast on küll kahju, aga samas oleks närvikulu farmi rassides tõenäoliselt suurem, kui selle eest saadav raha, nii et mina olen rahul.

Ainult igav on, muud häda ei olegi. Vastupidiselt sellele, mida võiks arvata, ei olegi elu karavanipargis nii glamuurne. Üldiselt on kõik, mida siinsel ümbrusel pakkuda seotud toaväliste toimingutega - seega on nädal aega karavanis passimine kõigil veidi ajudele käima hakanud. Nädal aega kannatusi veel!!

Paar kuud sitta suusailma

... ehk, kuidas Austraalia suvi mu plaane rikub.

Nii! Jäänud on veel 9 tööpäeva. Järele jäänud päevade maha tõmbamine kalendrist on praeguseks hetkeks suhteliselt ainus, mis mind veel tööl hoiab. Iga kord, kui ma jälle väravast välja kõndimise mõtteid mõlgutama hakkan, tuletan endale meelde, et "nii-ja-nii palju päevi veel - pea vastu!" Ja see aitab vähemalt.

Tegelikult olen ma selle nädala jooksul (no kaks tööpäeva, olgu...) kirja saanud tagasihoidlikud 10 töötundi. Seda hullumeelse Austraalia suve pärast. Kui me novembris alustasime, siis tavatsesid eesti poisid meid ikka muheledes hoiatada, et oodaku me vaid natukene aega -  küll siis näeme, kuidas on lõõskava päikese all õues töötada ja, et küll too Austraalia suvi meid ikka koolitab.

Hetkeseisuga on õues 13 kraadi ja neljandat päeva järjest sajab vihma. Meie karavanipargi teeotsas olev näidik, mis peab demonstreerima metsade tuleohtlikust, osutab rõõmsalt rohelise, väikese tuleohtlikusega sektori peale. Ei saa küll sada protsenti kindel olla, kuid samas ei usu ka, et too seier liialt valetaks.

Ega ma liialt kurdakski sellise asjade korralduse üle (on ju Rugby Farmis töötades päris mitu korda lühikeste päevade puuduse üle oiatud), aga nood 9 päeva  on ju minu viimane võimalus enne Sydney'sse suundumist veidi talverasva koguda juhuks, kui peaks korduma sama olukord mis Brisbane'iski. Tegelikult olen siiski päris mitmest allikast kuulnud, et Sydney's peaks olema võrreldamatult lihtsam tööd leida kui Brissis - ehk on lõpuks ometi juttudel ka tõepõhi all. Samas on aga ka hoiatatud, et tolles linnas on siiski väga keeruline raha kõrvale panna, kuna kohti, kuhu teda arutult loopida, on nii palju...

The Final Countdown

... ehk, kuidas meid järjest vähemaks jääb.

Täna lahkus meie hulgast ka Sille. Tema jaoks jäi teisipäev tööl viimaseks. Sel päeval saime nautida vahelduva vihma käes lillkapsa käsitsi istutamist. Minu partneriks selles pühas ürituses oligi Sille. Tema otsus töölt lahkuda saabus hetkel, kui Corey tema käest küsis, kas oleks võimalik ka aeglasemalt istutada. Sille küsimuse peale: "Seriously?" (õigustatud küsimus, kuna meie tempo oli täitsa sama) kuulis ta vastuseks: "Yeah. Get into it or fuck off. Those are your only two options." Ilmselgelt otsustas Sille viimase kasuks. Täna lahkus ta Stanthorpe'ist Brisbane'i ja homme ühineb Liisuga Newcastle'is.

Umbes tund aega pärast Sille otsuse vastu võtmist jõudis ka Tanel järeldusele, et Stanthorpe'il ei ole tema jaoks enam midagi pakkuda. Tema lahkub pühapäeval. Nii jääbki meie kodune karavanipark päris rahvavaeseks.

Mina ise olen otsustanud ikkagi hambad risti suruda ja 4. veebruarini, mil minu 3 kuud vajalikku farmitööd täitub, vastu pidada. See tõotab tulla raske võitlus (eriti kuna umbes iga poole tunni tagant tööl olen kindel, et järgmisel hetkel kõnnin väravast välja), aga usun, et saan hakkama. Veidike lohutust pakub see, et järgmine neljapäev on Australia Day - riiklik püha. Et siis 13 tööpäeva veel!

Pärast 4. veebruarit on kavas teha Queenslandis nädalane roadtrip - jõuda rannikule ja mujalegi, üleüldse elu nautida ja päevitusrante vähendada. Pärast seda katsun ennast Brisbane'i orgunnida ja sealt Sydney'sse lennata, kus mul on vaja pass ära vahetada, veidi jõudu koguda (ehk mõni uus töökoht leida) ja oodata aega Aasiasse minekuks. Selline plaan on valminud tänu ohjeldamatutele töötundidele rohimispõllul. Kõlab ju hästi, aga ilmselgelt on ainus asi Austraalias, mis on mulle selgeks kui seebivesi saanud see, et siin ei tasu plaane teha. Aga eks näis, mis elu toob. Hetkel olen valmis igasugusteks vangerdusteks.

And then there were 8

... ehk, kuidas kopp ees on.

Täna oli vist kõigi aegade kõige hullem tööpäev. Õnneks lasti vihmas läbi ligunenud ja luust-lihast läbilõikava tuule vägistatud backerid pärast 4,5 töötundi küll koju, aga töömoraalile oli see küll viimane löök. Viimased 4 tundi tööpäevast jõlkusime me niisama mööda põldu ringi ja katsusime endid eriti pisikeseks teha, et mitte tuulele üleliia jalgu jääda.

Mõtted ja kahinad lahkumisest läbivad karavaniparki nüüd juba igapäevaselt. Üks meist - Liis - sai juba pühapäeva hommikul Stanthorpe'i tolmu jalgelt pühkida ja on nüüd New South Wales'is mere ääres. Ei suudagi otsustada, kas see ajab kadedaks või ei. Pigem jaa kui ei. Minu suurele plaanile andis kõva löögi asjaolu, et kontrollisin oma 12 nädala palgatšeki teooriat ja avastasin, et teise aasta viisa saamiseks tuleb siiski 3 kalendrikuud töötada. Minu puhul tähendab see siis veel 3. veebruarini põllul rassimist - see aga tundub praegu vähemalt küll ületamatu raskusena. Aga eks paistab, katsun veel hambad risti suruda ja ära teha, kuid kui ei õnnestu, siis ei ole ka midagi katki.

Enne Liisu lahkumist saime laupäeval siis vast viimast korda Stanthorpe'i peomekas Centralis kräutada. Tase sama madal kui alati.

Ja eile tegime tüdrukutega kõrvaauke juurde. Minul on neid nüüd näiteks 6. Tänase ilma juures oligi ainus hea asi see, et nii kõva tuulega kadus valutavast kõrvast kogu tunne.

Kõik, kõik on uus septembrikuus

.. ehk, kuidas mul uus plaan on.

Kerge nädalane rohimismaraton on nüüd ka selja taga. Lõppu ei paista kuskilt. Tegelikult õnnestus Corey'l mind juba eile mõneks ajaks rohimispõllult päästa. Seda kordas ta ka minu suureks rõõmuks täna. Pidin kahe poisiga koos põllul kastmisvoolikuid kontrollima ja auguga kohad ära parandama. Selleks kasutasime pisikesi torusid, mis aga kahjuks lõppesid umbes 20 minutit pärast alustamist otsa. Kevinile oli aga antud käsk meid alles tunni aja pärast põlla äärest üles korjata. Nii saidki kolm väsinud backpackerit 40 minutit suigatada ja leiba luusse lasta. See oli täitsa tore vaheldus muidu pausideta rohimisele.

Tegelikult olen ma oma nädalast "karistust" isegi täitsa nautinud. Tore lugu selle rohimise juures on see, et Kevin hoiab end sellest eemale, sest tollel põllul peaks ta reaalselt jalad kõhu alt välja võtma ja veidi tööd tegema - see talle aga õnneks ei meeldi. Niisiis saamegi meie asja veidi rahulikumalt võtta ja kevini-vabast õhustikust rõõmu tunda. Huvitaval kombel paistab isegi aeg kiiremini lippavat kui harilikult.

Küll aga on nüüd mul olnud rohkelt aega elu üle järele mõelda ja uut plaani koostada. Plaan oleks siis selline, et katsun nüüd järgmised kaks nädalat oma pea maas ja suu lukus hoida (see viimane ei ole eriti hästi viimasel ajal välja tulnud) ning mitte vallandatud saada. See aeg on vajalik, et enda teise aasta viisa eeldused ära teha.

Püänt aga ilmneb selles, et pärast toda kahte nädalat ma ei lasegi Stanthorpe'ist (mis on kõigil meie karavanipargi eestlastel üüüüüüüratu kopa ette visanud) kohe jalga, vaid lähen tagasi tööle. Erinevalt varasemast aga ma ei kavatse mitte oma pead maas ja suud kinni hoida. Tahan vaadata, kui palju ma saan Kevinile tema lollide ennastupitavate lausete eest vastu haukuda ja üleüldse kaikaid kodaratesse loopida enne, kui ta mind lahti laseb. See tähendab, et ma saan samal ajal raha teenida, enda küllaltki märkimisväärset vihkamist Kevini vastu hirmuta välja näidata ja samal ajal ka öelda talle kõike seda, mida kõik mõtlevad, aga öelda ei julge.  It's a win-win-win situation, kids!!

Pärast vallandamist oleks plaanis teha mõne päeva kuni nädalane road trip Queenslandis (budget trip muidugi, sest enamuse oma säästetud rahast tahan ikkagi Aasia jaoks hoida) ning siis näiteks Sydneysse minna, kus sõbrad juba ees ja kus mul on vaja ka oma pass ära vahetada. Sydneys võiks üritada mõne töö leida ja oodata vihmaperioodi lõppu Aasias ning siis märtsis ennast sinna vedada kolmekuulisele ringreisile Indo-Hiina poolsaarel.

Samas on see kõik muidugi alles plaani-faasis ja, kui ma olen ühe asja Austraalias selgeks saanud, siis on see see, et plaani, kui palju plaanid, elu teeb ikka oma korrektiivid. Aga vähemalt plaan on mul hea praegu!

Mulle ei meeldi üllatused

... ehk, kuidas ühe päevaga väga palju üllatusi tuli.

Nii. Tuleb välja, et ülemuste varvaste peal tammumine ei ole ikkagi maailma parim idee. See tõdemus on saabunud pärast kolme päeva lausrohimist. Aga tegelikult ei kurda väga valjusti - asi oli seda väärt ja rohiminegi pole kõige hullem. Selg enam nii hirmsasti ei valuta (täna on esimene õhtu, kus ta ennast tunda annab) ja aegki läheb üllatavalt kiiresti.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. See nädal on meil farmis olnud küllaltki murranguline ja üllatusterohke. Kõik algas sellest, kui eile meile seal rohimispõllul halastati ja 35-kraadise kuumuse käest varem koju saadeti. Knock off oli pool 2. Kuna selline vaba aja varu mind lausa ehmatab ja segadusse ajab, siis nõustusin töökaaslasega Warwickisse sõitma, mis on umbes 60 km eemal asuv veidike suurem linn. Möödaminnes pidime seal olles ostma ka sööki teise töökaaslase maole. Söögiks osutus üllataval kombel süütu merisiga. Olles 12 dollari eest loomakese ka soetanud, ei suutnud minu pehmeks läinud süda seda küll enam maotoiduks saata ning seega olengi ma nüüd uhkelt merisea nimega Junior (jah, Everiin) omanik. Tüüp jälgib praegu suure huviga minu blogi sissekande kirjutamist.

Sellega aga eilse päeva keerdkäigud ei lõppenud, vaid Warwickist koju karavaniparki jõudes võeti mind vastu  uudisega, et üks meie eestlastest oli vaid loetud tunnid pärast minu varajast knock offi töölt vallandatud. Põhjused sellise otsuse taga on meie kambale täiesti mõistetamatud, kuna tegu on väga kohusetruu ja hoolika neiuga.

Niisiis on meie töömotivatsioon praegu kõigi aeagade madalseisus ja käib kibe päevade loendamine 3 kuu lõpuni. Aga vastu tuleb pidada ja midagi muud üle jää.

Peale selle teatas Tanel mulle just, et tema ja Jaanuse sponsorship viisa on farmi bosside läbi juba päris kaugele jõudnud. Tänu sellele avaneb tal võimalus ehk siia pikemaks jääda. Kõik oleks ju suurepärane, kui asjaga ei käiks kaasas seda pisikest konksu, et juhul, kui ta selle viisa tõesti ka saab, siis tuleb temal meie Aasia-reisist suu puhtaks pühkida.

Et siis palju üllatusi.

Don't worry about it

... ehk ilus pühapäev ja omav laupäev.

Täna oli järjekordne ilus pühapäev. Tore kohe, kui meie ainsal vaba päeval juhtub olema ilus ilm. Täna tähistasin seda ujuma ja päevitama minemisega. Ujuda sain see kord Stanthorpe'i linna veevarus. Ilmselgelt suhtuvad aussied enda joogivette veidi ükskõiksemalt kui Ülemiste vanake ning ei pane pahaks  kui mõni backpacker sinna suplema läheb mõnusalt soojal suvepäeval..

Aga põhiline seik juhtus ikkagi eile, kui minu ja Kevini vaheline vägikaikavedu täiesti uuele tasemele jõudis. Nimelt oli härrasmees reede pärastlõunal hirmus rõõmus, et sai meid nelja, kes enne istutamisega tegelesid, tagasi oma rohimistiimi, sest taimed istutamiseks said otsa. Aga kuna meil tundus ka rohimispõllul liialt lõbus olevat ja see ei häirinud meid eriti, siis leidis Kevin, et oleks vaja meid ikkagi veidi rohkem surkida. Selleks teatas ta siis päeva lõpus, et "MP3 players are no longer allowed on my paddock. I don't want to see them here any more." Sellest tekkis tema ja Sille vahel ka kerge sõnavahetus, kui viimane julges küsida, et millest siis selline uus reegel. Igal juhul aga oli Corey (supervisor ja Kevini ülemus, kes on normaalne inimene ja kes seega Kevinit umbes sama tugevalt vihkab kui meie) varem öelnud, et kui Kevin peaks mingil juhul ära keelama MP3-d, siis võib talle südamerahus vastata, et "Corey said it's alright".

Niisiis naasid eestlased laupäeval tööle täis trotsi. Mina laadisin ja syncisin oma iPodi veel spetsiaalselt reedel ära ja võtsin laupäeval kaasa (midagi, mida ma harilikult ei tee, sest tunnen end siis maailmast äralõigatuna ja mürareostust on liialt palju). Teised tüdrukud nii samuti. Rohimist alustades panime siis demonstratiivselt kõrvaklapid kõrva ja laulsime, tantsisime kõvasti muusikarütmis kaasa. Huvitaval kombel ei tulnud siis Kevini suust kippu ega kõppu. Ma hakkasin juba kartma, et olen kogu vaeva niisama näinud, aga ei! Õnneks suutis Kevin siiski lõpuks julguse kokku koguda ja öelda "Liisi, those things in your ear - they got to come out. I don't want MP3 players on my paddock". Seda olin ma oodanud niiii kaua. Ajasin siis selja sirgu, vaatasin poisile rõõmsalt silma, ütlesin rahuliku häälega "Nah, don't worry about it. Corey said it's alright" ja rohisin rõõmsalt edasi. Selle peale ehmatas vaene Kevin ilmselgelt päris ära, pomises midagi enda ette ja leidis siis, et kõige targem oleks vastata "But I said no". Selle peale soovitasin mina tal lihtsalt seda asja Corey'ga arutama minna. Edasi ma pleierite kohta midagi ei kuulnud.

Päeva lõpuks lubas Kevin (küllap kättemaksuks) esmaspäevaks suuuuuuured muudatused korda saata, nii et eks siis homme selgub, mis saama hakkab. Halvimal juhul pean ma mõned päevad kuni nädal rohima minema, aga pole hullu - asi oli seda väärt. Pealegi saan ma Corey ja Ross-iga (farmi manager) paremini läbi kui Kevin, nii et ehk läheb veel kõik hästi! Aga hoidke mulle siis pöialt ja soovige edu! Ma nüüd lähen magama, et homsetele tormituultele vapramalt vastu astuda..

Four score and seven years ago

... ehk 4 kuud kodust eemal.

Täna neli kuud tagasi algaski siis Muumipapa Suur Seiklus. Siiamaani läheb täitsa hästi, peaks kokkuvõtteks mainima. Soe on - ja see ongi peamine. Üks suuremaid eesmärke kodust nii kaua eemal olemisel oli see, et välja selgitada, kas mul on võimalik tekitada igatsus lume järele. Siiani tuleb välja, et ei.

Senimaani tekitavad kõige suuremat igatsust Eesti järele mahajäänud inimesed, Tartu super chillaxus ja toit. Oii.. kuidas tapaks kama, kefiiri, jogurti, kodujuustu, kohupiima, hapukurgi ja ema kartulisalati eest.

Tagasitulekuga on ka veel keerulised lood. Selles suhtes, et ei tea üldse, kas ja kui, siis millal ja kui kauaks. Väga  palju asju tahaks veel näha ja kogeda siin enne äratulekut.

Same shit, different year

... ehk "Xena the Dinosaur Planting Princess"

Esimene tööpäev pärast 4 päeva Byronis. Ei hakka valetama - päris raske on ennast tagasi Stanthorpe'i meeleollu viia ja aeg ei ole vist kunagi nii aeglaselt veninud tööl olles. Byron Bay on ikkagi üks äraütlemata chill koht. Aga ehk saame ikka lähipäevil endid tagasi tööellu suunatud.

Aga nüüd siis veidi lähemalt Byronist ja aastavahetusest..
Ilmelgelt pidi esimesed kaks päeva, kui me Byronis olime, sadama nagu hull. Seega oli meie rannamõnude nautimisele kriips peale tõmmatud. Sellel ajal tegelesid eestlased peamiselt meie uhke maja nautimise ja shoppamisega -  mille võimalused on Byronis siiski veidi suuremad kui Stanthorpe'is. Üldiselt käis lebotamine päris suure hooga. Uue aasta vastuvõtmist üritas minu puhul takistada kerge põiepõletiku esinemine, aga õnneks hakkas too kartma ja lahkus. Kuigi suuri pidustusi rikkus ka asjaolu, et Byroni-sarnane väike küla ei suutnud mitte kuidagi ära mahutada neid kabiljonit matsi, kes 1. jaanuari nägemiseks sinna kohale voorisid. Ühtegi vaba kohta ilmselgelt külakeses ei leidunud ja kõik pisemadki asutused küsisid sissepääsu eest vähemalt 80 taala, mida meie ilmselgelt maksta ei tahtnud. Seega piirdusidki meie uuaastapidustused sellega, et käisime kümnekesi kenakeses resturaanis söömas ja pärast seda rannas istumas ja ilutulestiku vaatamas. (Sealjuures hõljus terve linna kohal öö kestel päris tugevahõnguline kanepilõhn.) Pärast seda tuiasime veel veidi aega mööda linna ringi ja siis läksime koju.

Vastukaaluks küllaltki kahvatule vanaaastaõhtule oli mul aga maailma parim 1. jaanuar. See oli esimene ilus päikesepaisteline ilm Byronis ja me kasutasime seda ära veetes terve päeva rannas. Nood vaated ja lained olid tõesti parimad, mida 1. jaanuaril tahta.

Meie viimasel päeval Byronis käis eesti punt in corpore surfitunnis! See oli maailma ägedam asi üldse ja pildid peaksid kohe varsti üles tulema. Paar korda suutsin isegi päris pika liuga hakkama saada.

Tagasiteel Stanthorpe'i käisime läbi veel Nimbinist, mis on ülinunnu hipilinn poolel teel meie kodukesse.