... ehk, kuidas me maale jõudsime.
Kella 15 ajal pühkisime niisiis Brisbane'i tolmu jalgadelt ja reisisime Ipswichi, mis meie endiste majakaaslaste andmeil pidavat täis olema kahtlast kontingenti. Siiamaani ei oska kinnitada ega ümber lükata.
Igal juhul oleme eluga farmi jõudnud. Tee peal kerkisid ettenägematud takistused, kui me endale vastu tulnud farmiperemehele rääkisime, et meie sõbranna Sille töötab siin lähedal pubis. Ilmselgelt oli siis vaja minna ikkagi kontrollima, kas ja kuidas ta seal ikkagi töötab. Pubis möödus umbes tund aega, millest peremees muidugi minutitki ei raisanud ja õlut kaanis. Harrisville'is, mis on 600 elanikuga linnake Ipswichi külje all (kus Sille siis juhtumisi ka töötab) tekitas muidugi 3 eestlanna saabumise tõsist furoori. Tänu sellele saime ka Robilt tasuta siidrit, mis oli muidugi väga tore.
Nüüd oleme peremehe poja juures majas (küllaltki tuttav stsenaarium - kas pole?), kus meile kuni järgmise kolmapäevani öömaja pakutakse. Edasi pidime eraldi elamise kuskilt saama. Lisaks lubati meile ka tööle sõitmiseks autot. Elu on ühesõnaga hirmus ilus jälle!
Monday 31 October 2011
Ask and you shall receive
.. ehk, kuidas me ära läheme.
Kui on kuiv, siis on põud, kui sajab, siis kallab.
Umbes pool tundi tagasi saime kõne. Umbes 8 tunni pärast läheme 1,5 tunni kaugusele farmi tööle. Väga Austraaliale omaselt lähevad siin need asjad.
I iz happy.
Kui on kuiv, siis on põud, kui sajab, siis kallab.
Umbes pool tundi tagasi saime kõne. Umbes 8 tunni pärast läheme 1,5 tunni kaugusele farmi tööle. Väga Austraaliale omaselt lähevad siin need asjad.
I iz happy.
Tere, esmaspäev
.. ehk, kuidas ma muru niitsin.
Nii. Eilne plaan välja minna ei õnnestunud. Selle asemel otsustasime Kristiinaga ära lahendada meie viimase gooni. Pühapäeva pärastlõunal. Meie elustiil hakkab meenutama juba 50ndate USA koduperenaiste oma. Kui ikka tööd ei ole ja vein on 10 taala 4 liitri eest, siis seab see teatavad standardid päris selgelt ette.
Igal juhul avanes siis mulle võimalus näiteks muru niita, kui Luke oma õe majast koju jõudis. Elu esimene kogemus muru niitmisega ja see ka, nagu ikka siin mandril, mitte liialt selge olekuga. Igal juhul saime muru kolme peale kuidagi niidetud. Need kolm olime siis mina, Kiku ja Luke. Jared, kes on meie viies majakaaslane, võistles eile (motokross), sai peapõrutuse ja ööbis haiglas. Liis oli väljas kohtingul ja Sille läks hommikul tagasi Ipswichi.
Niisiis oli maja väga suures ulatuses meie päralt.
Seda me nii suure hooga tähistasimegi (tahaks ma loota). Igal juhul tuli Luke'il pärast muru niitmist idee minna lähedalolevasse hotelli sööma. Mõeldud-tehtud. Ilmselgelt käib aga iga Austraalia söögikorra juurde ka tubli annus õlut. Lisaks sellele tuleb välja, et gooni segamine õllega ei ole maailma parim idee. Niisiis istusid 2 ülimalt lõbusas tujus eestlast pühapäeva õhtul "The Brook"is sõid kalmaarirõngaid, jõid õlut ja viskasid Ryani, küllaltki meeldiva baarmaniga, nalja.
Kui RSA (responsible service of alchohol - mis muuhulgas keelab joobnutele alkoholi mitte müüa ja mille pärast mind haigutamise eest Victoryst välja visati) üldse mingit senssi meikiks, siis oleks meile kohe kindlasti pidanud "EI" öeldama. Aga ilmselgelt ei. Ka siis mitte, kui me Ryanile kalmaarirõnga viskasime leti taha. Ka siis ei keeldutud meile edasisi klaase serveerimast. Austraalia on ikka paduveider.
Igal juhul läks kodutee palju lennukamalt kui minek. Näiteks leidsime tee pealt ostukäru, millesse Kristiina pikemalt mõtlemata sisse hüppas ja, mida Luke siis küllaltki entusiastlikult lükkama hakkas. Pärast mitmeid abikarjeid õnnestus mul ta sealt siiski välja päästa.
Koju jõudes tuli meie rõõmsal reisiseltskonnal vapustav idee korraldada eksprompt basseinipidu. Sinna hulka kuulus muidugi ka küllaltki ulatuslik maadlusmatš eesmärgiga üksteist vette visata. Pärast seda jätkus maadlus ka kuival maal. See seletab tõenäoliselt ka minu mitmeid sinikaid, valusat õlga ja pead.
Varsti pärast seda läks majaperemees magama ja mina hakkasin kirju kirjutama. Kirjutasin neid oma tosina jagu.
Varsti pärast seda tegime Kikuga minu kirjadest lõkke.
Tegelikult oli mul terve õhtu jooksul väga kindel plaan ikkagi välja jõuda - olin selleks isegi täitsa valmis pandud, aga õnneks hakkas siis vihma sadama. Õnneks selle pärast, et a) retrospektiivis ei olnud ma erilises konditsioonis välja minemiseks ja b) vihma hakkas sadama siis, kui ma olin kenasti oma maja katuse all ja mitte Valley jalakäijate tänaval.
Igal juhul hakkab järjest selgemaks saama, et oleks aeg siit siiski jalga lasta, sest meie praegune elustiil ei ole just liialt jätkusuutlik. Tegelikult ongi meil plaan selle nädala lõpus Brisbane'i tolm jalgelt pühkida ja Stanthorpe'i minna farme läbi käima.
Nii. Eilne plaan välja minna ei õnnestunud. Selle asemel otsustasime Kristiinaga ära lahendada meie viimase gooni. Pühapäeva pärastlõunal. Meie elustiil hakkab meenutama juba 50ndate USA koduperenaiste oma. Kui ikka tööd ei ole ja vein on 10 taala 4 liitri eest, siis seab see teatavad standardid päris selgelt ette.
Igal juhul avanes siis mulle võimalus näiteks muru niita, kui Luke oma õe majast koju jõudis. Elu esimene kogemus muru niitmisega ja see ka, nagu ikka siin mandril, mitte liialt selge olekuga. Igal juhul saime muru kolme peale kuidagi niidetud. Need kolm olime siis mina, Kiku ja Luke. Jared, kes on meie viies majakaaslane, võistles eile (motokross), sai peapõrutuse ja ööbis haiglas. Liis oli väljas kohtingul ja Sille läks hommikul tagasi Ipswichi.
Niisiis oli maja väga suures ulatuses meie päralt.
Seda me nii suure hooga tähistasimegi (tahaks ma loota). Igal juhul tuli Luke'il pärast muru niitmist idee minna lähedalolevasse hotelli sööma. Mõeldud-tehtud. Ilmselgelt käib aga iga Austraalia söögikorra juurde ka tubli annus õlut. Lisaks sellele tuleb välja, et gooni segamine õllega ei ole maailma parim idee. Niisiis istusid 2 ülimalt lõbusas tujus eestlast pühapäeva õhtul "The Brook"is sõid kalmaarirõngaid, jõid õlut ja viskasid Ryani, küllaltki meeldiva baarmaniga, nalja.
Kui RSA (responsible service of alchohol - mis muuhulgas keelab joobnutele alkoholi mitte müüa ja mille pärast mind haigutamise eest Victoryst välja visati) üldse mingit senssi meikiks, siis oleks meile kohe kindlasti pidanud "EI" öeldama. Aga ilmselgelt ei. Ka siis mitte, kui me Ryanile kalmaarirõnga viskasime leti taha. Ka siis ei keeldutud meile edasisi klaase serveerimast. Austraalia on ikka paduveider.
Igal juhul läks kodutee palju lennukamalt kui minek. Näiteks leidsime tee pealt ostukäru, millesse Kristiina pikemalt mõtlemata sisse hüppas ja, mida Luke siis küllaltki entusiastlikult lükkama hakkas. Pärast mitmeid abikarjeid õnnestus mul ta sealt siiski välja päästa.
Koju jõudes tuli meie rõõmsal reisiseltskonnal vapustav idee korraldada eksprompt basseinipidu. Sinna hulka kuulus muidugi ka küllaltki ulatuslik maadlusmatš eesmärgiga üksteist vette visata. Pärast seda jätkus maadlus ka kuival maal. See seletab tõenäoliselt ka minu mitmeid sinikaid, valusat õlga ja pead.
Varsti pärast seda läks majaperemees magama ja mina hakkasin kirju kirjutama. Kirjutasin neid oma tosina jagu.
Varsti pärast seda tegime Kikuga minu kirjadest lõkke.
Tegelikult oli mul terve õhtu jooksul väga kindel plaan ikkagi välja jõuda - olin selleks isegi täitsa valmis pandud, aga õnneks hakkas siis vihma sadama. Õnneks selle pärast, et a) retrospektiivis ei olnud ma erilises konditsioonis välja minemiseks ja b) vihma hakkas sadama siis, kui ma olin kenasti oma maja katuse all ja mitte Valley jalakäijate tänaval.
Igal juhul hakkab järjest selgemaks saama, et oleks aeg siit siiski jalga lasta, sest meie praegune elustiil ei ole just liialt jätkusuutlik. Tegelikult ongi meil plaan selle nädala lõpus Brisbane'i tolm jalgelt pühkida ja Stanthorpe'i minna farme läbi käima.
Sunday 30 October 2011
Lendorav
ehk, kuidas ma 19 tundi järjest magasin.
Reedel käisime tööl. Reedel tuli Sille Brisbane'i tagasi sünnipäeva tähistama. Reedel läksime välja.
Plaan oli hästi varakult linna jõuda, võimalikult palju kohti läbi käia ja siis vaadata, kuhu pidama jääda. Plaan kukkus läbi. Linna jõudsime 23 ajal. Tegelikult suutsime siiski päris mitut kohta külastada, aga midagi liialt erilist silma ei jäänud. The Beat, mis pidavat olema täiesti ulmeline geiklubi ja mida ma hirmsasti näha tahtsin, nõudis kahjuks sissepääsutasu ja ei loobunud sellest isegi siis, kui me presenteerisime Sille, kellel oli roosa rosett kirjaga "Birthday Girl" rinnas. Seega jäi ta külastamata. Aga ma ei kaota lootust!!
Traditsioonide kohaselt kaotasin ma neiud mõne tunni jooksul ära ja läksin Kaliberi - vanahea "Eye of the Tiger"-i koht. Ta ei vedanud mind ka see kord alt. Tuli "The Eye". Seal veetsingi oma aega kuni koha sulgemiseni natukene enne 5. Sellega on kahjuks kaasnenud ka küllaltki ulatuslik kuulmisekaotus. Aga no jumal temaga, kellel neid kõrvu ikka väga vaja on.
Pärast sulgemist läksin ma ühte Kaliberist leitud härrasmeest toitma, kelle ma lahkelt ka lähima avatud kiirtoiduputka ette suunasin ja sinna jätsin. Edasi suutsin sõbruneda 3 äsja striptiisiklubist tulnud keskealise härrasmehega, kes osutusid ülimalt sümpaatseteks. Eriti psühholoogi hariduse Madalmaade juurtega Edu, kes näitas mulle oma teise poole Susanna pilte. Ta pakkus mulle lahkelt ka oma West Endi korterit, millest ma siiski keeldusin, kartes, et ta hiljem lepingut otsusevõimetusele osutades taganeb (lawyer high five!). Lahkudes küsis ta mult ka, kas mul ikka on piisavalt raha koju jõudmiseks ja oli üldse väga nunnu.
Järgmiseks jalutas minust mööda üks mu viimaseid Kaliberi tantsulkapartnereid, kellele sai kiiresti antud hüüdnimi "Dancing Man" ja, kes vastutasuks nimetas minu "Girl with Golden Hat"-iks. Tema ja tema sõber "Dancing Man's Friend" lahutasid mu meelt veel lahke tunnikese. "Dancing Man" osutus väga intelligentseks austraallaseks ja üheks surevast raamatuaustajate tõust (mida ta küll, tõele au andes, luges ebookidena, aga siiski).
Igal juhul tundub maailma kuklapoolel pralletamine olevat kordades kurnavam kui Eestis, kuna laupäeval koju jõudes jätkus mul energiat vaid selleks, et pesemas käia ja end voodisse veeretada, kust ma ei lahkunud enne pühapäeva hommikut. Kurb on see, et laupäeva õhtul pidavat olema peamised halloweeni peod, mille ma nüüd maha magasin. Aga ehk on täna ikka veel lootust midagi linna päält leida.
Reedel käisime tööl. Reedel tuli Sille Brisbane'i tagasi sünnipäeva tähistama. Reedel läksime välja.
Plaan oli hästi varakult linna jõuda, võimalikult palju kohti läbi käia ja siis vaadata, kuhu pidama jääda. Plaan kukkus läbi. Linna jõudsime 23 ajal. Tegelikult suutsime siiski päris mitut kohta külastada, aga midagi liialt erilist silma ei jäänud. The Beat, mis pidavat olema täiesti ulmeline geiklubi ja mida ma hirmsasti näha tahtsin, nõudis kahjuks sissepääsutasu ja ei loobunud sellest isegi siis, kui me presenteerisime Sille, kellel oli roosa rosett kirjaga "Birthday Girl" rinnas. Seega jäi ta külastamata. Aga ma ei kaota lootust!!
Traditsioonide kohaselt kaotasin ma neiud mõne tunni jooksul ära ja läksin Kaliberi - vanahea "Eye of the Tiger"-i koht. Ta ei vedanud mind ka see kord alt. Tuli "The Eye". Seal veetsingi oma aega kuni koha sulgemiseni natukene enne 5. Sellega on kahjuks kaasnenud ka küllaltki ulatuslik kuulmisekaotus. Aga no jumal temaga, kellel neid kõrvu ikka väga vaja on.
Pärast sulgemist läksin ma ühte Kaliberist leitud härrasmeest toitma, kelle ma lahkelt ka lähima avatud kiirtoiduputka ette suunasin ja sinna jätsin. Edasi suutsin sõbruneda 3 äsja striptiisiklubist tulnud keskealise härrasmehega, kes osutusid ülimalt sümpaatseteks. Eriti psühholoogi hariduse Madalmaade juurtega Edu, kes näitas mulle oma teise poole Susanna pilte. Ta pakkus mulle lahkelt ka oma West Endi korterit, millest ma siiski keeldusin, kartes, et ta hiljem lepingut otsusevõimetusele osutades taganeb (lawyer high five!). Lahkudes küsis ta mult ka, kas mul ikka on piisavalt raha koju jõudmiseks ja oli üldse väga nunnu.
Järgmiseks jalutas minust mööda üks mu viimaseid Kaliberi tantsulkapartnereid, kellele sai kiiresti antud hüüdnimi "Dancing Man" ja, kes vastutasuks nimetas minu "Girl with Golden Hat"-iks. Tema ja tema sõber "Dancing Man's Friend" lahutasid mu meelt veel lahke tunnikese. "Dancing Man" osutus väga intelligentseks austraallaseks ja üheks surevast raamatuaustajate tõust (mida ta küll, tõele au andes, luges ebookidena, aga siiski).
Igal juhul tundub maailma kuklapoolel pralletamine olevat kordades kurnavam kui Eestis, kuna laupäeval koju jõudes jätkus mul energiat vaid selleks, et pesemas käia ja end voodisse veeretada, kust ma ei lahkunud enne pühapäeva hommikut. Kurb on see, et laupäeva õhtul pidavat olema peamised halloweeni peod, mille ma nüüd maha magasin. Aga ehk on täna ikka veel lootust midagi linna päält leida.
Wednesday 26 October 2011
If history repeats itself I think we may expect the same thing again
ehk, kuidas me jälle toole murrame.
Viimased 2 päeva oleme jälle saanud nautida 10tunniseid toolipuhastamissessioone. Väsinud, aga rahul is the name of the game. Olles eile oma kontot vaadanud, selgus, et nädalavahetusene reis Kullarannikule on mu fiskaalsele heaolule küllaltki hävitavalt mõjunud. Seega on igasugune töö vägagi teretulnud.
Selle meeldetuletusega saab järjest selgemaks ka, miks meie majaperemees nii paikset elustiili viljeleb. Pärast 10+ tunnist jalgadel viibimist ei olegi tahtmist/jõudu kuhugi tuuritama minna ning ainukene soov on ennast teleka ette parkida, õlu või paar juua ja siis ennast palliks ära keerata.
Meie, neiud, hangime küll veidi lisaenergiat sellest, et umbes 3 hetke pärast koju jõudmist tuleb kiire basseini sukeldume ja sellega väsinud jalgadele puhkust anname, aga see on kõigest plaastri panemine luumurrule.
Tuleval nädalavahetusel liitub meie rõõmsa seltskonnaga ka jälle Sille, kes õnneks tuleb oma sünnipäeva Brisbane'i pidama!
Viimased 2 päeva oleme jälle saanud nautida 10tunniseid toolipuhastamissessioone. Väsinud, aga rahul is the name of the game. Olles eile oma kontot vaadanud, selgus, et nädalavahetusene reis Kullarannikule on mu fiskaalsele heaolule küllaltki hävitavalt mõjunud. Seega on igasugune töö vägagi teretulnud.
Selle meeldetuletusega saab järjest selgemaks ka, miks meie majaperemees nii paikset elustiili viljeleb. Pärast 10+ tunnist jalgadel viibimist ei olegi tahtmist/jõudu kuhugi tuuritama minna ning ainukene soov on ennast teleka ette parkida, õlu või paar juua ja siis ennast palliks ära keerata.
Meie, neiud, hangime küll veidi lisaenergiat sellest, et umbes 3 hetke pärast koju jõudmist tuleb kiire basseini sukeldume ja sellega väsinud jalgadele puhkust anname, aga see on kõigest plaastri panemine luumurrule.
Tuleval nädalavahetusel liitub meie rõõmsa seltskonnaga ka jälle Sille, kes õnneks tuleb oma sünnipäeva Brisbane'i pidama!
Monday 24 October 2011
All that glitters ain't gold
... ehk, kuidas me lõpuks ookeani nägime.
Laupäeva pärastlõunal saime siis lõpuks Brisbane'ist minema ja Kullarannikule. Koht ise oli täitsa oma nime väärt - liiv oli kuldne ja nii sinist vett ei näinud ma isegi Kariibi mere ääres.
Sellega aga kiidusõnad vast ka piirduvad. Surfers' Paradise ise on täiesti tüüpiline turistilõks, mille kõik lõbustusasutused on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Brisbane'i klubirajoonis - Fortitude Valley's - on vähemalt lootust leida vähe erineva muusikastiili ja vibe'iga kohti, Surfersis aga on ilmselgelt kamba peale üks pleilist tehtud, mida kõik hooga mängivad.
Magada saime Luke'i onu Barti majas, kes on maailma kõige chillim haihammustuse armiga härrasmees. Põhjus, miks me Surfersisse üldse minna saime oligi see, et Luke ja Bart tahtsid Gold Coast Indy 600-le minna, mis oli miskne rallivärk.
Saime veel kord kinnitust ka faktile, et maailm on ikkagi tilluke, kui pühapäeval teel randa kuulsime tänavaäärse pubi teiselt korruselt karjeid: "Estonia!" Tegu oli Luke'i sõbra ja tema kiivist neiuga, keda me paar nädalat tagasi soolaleivapeol kohanud olime. Tegelinskid olid samuti Surfers' Paradise'i Indyle läinud, aga tee peal ära eksinud ja baaris jooma hakanud. Umbes keskpäevaks oli kogu nende seltskond juba küllaltki pehme. See aga ilmselgelt ei takistanud neid minuga ookeanisse ujuma minemast.
Laupäeva pärastlõunal saime siis lõpuks Brisbane'ist minema ja Kullarannikule. Koht ise oli täitsa oma nime väärt - liiv oli kuldne ja nii sinist vett ei näinud ma isegi Kariibi mere ääres.
Sellega aga kiidusõnad vast ka piirduvad. Surfers' Paradise ise on täiesti tüüpiline turistilõks, mille kõik lõbustusasutused on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Brisbane'i klubirajoonis - Fortitude Valley's - on vähemalt lootust leida vähe erineva muusikastiili ja vibe'iga kohti, Surfersis aga on ilmselgelt kamba peale üks pleilist tehtud, mida kõik hooga mängivad.
Magada saime Luke'i onu Barti majas, kes on maailma kõige chillim haihammustuse armiga härrasmees. Põhjus, miks me Surfersisse üldse minna saime oligi see, et Luke ja Bart tahtsid Gold Coast Indy 600-le minna, mis oli miskne rallivärk.
Saime veel kord kinnitust ka faktile, et maailm on ikkagi tilluke, kui pühapäeval teel randa kuulsime tänavaäärse pubi teiselt korruselt karjeid: "Estonia!" Tegu oli Luke'i sõbra ja tema kiivist neiuga, keda me paar nädalat tagasi soolaleivapeol kohanud olime. Tegelinskid olid samuti Surfers' Paradise'i Indyle läinud, aga tee peal ära eksinud ja baaris jooma hakanud. Umbes keskpäevaks oli kogu nende seltskond juba küllaltki pehme. See aga ilmselgelt ei takistanud neid minuga ookeanisse ujuma minemast.
Friday 21 October 2011
Silver fox
..ehk kokkuvõte Brisbane'i ööelust.
Tegelikult on siin täitsa tore väljas käia, kui fakt, et kõik liiga vara kinni pannakse, välja jätta. Samuti oleks mul vaja leida inimesed, kes jõuavad minuga sammu pidada, sest siiamaani on nii läinud, et neiud tahavad ikka enne koju minna, kui õige aeg käes on.
Täna tuli lisa ka mõistetamatutele Aussie reeglitele, kui mind klubist välja visati selle eest, et ma haigutasin. Sest ilmselgelt ei saanud asi olla selles, et muusika oli igav, vaid ikka selles, et "I've had one too many". Siis astuski küllaltki suurte mõõtmetega kapp kõrvale ja ütles, et mul on aeg koju minna. Minu seletused, et oma viimase dringi tegin 2 tundi tagasi (mis oli ka tõsi), jooksid härra külgi mööda maha nagu vesi.
Aga õnneks leidus veel lahtiseid backpackersite kohti, kus haigutustele nii viltu ei vaadata. Kui see kinni pandi, siis jõudsin täpselt viimase tantsu ajaks veel kasiinosse. Neiud loobusid pärast "Down Under"-it ja enne kasiinot.
Teel kasiinost rongijaama kohtasin maailma kõige eepilisemat silver foxi. Gaabriel võib oma troonil ainult väriseda!
See nädalavahetus saame lõpuks alla Kullarannikule minna ja, kuna ilmateade lubab paljutõotavalt rohkelt päikest, siis õnnestub ehk isegi esimesed suplused ookeanis teha sellel mandril! Usun, et sellega seoses jääb järgmine blogiuuendus ka esmaspäeva peale - aga luban siis kõik oma nädalavahetuse seiklused kirja panna!
Tegelikult on siin täitsa tore väljas käia, kui fakt, et kõik liiga vara kinni pannakse, välja jätta. Samuti oleks mul vaja leida inimesed, kes jõuavad minuga sammu pidada, sest siiamaani on nii läinud, et neiud tahavad ikka enne koju minna, kui õige aeg käes on.
Täna tuli lisa ka mõistetamatutele Aussie reeglitele, kui mind klubist välja visati selle eest, et ma haigutasin. Sest ilmselgelt ei saanud asi olla selles, et muusika oli igav, vaid ikka selles, et "I've had one too many". Siis astuski küllaltki suurte mõõtmetega kapp kõrvale ja ütles, et mul on aeg koju minna. Minu seletused, et oma viimase dringi tegin 2 tundi tagasi (mis oli ka tõsi), jooksid härra külgi mööda maha nagu vesi.
Aga õnneks leidus veel lahtiseid backpackersite kohti, kus haigutustele nii viltu ei vaadata. Kui see kinni pandi, siis jõudsin täpselt viimase tantsu ajaks veel kasiinosse. Neiud loobusid pärast "Down Under"-it ja enne kasiinot.
Teel kasiinost rongijaama kohtasin maailma kõige eepilisemat silver foxi. Gaabriel võib oma troonil ainult väriseda!
See nädalavahetus saame lõpuks alla Kullarannikule minna ja, kuna ilmateade lubab paljutõotavalt rohkelt päikest, siis õnnestub ehk isegi esimesed suplused ookeanis teha sellel mandril! Usun, et sellega seoses jääb järgmine blogiuuendus ka esmaspäeva peale - aga luban siis kõik oma nädalavahetuse seiklused kirja panna!
Wednesday 19 October 2011
Tuesday 18 October 2011
Relapse
... ehk, kuidas ma toole jälle toole pesin.
Täna oli kerge flashback meie esimestesse nädalatesse - backpackerid said jälle toole puhastada. Ainult mina ja Sille siiski, sest toole oli vähe ja backpackereid palju. Täitsa tore oli isegi jälle laos olla ja vanu nägusid näha (ilmselgelt ka suured õnnitlused mitte-number-58-olemise eest), kuigi suurem osa inimesi töötas terve päeva väljas. Nägin ka, kuidas üks poiss ennast põlema pani, kui ta miskse termose töökorra kontrollimise eesmärgil gaasi süütas. Ega mõistus ei ole oma teha, mis ma saan öelda. Õnnelik õnnetus siiski - poiss kaotas ainult ripsmed ja osa nahka oma sõrmelt.
Kurb uudis on see, et Sille alustab homme iseseisvat elu ja läheb tunni kaugusele hotelli tööle. Naiselikust Nelikust saab jälle Kaunis Kolmik - aga teises koosseisus. Natukene kurb on ka, sest me oleme viimasel ajal päris palju koos hänginud. Koos Liisu saabumisega ongi meist kujunenud 2 paari, mõlemas üks blond ja üks brünett. Ühesõnaga kukub elukvaliteet jälle paari pügala võrra.
Tegelikult on mul lootus (Sille viimase teenena mulle) siiski ehk ühte kohalikku backpackersisse tööle ja elama saada - võimalus, millest ma suurima hea meelega kinni haaraksin. Tuleb välja, et elu on lõbusam siis, kui öösiti linna peal luusimas käia. Kes oleks võinud arvata, onju? Selle juures võikski vist hostelisse kolimine aidata.
Täna oli kerge flashback meie esimestesse nädalatesse - backpackerid said jälle toole puhastada. Ainult mina ja Sille siiski, sest toole oli vähe ja backpackereid palju. Täitsa tore oli isegi jälle laos olla ja vanu nägusid näha (ilmselgelt ka suured õnnitlused mitte-number-58-olemise eest), kuigi suurem osa inimesi töötas terve päeva väljas. Nägin ka, kuidas üks poiss ennast põlema pani, kui ta miskse termose töökorra kontrollimise eesmärgil gaasi süütas. Ega mõistus ei ole oma teha, mis ma saan öelda. Õnnelik õnnetus siiski - poiss kaotas ainult ripsmed ja osa nahka oma sõrmelt.
Kurb uudis on see, et Sille alustab homme iseseisvat elu ja läheb tunni kaugusele hotelli tööle. Naiselikust Nelikust saab jälle Kaunis Kolmik - aga teises koosseisus. Natukene kurb on ka, sest me oleme viimasel ajal päris palju koos hänginud. Koos Liisu saabumisega ongi meist kujunenud 2 paari, mõlemas üks blond ja üks brünett. Ühesõnaga kukub elukvaliteet jälle paari pügala võrra.
Tegelikult on mul lootus (Sille viimase teenena mulle) siiski ehk ühte kohalikku backpackersisse tööle ja elama saada - võimalus, millest ma suurima hea meelega kinni haaraksin. Tuleb välja, et elu on lõbusam siis, kui öösiti linna peal luusimas käia. Kes oleks võinud arvata, onju? Selle juures võikski vist hostelisse kolimine aidata.
Monday 17 October 2011
Lucky Irish leprechaun
... ehk, kuidas ma nepaallase elulugu kuulasin.
Kaupo sünnipäevasimman jätkus lõunapoolkeral.
Tegelikult oli mul plaan ka eile välja minna, aga selle asemel veetsin ma umbes 18 tundi eilsest päevast magades.
Niisiis asendus eilne väljaminek tänasega. Kuigi mind oli varem hoiatataud, et Brisbane pühapäeval on küllaltki tühi party scene, oli tahe majast välja saada siiski piisav, et varaseimad hoiatusi mitte tähele panna. Ühesõnaga sain neiud nõusse ja panime linna poole ajama.
Esimese peatuse tegime "Down Under"-is, mis oli esimene baar, kus ma "Eye of the Tiger"it kuulsin ja mis mulle meeletult Illegaardi ja üleüldist Tartu fiilingut meenutas. Eile olid seal ka 3-taalased kokteilid, mis on juba iseeneset täiesti tore sündmus. Kahjuks andis muusikavalik võrreldes eelmise korraga siiski päris kõvasti soovida. Aga noh - tantsulkat sai ja screwdriver-eid sai ka 3 taalaga. Ühesõnaga küllaltki õnnestunud esimene peatus.
Sealt edasi läksime "The Fox"-i, mis pidavat olema suurem ja pädevam. Oli suurem. Ja pädevam. Tantsulkat sai rohkem. Selleks ajaks, kui see koht kinni pandi, leidsid neiud, et olekski aeg sööma ja koju minna. Läksime sööma. Pärast söömist ütlesid neiud, et nüüd oleks aeg takso võtta ja koju minna. Aga kuna kell oli umbes 3 tuuri ja esimesed rongid pidid sõitma hakkama kella 4 ajal, siis leidsin mina (kellel eriti und ei olnud), et ülivõrra mõttekam oleks see tund aega veel linnas chillida ja siis esimese rongiga koju minna.
Saatsin siis neiud takso peale ja ise trippisin tagasi "Down Under"-isse, sest mõtlesin, et see on hea koht, kus oma koordinaadid paika saada ja siis edasi hakata arutama. Sealt aga leidsin eest ühe prantslase, kellega peamiselt Sille oli meie tolleõhtuse esimese külastuskäigu ajal tutvunud. Temaga tekkis meil kiire kamraadlus, kui ma olin talle palvete kohaselt mõningad suitsu välja pomminud lähedalviibivatelt tegelinskitelt.
Istusime siis seal trepil ja arutasime maailmaasju, kui meie juurde saabus küllaltki vintis moslemipoiss, kes ei kulutanud üldse aega üritades meile selgeks teha, et ta ei usu rassismi ja, et Prantsusmaa on üldse kõige toredam asi üldse. Sealjuures suutis ta minu käest päris mitu korda küsida, et kes ma ikkagi olen ja kust ma tulen. Umbes pool sekundit pärast seda, kui too noorhärra oli järgmisi pahaaimamatuid tüüpe segama läinud, saabus Aussis elav nepaallane, kes pidas vajalikuks väga detailselt jutustada kõikidest oma eluseikadest ja -uskumustest. Teda ei õnnestunud peatada. Mitte kuidagi. Kui ma lõpuks talle lihtsalt näkku naerma purskasin, sest tema jutt varieerus armastusest tema arstiks olemiseni, siis kehtias ta kõigest õlgu ja väitis, et saab kõike eelöeldut tõestada. Igal juhul oli see päris nüristav.
Kui mul ja prantslasel õnnestus kuidagi läbi õnneliku juhuse nepaallase eest põgeneda (enne oli ta meid juba enda kommete kohaselt pühasse abiellu liitnud), siis leidsin, et oleks viimane aeg hakata rongijaama ja kodu poole liikuma. Niisiis saatsin prantslase koduteele ja ise läksin optimistlikult rongijaama, et kell 4:19 saabuva rongi peale jõuda.
Kahjuks selgus aga jaamas, et sellist asja, nagu 4:19-ne rong, ei ole olemas. Olemas oli 5:33-ne rong. Niisiis leidsin, et mul tuleb veel veidi aega surnuks lüüa. Kuna Roma st jaama lähedal on ka omajagu backpacker hosteleid, siis mõtlesin, et parim aeg oleks kontrollida, kas seal ka sellisel kellaajal elu leidub. Mõeldud-tehtud.
Selgus, et eriti ei leidu. Küll aga leidsin tagasiteel ühe autos ukerdava iirlase, kes plaksuvail silmi küsis mult, et ega ma juhuslikult temaga rummi ei taha jooma hakata. Ilmselgelt tahtsin. Siis ma veetsin järgmised 2 tundi iiripoisiga rummi kõrvale juttu puhudes. Tuli välja, et poiss oli mõni aasta tagasi paar kuud koomas olnud, aga nüüd toibunud ja elamas idüllilist kooselu oma neiuga. Igal juhul kustus ta umbes 8 ajal, olles minult enne umbes 4-5 korda küsinud, et kust täpselt ma siiski ikkagi pärit olen.
Pärast seda astusin ka mina lõpuks rongile. Teel koju korjasin veel oma juba magavale sõbrannale tee pealt installatsiooni asjadest, millest teised meie tänaval elavad inimesed olid loobunud.
Kaupo sünnipäevasimman jätkus lõunapoolkeral.
Tegelikult oli mul plaan ka eile välja minna, aga selle asemel veetsin ma umbes 18 tundi eilsest päevast magades.
Niisiis asendus eilne väljaminek tänasega. Kuigi mind oli varem hoiatataud, et Brisbane pühapäeval on küllaltki tühi party scene, oli tahe majast välja saada siiski piisav, et varaseimad hoiatusi mitte tähele panna. Ühesõnaga sain neiud nõusse ja panime linna poole ajama.
Esimese peatuse tegime "Down Under"-is, mis oli esimene baar, kus ma "Eye of the Tiger"it kuulsin ja mis mulle meeletult Illegaardi ja üleüldist Tartu fiilingut meenutas. Eile olid seal ka 3-taalased kokteilid, mis on juba iseeneset täiesti tore sündmus. Kahjuks andis muusikavalik võrreldes eelmise korraga siiski päris kõvasti soovida. Aga noh - tantsulkat sai ja screwdriver-eid sai ka 3 taalaga. Ühesõnaga küllaltki õnnestunud esimene peatus.
Sealt edasi läksime "The Fox"-i, mis pidavat olema suurem ja pädevam. Oli suurem. Ja pädevam. Tantsulkat sai rohkem. Selleks ajaks, kui see koht kinni pandi, leidsid neiud, et olekski aeg sööma ja koju minna. Läksime sööma. Pärast söömist ütlesid neiud, et nüüd oleks aeg takso võtta ja koju minna. Aga kuna kell oli umbes 3 tuuri ja esimesed rongid pidid sõitma hakkama kella 4 ajal, siis leidsin mina (kellel eriti und ei olnud), et ülivõrra mõttekam oleks see tund aega veel linnas chillida ja siis esimese rongiga koju minna.
Saatsin siis neiud takso peale ja ise trippisin tagasi "Down Under"-isse, sest mõtlesin, et see on hea koht, kus oma koordinaadid paika saada ja siis edasi hakata arutama. Sealt aga leidsin eest ühe prantslase, kellega peamiselt Sille oli meie tolleõhtuse esimese külastuskäigu ajal tutvunud. Temaga tekkis meil kiire kamraadlus, kui ma olin talle palvete kohaselt mõningad suitsu välja pomminud lähedalviibivatelt tegelinskitelt.
Istusime siis seal trepil ja arutasime maailmaasju, kui meie juurde saabus küllaltki vintis moslemipoiss, kes ei kulutanud üldse aega üritades meile selgeks teha, et ta ei usu rassismi ja, et Prantsusmaa on üldse kõige toredam asi üldse. Sealjuures suutis ta minu käest päris mitu korda küsida, et kes ma ikkagi olen ja kust ma tulen. Umbes pool sekundit pärast seda, kui too noorhärra oli järgmisi pahaaimamatuid tüüpe segama läinud, saabus Aussis elav nepaallane, kes pidas vajalikuks väga detailselt jutustada kõikidest oma eluseikadest ja -uskumustest. Teda ei õnnestunud peatada. Mitte kuidagi. Kui ma lõpuks talle lihtsalt näkku naerma purskasin, sest tema jutt varieerus armastusest tema arstiks olemiseni, siis kehtias ta kõigest õlgu ja väitis, et saab kõike eelöeldut tõestada. Igal juhul oli see päris nüristav.
Kui mul ja prantslasel õnnestus kuidagi läbi õnneliku juhuse nepaallase eest põgeneda (enne oli ta meid juba enda kommete kohaselt pühasse abiellu liitnud), siis leidsin, et oleks viimane aeg hakata rongijaama ja kodu poole liikuma. Niisiis saatsin prantslase koduteele ja ise läksin optimistlikult rongijaama, et kell 4:19 saabuva rongi peale jõuda.
Kahjuks selgus aga jaamas, et sellist asja, nagu 4:19-ne rong, ei ole olemas. Olemas oli 5:33-ne rong. Niisiis leidsin, et mul tuleb veel veidi aega surnuks lüüa. Kuna Roma st jaama lähedal on ka omajagu backpacker hosteleid, siis mõtlesin, et parim aeg oleks kontrollida, kas seal ka sellisel kellaajal elu leidub. Mõeldud-tehtud.
Selgus, et eriti ei leidu. Küll aga leidsin tagasiteel ühe autos ukerdava iirlase, kes plaksuvail silmi küsis mult, et ega ma juhuslikult temaga rummi ei taha jooma hakata. Ilmselgelt tahtsin. Siis ma veetsin järgmised 2 tundi iiripoisiga rummi kõrvale juttu puhudes. Tuli välja, et poiss oli mõni aasta tagasi paar kuud koomas olnud, aga nüüd toibunud ja elamas idüllilist kooselu oma neiuga. Igal juhul kustus ta umbes 8 ajal, olles minult enne umbes 4-5 korda küsinud, et kust täpselt ma siiski ikkagi pärit olen.
Pärast seda astusin ka mina lõpuks rongile. Teel koju korjasin veel oma juba magavale sõbrannale tee pealt installatsiooni asjadest, millest teised meie tänaval elavad inimesed olid loobunud.
Saturday 15 October 2011
Kaupo sünnipäevasimman
... ehk, kuidas ma "Eye of the Tiger"-i tellisin.
Olles ikkagi andnud lubaduse Kaupo sünnipäeval kohal olla, leidsin, et kõige ausam variant oleks korraldada tolle ürituse spin-off Austraalias. Mõeldud-tehtud.
Leidsin siiamaani oma lemmikkoha Brisbane'is, mille muusikavalikusse kuulusid näiteks "Thriller" ja "Material Girl" - retrokolmapäevad tulid jälle tuhinal meelde. Ilmselgelt leidsime sellest kvaliteetkohast ka omad vanad tuttavad iirlased. Tore on see, et me teame Brisbane'ist umbes keskelt läbi 7 inimest, kellele me ka vahet pidamata otsa juhtume. Ilmselgelt great minds think alike.
Õhtu üleüldist Kaupo-ülistamist segas küll see, et Sille kaotas oma rahakoti kuhugi ära, koos perepiltide ja pangakaartidega. Seda ei saa kuidagi heaks kiita.
Aga üldiselt on tujud pärast väljaskäimist siiski paremad (kõigi eest ei saa küll rääkida, sest kõik asjaosalised ei ole veel koju jõudnud, aga siiski), eriti kuna tuleb välja, et isegi ilma raha kulutamata saab täitsa viisakalt aega veeta.
Sellega seoses meenus ka see, et käisime eile ka ühel tööintervjuul kahe neiuga ja nüüd on minul näiteks juba 2 veerandtöökohta. Nimelt kuulun miskse event venue teenindusmees/naiskonda. Aga sellest tööst ei saa ka oodata, et ta üle 8 tunni nädalas võtaks.
AGA nüüd on aeg üks uinak teha ja nädalavahetust jätkata, sest kassid on taaskord kodust ära ratastega mängimas ja hiired tahavad pidu pidada!
Olles ikkagi andnud lubaduse Kaupo sünnipäeval kohal olla, leidsin, et kõige ausam variant oleks korraldada tolle ürituse spin-off Austraalias. Mõeldud-tehtud.
Leidsin siiamaani oma lemmikkoha Brisbane'is, mille muusikavalikusse kuulusid näiteks "Thriller" ja "Material Girl" - retrokolmapäevad tulid jälle tuhinal meelde. Ilmselgelt leidsime sellest kvaliteetkohast ka omad vanad tuttavad iirlased. Tore on see, et me teame Brisbane'ist umbes keskelt läbi 7 inimest, kellele me ka vahet pidamata otsa juhtume. Ilmselgelt great minds think alike.
Õhtu üleüldist Kaupo-ülistamist segas küll see, et Sille kaotas oma rahakoti kuhugi ära, koos perepiltide ja pangakaartidega. Seda ei saa kuidagi heaks kiita.
Aga üldiselt on tujud pärast väljaskäimist siiski paremad (kõigi eest ei saa küll rääkida, sest kõik asjaosalised ei ole veel koju jõudnud, aga siiski), eriti kuna tuleb välja, et isegi ilma raha kulutamata saab täitsa viisakalt aega veeta.
Sellega seoses meenus ka see, et käisime eile ka ühel tööintervjuul kahe neiuga ja nüüd on minul näiteks juba 2 veerandtöökohta. Nimelt kuulun miskse event venue teenindusmees/naiskonda. Aga sellest tööst ei saa ka oodata, et ta üle 8 tunni nädalas võtaks.
AGA nüüd on aeg üks uinak teha ja nädalavahetust jätkata, sest kassid on taaskord kodust ära ratastega mängimas ja hiired tahavad pidu pidada!
Thursday 13 October 2011
Desperate times
... ehk, kuidas me kiirtoiduärisse sukeldusime.
Viimased 2-3 päeva on tööotsimine omandanud päris meeleheitlikud mõõtmed. Minul ei ole asi nõnda hull veel, kuna homme lubati mulle mu kahe nädala palk üle kanda (mida küll ei ole palju, kuna 2 nädala peale on kokku tulnud umbes 15 töötundi, kuid, nagu Tanel ütleb, abiks ikka!), aga ühele tüdrukutest on asjalood naljast kaugel. Oma üüratuks rõõmuks sain täna ka sõnumi, et enne ülejärgmist nädalat mind tööle ei oodata - seega on tööotsimine jätkuvalt päevakorrapunkt nr. 1.
Kõrvuti veebist igat masti töökuulutustele vastamisega oleme hakanud ka, CV-d näpus, mööda ümbruskonda ringi kammima ja iga pooleldigi lootustandva tööandja ukse taga niuksuma. Siiamaani ei ole just liialt paljutõotavat juhust olnud, kuna paistab, et meie CV-d võetakse küll vastu, kuid ainult selleks, et nad lähema poole tunni jooksul ära visata.
Selles suhtes on kohalikud ikka hirmus veider rahvas -äärimselt abivalmis täpselt selle punktini, kus neilt otseselt mitte midagi ei oodata. Seletada ja juhatada armastavad nad väga, aga siis, kui oleks aeg mõni otsus vastu võtta, muutuvad ka rasvaseimate rindadega hundid hiirteks.
Lõpuks viisime täna oma job applicationid ka kohalikku Red Roosterisse - ühest mitmest-mitmest kiirtoiduketist. Väga küll ei oota punase mütsikesega burgerite serveerimist, aga töö on töö ja raha on raha. Ja toda viimast on siiski vaja teenida. Ka punase mütsikesega.
Täiesti omaette kogemus on ka iga lihttöö ankeedile "Education"-i alla kirjutada "University of Tartu - Bachelor of Arts". Aga no jumal temaga - kõigele kahte joont alla tõmmates on elu ikkagi lill. Minu lille kastab hetkel enamasti lootus Brisbane'ist ikkagi lähema kuu aja jooksul jalga lasta ja Taneli, Jaanusega jõud ühendada ning lõpuks, oh lõpuks!, veidigi Austraaliat näha.
Viimased 2-3 päeva on tööotsimine omandanud päris meeleheitlikud mõõtmed. Minul ei ole asi nõnda hull veel, kuna homme lubati mulle mu kahe nädala palk üle kanda (mida küll ei ole palju, kuna 2 nädala peale on kokku tulnud umbes 15 töötundi, kuid, nagu Tanel ütleb, abiks ikka!), aga ühele tüdrukutest on asjalood naljast kaugel. Oma üüratuks rõõmuks sain täna ka sõnumi, et enne ülejärgmist nädalat mind tööle ei oodata - seega on tööotsimine jätkuvalt päevakorrapunkt nr. 1.
Kõrvuti veebist igat masti töökuulutustele vastamisega oleme hakanud ka, CV-d näpus, mööda ümbruskonda ringi kammima ja iga pooleldigi lootustandva tööandja ukse taga niuksuma. Siiamaani ei ole just liialt paljutõotavat juhust olnud, kuna paistab, et meie CV-d võetakse küll vastu, kuid ainult selleks, et nad lähema poole tunni jooksul ära visata.
Selles suhtes on kohalikud ikka hirmus veider rahvas -äärimselt abivalmis täpselt selle punktini, kus neilt otseselt mitte midagi ei oodata. Seletada ja juhatada armastavad nad väga, aga siis, kui oleks aeg mõni otsus vastu võtta, muutuvad ka rasvaseimate rindadega hundid hiirteks.
Lõpuks viisime täna oma job applicationid ka kohalikku Red Roosterisse - ühest mitmest-mitmest kiirtoiduketist. Väga küll ei oota punase mütsikesega burgerite serveerimist, aga töö on töö ja raha on raha. Ja toda viimast on siiski vaja teenida. Ka punase mütsikesega.
Täiesti omaette kogemus on ka iga lihttöö ankeedile "Education"-i alla kirjutada "University of Tartu - Bachelor of Arts". Aga no jumal temaga - kõigele kahte joont alla tõmmates on elu ikkagi lill. Minu lille kastab hetkel enamasti lootus Brisbane'ist ikkagi lähema kuu aja jooksul jalga lasta ja Taneli, Jaanusega jõud ühendada ning lõpuks, oh lõpuks!, veidigi Austraaliat näha.
Tuesday 11 October 2011
Death and dirarrhea
... ehk, kuidas me wifi saime.
Lõpuks on interneti piirangud lõppenud ja Lade streeti maja on astunud 21. sajandisse! Täna saabus wifi. Ja ei läinud isegi kümmet aastat.
Käisime täna ka tööagentuuris pabereid täitmas. Lubati, et ehk saab hilisemalt 3 nädala jooksul maale tööle. Nii, et nüüd tuleb oma viimaseid kopikaid lihtsalt hoolega hoida ja loota, et saatus halastab meile.
Üldiselt on ikkagi same old, same old.
Küll aga tahtsin eraldi välja tuua Austraalia televisiooni haiglase huvi surma ja kõhulahtisuse vastu. Nimelt käsitleb enamus reklaame just neid teemasid. Väga loomulik suhtumine muidugi, aga kas nüüd just nii loomulik peab olema, on omaette küsimus.
Ja panin just fesasse pilte üles! Vaadake neid (ja unustage mu häbitult lühike sissekanne).
Lõpuks on interneti piirangud lõppenud ja Lade streeti maja on astunud 21. sajandisse! Täna saabus wifi. Ja ei läinud isegi kümmet aastat.
Käisime täna ka tööagentuuris pabereid täitmas. Lubati, et ehk saab hilisemalt 3 nädala jooksul maale tööle. Nii, et nüüd tuleb oma viimaseid kopikaid lihtsalt hoolega hoida ja loota, et saatus halastab meile.
Üldiselt on ikkagi same old, same old.
Küll aga tahtsin eraldi välja tuua Austraalia televisiooni haiglase huvi surma ja kõhulahtisuse vastu. Nimelt käsitleb enamus reklaame just neid teemasid. Väga loomulik suhtumine muidugi, aga kas nüüd just nii loomulik peab olema, on omaette küsimus.
Ja panin just fesasse pilte üles! Vaadake neid (ja unustage mu häbitult lühike sissekanne).
Sunday 9 October 2011
Jätku leiba!
... ehk, kuidas tšikid jälle välja lähevad. Lõpuks.
Meie Kaunist Kolmikust on saanud Naiselik Nelik. Laupäeva hommikul saabus meie rõõmsasse reisiseltskonda siis veel xx-kromosoomidega lisandeid. Kohale jõudis Kiku sõbranna Liis. Liis tõi kaasa leiba. Backpackressid olid õnnelikud.
Täna käisime jälle South Bank beachi sisse õnnistamas ja rannaantropoloogiaga tegelemas. Tuleb tõdeda, et harrastusantropoloogidel on siin mandril tööpõldu siiski suhteliselt vähe. Alfamad isased liiguvad ainult pimedas.
Täna viime oma verivärske grupiliikme välja kohalikku ööelu avastama. Ehk jääme ka ellu.
Jätkuvalt on meeleolu siiski küllaltki rusutud. Üleüldine põnevusepuudus ja rutiin on hakanud gruppi järjest tugevamini rõhuma. Olukord, kus igal hommikul tuleb selle pärast üles tõusta, et õhtul jälle magama minna, on minu nomaadi-loomusele täiesti vastukarva. Aga vähemalt on soe. Ja virisemine ei ole üldse ilus.
Meie Kaunist Kolmikust on saanud Naiselik Nelik. Laupäeva hommikul saabus meie rõõmsasse reisiseltskonda siis veel xx-kromosoomidega lisandeid. Kohale jõudis Kiku sõbranna Liis. Liis tõi kaasa leiba. Backpackressid olid õnnelikud.
Täna käisime jälle South Bank beachi sisse õnnistamas ja rannaantropoloogiaga tegelemas. Tuleb tõdeda, et harrastusantropoloogidel on siin mandril tööpõldu siiski suhteliselt vähe. Alfamad isased liiguvad ainult pimedas.
Täna viime oma verivärske grupiliikme välja kohalikku ööelu avastama. Ehk jääme ka ellu.
Jätkuvalt on meeleolu siiski küllaltki rusutud. Üleüldine põnevusepuudus ja rutiin on hakanud gruppi järjest tugevamini rõhuma. Olukord, kus igal hommikul tuleb selle pärast üles tõusta, et õhtul jälle magama minna, on minu nomaadi-loomusele täiesti vastukarva. Aga vähemalt on soe. Ja virisemine ei ole üldse ilus.
Friday 7 October 2011
Rullmops
.. ehk, kuidas ma kartuleid heeringa ja hapukoorega sõin.
See on lõpuks juhtunud. See, mis juhtub alati varem või hiljem. Viimased 2 päeva on 3 Eesti backpackress'i suutnud mõelda ainult eesti toiduainetest, mida igatsevad. Esimesel kohal on kindlasti must leib (eriti Tallinna peenleib). Punktikohtadele tulevad ka korralik hapukoor, hapukapsas, tatrapuder, jogurt, keefir, kodujuust ja õige maitsega kartulid (kuigi täna ma leidsin peaaegu õiged).
Suhteline ime oli Woolworths'ist leida "Produced in Estonia" sildiga "Roll mops". Niisiis juhtuski, et umbes kuu aega pärast Austraaliasse saabumist sain keedetud kartuleid heeriga ja hapukoorega süüa (see ilmselgelt siiski mitte mingit kriitikat ei kannata).
Üldiselt aga on meil Brisbane'ist siiski küllaltki villand saanud. Tahaks juba midagi näha ja kogeda ja eelkõige raha teenida. Eile saatsime teised eestlased Stanthorpe'i farmitööle lootuses, et nad kohalikele augu pähe räägivad, et meidki sinna kohale sahkerdada.
See on lõpuks juhtunud. See, mis juhtub alati varem või hiljem. Viimased 2 päeva on 3 Eesti backpackress'i suutnud mõelda ainult eesti toiduainetest, mida igatsevad. Esimesel kohal on kindlasti must leib (eriti Tallinna peenleib). Punktikohtadele tulevad ka korralik hapukoor, hapukapsas, tatrapuder, jogurt, keefir, kodujuust ja õige maitsega kartulid (kuigi täna ma leidsin peaaegu õiged).
Suhteline ime oli Woolworths'ist leida "Produced in Estonia" sildiga "Roll mops". Niisiis juhtuski, et umbes kuu aega pärast Austraaliasse saabumist sain keedetud kartuleid heeriga ja hapukoorega süüa (see ilmselgelt siiski mitte mingit kriitikat ei kannata).
Üldiselt aga on meil Brisbane'ist siiski küllaltki villand saanud. Tahaks juba midagi näha ja kogeda ja eelkõige raha teenida. Eile saatsime teised eestlased Stanthorpe'i farmitööle lootuses, et nad kohalikele augu pähe räägivad, et meidki sinna kohale sahkerdada.
Wednesday 5 October 2011
Tänud toetuse eest
... ehk, kuidas me poes käisime ja käru varastasime.
Poisid ei jõudnud Stanthorpe'i tööle täna. Nad jõudsid poodi gooni (http://en.wikipedia.org/wiki/Box_wine) ostma.
Kuna poisid pidid poest ostma ka tekke ja süüa ja kõike muud eluks vajalikku, siis leidsime, et kõige lihtsam oleks ostukeskusest koju jalutada koos käruga. Mõeldud-tehtud. Nüüd oleme ühe ostukäru võrra rikkamad.
Tanel tuletas meelde, et hommikul tegime omletti ka. See oli ka tähtis. Tegelikult tegin ainult mina omletti ja poisid sõid.
Oleme leiutanud ka uue mängu - GUNO. (10 punkti sellele, kes arvab ära, mis see on.)
Ja ma sooviks siinkohal veel edastada oma soojad tervitused Andreasele! Pea ikka vastu!
Ja üleüldised tänud kõigile, kes loevad! Tore teada, et kedagi ikka huvitab, mis siin minuga toimub.
Poisid ei jõudnud Stanthorpe'i tööle täna. Nad jõudsid poodi gooni (http://en.wikipedia.org/wiki/Box_wine) ostma.
Kuna poisid pidid poest ostma ka tekke ja süüa ja kõike muud eluks vajalikku, siis leidsime, et kõige lihtsam oleks ostukeskusest koju jalutada koos käruga. Mõeldud-tehtud. Nüüd oleme ühe ostukäru võrra rikkamad.
Tanel tuletas meelde, et hommikul tegime omletti ka. See oli ka tähtis. Tegelikult tegin ainult mina omletti ja poisid sõid.
Oleme leiutanud ka uue mängu - GUNO. (10 punkti sellele, kes arvab ära, mis see on.)
Ja ma sooviks siinkohal veel edastada oma soojad tervitused Andreasele! Pea ikka vastu!
Ja üleüldised tänud kõigile, kes loevad! Tore teada, et kedagi ikka huvitab, mis siin minuga toimub.
Tuesday 4 October 2011
Kui kassid kodust ära...
.. ehk, kuidas 5 Eesti backpackerit kodus veini joovad.
TANEL SAABUS!!!! Koos JAANUSEGA!!! Eestlased on vallutanud tagasihoidlike Austraallaste maja. Täna saabusid lõpuks Tanel ja Jaanus. Tähistame seda.
Eile oli raske esmaspäev ka. Terve nädalavahetusetäis soolaleivapidu oli vaja ära koristada. Aga saime hakkama!
Täna hommikul käisin tööl. Ja siis läksin linna Taneli ja Jaanusega kokku saama. Siis tulime koos koju ja läksime bottle shop'i tähistusveini ostma. Eile rääkisin ka emmega. Teist korda kuu aja jooksul. Nüüd mõneks ajaks aitab kah.
Aga nüüd on Tanel ja Jaanus siin! Ja on tore. Homme liiguvad nad farmi edasi küll kahjuks. Õnneks aga on nad lubanud kohe sinna jõudes meile ka välja hakata kauplema tööd. Nii et ehk hakkab Austraalia elu veidi rikkamalt minema mõne aja pärast.
Kohalikud poisid on oma igateisipäevasel rattasõidul Kullarannikul. Nii et maja on vallutatud! Kohe kuulutame selle Estraaliaks ja asendame Union Jack-i Austraalia lipul Eesti trikolooriga.
TANEL SAABUS!!!! Koos JAANUSEGA!!! Eestlased on vallutanud tagasihoidlike Austraallaste maja. Täna saabusid lõpuks Tanel ja Jaanus. Tähistame seda.
Eile oli raske esmaspäev ka. Terve nädalavahetusetäis soolaleivapidu oli vaja ära koristada. Aga saime hakkama!
Täna hommikul käisin tööl. Ja siis läksin linna Taneli ja Jaanusega kokku saama. Siis tulime koos koju ja läksime bottle shop'i tähistusveini ostma. Eile rääkisin ka emmega. Teist korda kuu aja jooksul. Nüüd mõneks ajaks aitab kah.
Aga nüüd on Tanel ja Jaanus siin! Ja on tore. Homme liiguvad nad farmi edasi küll kahjuks. Õnneks aga on nad lubanud kohe sinna jõudes meile ka välja hakata kauplema tööd. Nii et ehk hakkab Austraalia elu veidi rikkamalt minema mõne aja pärast.
Kohalikud poisid on oma igateisipäevasel rattasõidul Kullarannikul. Nii et maja on vallutatud! Kohe kuulutame selle Estraaliaks ja asendame Union Jack-i Austraalia lipul Eesti trikolooriga.
Monday 3 October 2011
Kurjategijad ja prostituudid
ehk, kuidas meile politsei kutsuti.
See nädalavahetus oli soolaleivapidu. Ja ma mõtlen, et pidu algas reede õhtul ja lõppes pühapäeva õhtul. Mina käisin vahepeal veel laupäeval tööl, aga muidu oli tegu küllaltki peatumatu häppeningiga. Peale soolaleivapeo oli pühapäeval ka NRL (National Rugby League) finaal, mille kodumeeskond võitis. Niisiis oli hoogu päris palju.
Küll aga astusid pühapäeval kella seitsme ja kaheksa vahel õhtul meie aeda (kus istusid 4 inimest ja ajasid juttu) kaks kordnikku, kelle ärritunud naabrid olid kohale kutsunud. Pühapäeval. Kell 19. Pärast mängu. Kutsuiti politsei. Ma loodan, et ma ei ole ainuke, kellele see täiesti absurdsena kõlab. Rahvus, kes põlvnevad ikkagi kurjategijatest ja prostituutidest, peaks ju oskama lõbutseda. Aga tuleb välja, et ei.
Teine tore seik meie nädalavahetuse juures oli see, et pühapäeva hommikul avastasime oma tugitoolis magamas võõra noorhärra. Võib ette kujutada, et segadus oli päris suur. Lõpuks tuli siiski välja, et tegu on iirlasega, kelle me Kikuga eelmisel nädalavahetusel leidsime ja kelle Kiku oli peole kutsunud. (See selgus siis, kui ta kontaktivõimeliseks muutus ja ma tema iiri aktsenti kuulsin.) Poiss oli aga kahjuks nii hilja kohale jõudnud, et selleks ajaks olid ka tugevaimad juba murdunud ja magama läinud. Niisiis oli ta lihtsalt tugitooli magama jäänud ja Luke'i ema oli talle lahkelt teki andnud.
Ühesõnaga hakkab elu vaikselt murdma. Tõenäoliselt oleks kehalisele ja vaimsele tervisele oluliselt parem, kui ma siit majast ära koliks, aga samas on siin hirmus lõbus!
See nädalavahetus oli soolaleivapidu. Ja ma mõtlen, et pidu algas reede õhtul ja lõppes pühapäeva õhtul. Mina käisin vahepeal veel laupäeval tööl, aga muidu oli tegu küllaltki peatumatu häppeningiga. Peale soolaleivapeo oli pühapäeval ka NRL (National Rugby League) finaal, mille kodumeeskond võitis. Niisiis oli hoogu päris palju.
Küll aga astusid pühapäeval kella seitsme ja kaheksa vahel õhtul meie aeda (kus istusid 4 inimest ja ajasid juttu) kaks kordnikku, kelle ärritunud naabrid olid kohale kutsunud. Pühapäeval. Kell 19. Pärast mängu. Kutsuiti politsei. Ma loodan, et ma ei ole ainuke, kellele see täiesti absurdsena kõlab. Rahvus, kes põlvnevad ikkagi kurjategijatest ja prostituutidest, peaks ju oskama lõbutseda. Aga tuleb välja, et ei.
Teine tore seik meie nädalavahetuse juures oli see, et pühapäeva hommikul avastasime oma tugitoolis magamas võõra noorhärra. Võib ette kujutada, et segadus oli päris suur. Lõpuks tuli siiski välja, et tegu on iirlasega, kelle me Kikuga eelmisel nädalavahetusel leidsime ja kelle Kiku oli peole kutsunud. (See selgus siis, kui ta kontaktivõimeliseks muutus ja ma tema iiri aktsenti kuulsin.) Poiss oli aga kahjuks nii hilja kohale jõudnud, et selleks ajaks olid ka tugevaimad juba murdunud ja magama läinud. Niisiis oli ta lihtsalt tugitooli magama jäänud ja Luke'i ema oli talle lahkelt teki andnud.
Ühesõnaga hakkab elu vaikselt murdma. Tõenäoliselt oleks kehalisele ja vaimsele tervisele oluliselt parem, kui ma siit majast ära koliks, aga samas on siin hirmus lõbus!
Saturday 1 October 2011
Katre unistuste töökoht
ehk, kuidas ma tööl süüa saan.
Pole nüüd paar päeva kirjutanud, ja palun vabandust selle pärast. Kuna mul endal arvutit ei ole (kelle loll mõte see oli arvuti koju jätta??), siis ma pean kogu aeg neiude oma rottima ja neil on seda viimasel ajal vaja läinud ja mina ei ole tahtnud peale käia.
Igal juhul. Käin tööl. Või see tähendab - olen 2 päeva tööl käinud. Kokku umbes 7 tundi. Aga ainult head muljed tõesti. Pean küll peamiselt nõusid pesema ja põrandat pühkima. Aga too neiu, kelle heaks ma töötan, on lihtsalt maxtore. Peale selle (kuna tegu on kokanduskooliga, you see) saan ma tööl süüa. Ja mitte lihtsalt süüa. Saan süüa nagu saadakse süüa hirmkallites restoranides. Söön kunsti põmst.
Kõigile teistele meeldib ka mu töökoht selle pärast, et kõik ülejäägid saan ma koju tuua. (Nüüd soovid, et oleksid kaasa tulnud, Katre?) Niisiis olen ma viimased 2 päeva perele toidu lauale toonud. Mis on täitsa tore ju iseenesest.
Aga praegu käib meil soolaleivapidu. Ja ma lähen seltskonda tagasi. Katsun tihedamini kirjutada edaspidi.
PS. Kogu see probleem arvutiga tuleb sellest, et Aussis on selline süsteem, et sa pead ostma iga kuu jaoks teatud hulgal gigabaite, mida saad kasutada. Ja praegu ei ole mina midagi ostnud. Aga järgmise kuu eest muretsen siis mina - siis on endal ka rohkem tunne, nagu oleksin oma arvutiaja ära teeninud.
Pole nüüd paar päeva kirjutanud, ja palun vabandust selle pärast. Kuna mul endal arvutit ei ole (kelle loll mõte see oli arvuti koju jätta??), siis ma pean kogu aeg neiude oma rottima ja neil on seda viimasel ajal vaja läinud ja mina ei ole tahtnud peale käia.
Igal juhul. Käin tööl. Või see tähendab - olen 2 päeva tööl käinud. Kokku umbes 7 tundi. Aga ainult head muljed tõesti. Pean küll peamiselt nõusid pesema ja põrandat pühkima. Aga too neiu, kelle heaks ma töötan, on lihtsalt maxtore. Peale selle (kuna tegu on kokanduskooliga, you see) saan ma tööl süüa. Ja mitte lihtsalt süüa. Saan süüa nagu saadakse süüa hirmkallites restoranides. Söön kunsti põmst.
Kõigile teistele meeldib ka mu töökoht selle pärast, et kõik ülejäägid saan ma koju tuua. (Nüüd soovid, et oleksid kaasa tulnud, Katre?) Niisiis olen ma viimased 2 päeva perele toidu lauale toonud. Mis on täitsa tore ju iseenesest.
Aga praegu käib meil soolaleivapidu. Ja ma lähen seltskonda tagasi. Katsun tihedamini kirjutada edaspidi.
PS. Kogu see probleem arvutiga tuleb sellest, et Aussis on selline süsteem, et sa pead ostma iga kuu jaoks teatud hulgal gigabaite, mida saad kasutada. Ja praegu ei ole mina midagi ostnud. Aga järgmise kuu eest muretsen siis mina - siis on endal ka rohkem tunne, nagu oleksin oma arvutiaja ära teeninud.
Subscribe to:
Posts (Atom)