...ehk elu farmis.
Esiteks tahan edastada tuhanded ja tuhanded vabandused, et olen vahepeal olnud suutmatu oma blogi täiendada. Lohutuseks võin öelda, et väga paljust ei ole siin ka ette kanda. Kuid siinkohal teen seda siiski.
Umbes 3 nädalat tagasi jõudsime siis farmi. Sellest ajast saati oleme teinud tööd 6 päeva nädalas ja umbes 11 tundi päevas. Tänu sellele ei jäägi meil eriti palju aega ja energiat üle, et midagi väga põhjapanevat korda saata. Äratus on kell 3:30. Karavanipargist lahkumine on 4:30. Tööpäev algab kell 5. Kella 9 või 10 ajal on 15-minutiline paus ja 13 ajal 30-minutiline lõuna. Ülejäänud aja teeme tööd. Siiamaani on mul õnnestunud rohida (seda peamiselt), istutada, mädanenud kapsaid kokku rehitseda, kaste meisterdada ja umbrohutõrjet teha.
Hea uudis on see, et aeg möödub lausa lennates. 3 nädalat on tundunud kui üks. Halb uudis on see, et ühel kaunil päeval pandi mind 9ks tunniks noid kapsaid kokku pühkima, mis mu seljale kõige paremini ei mõjunud. Aga muidu on elu väga maaromantikat täis. Elan koos 6 eestlasega karavanpargis. Tööl käivad kõik ka samas kohas, kuhu tuleb linnasasuvast tööhostelist veel kümmekond noort backpackerit lisaks. Enamus on inglased, üks iirlane, üks sakslane ja üks itaallane sekka. Paar päeva tagasi hakkas tööl käima ka veel üks lisaeestlane - Karl. Karl ütles, et tema hostelis elab lisaks temale veel 7 eestlast. Selle peale leidis meie seltskond, et Stanthorpe'is on liiga palju eestlasi. Sellel pühapäeval lahkub meie seast küll 1, aga kahjuks on lahkuja umbes maailma kõige sümpaatsem neiu Birgit.
Hetkeseisuga on minu plaan siin piisaval hulgal raha kokku rehitseda, samal ajal ära teha ka oma 3 kuud farmitööd, et kvalifitseeruda teise aasta viisaks (ei tea veel, kas tahan selle võimaluse ka realiseerida, aga parem on ju siiski hoida igat masti teed avauna) ja pärast seda vähemalt 2-3ks kuuks Aasiasse jalga lasta raha kulutama ja seljavalu ravima.
Niimoodi see eluke meil siin siis veereb. Üleüldiselt ei oleks tal ju häda midagi, kui ainult farmis ei valdaks arusaam nagu oleks backpacker mingi alameluvorm, kelle heaolu ei ole suuremat väärt kui see paar töökäsi, mida ta tööle rakendab. Selline suhtumine, ma kujutan ette, hakkab järgneva paari nädala jooksul mu meeleolu veidi rõhuma, aga õnneks on mul alati võimalus minna oma happy place'i ja kujutada end Tai randadel või Kambodža džunglites elu nautimas.
Tegeleda meie praeguses maailmanurgas õnneks millegi suurega ei anna. "Õnneks" tuleb see sellepärast, et, nagu Tanel alatasa korrutab, on Stanthorpe'i eesmärgiks võimalikult lühikese ajaga võimalikult suur kogus raha saada ja seda siis kuhugi paremasse kohta kulutama minna. Linnakeses on 5 baari ja 2 bottle shopi, toidupood ja videolaenutus. Meie saame linna korra nädalas täiendamaks oma toidu- ja muid varusid. Seega läheb raha kokkuhoidmine päris edukalt siiamaani.
Põhiline peokoht on The Central, kuhu esimest korda sisse astudes (see toimus 2 nädalat tagasi) kuulsin meie praegusele asukohale täiesti vastavalt head pick-up line'i, mis kõlas alljärgnevalt: "Have you got a keg in your pocket? Cuz I would like to tap that ass". Selline kontingent siis. Kuna meil on 1 vaba päev, siis tulebki kogu seltsielu mahutada laupäevaõhtusse (kuid kuna laupäeval on samuti keskeltläbi 8-tunnised tööpäevad, siis ei ole need õhtud teab, mis pikad). Eelmine nädal korraldati karavanipargis eestlaste grill, kuhu tuli liiga palju eestlasi. Kõik peksti välja poole 1 ajal, kui pargi omanik meie peale tiba kurjaks sai.
Lõpetuseks veel nii palju, et täna tööd ei ole, kuna viimased 10 tundi on vihma sadanud. Praegu aga peangi minema, sest meie lõbus reisiseltskond valmistub linnaskäiguks.
Thursday 24 November 2011
Saturday 5 November 2011
Protegé
... ehk, kuidas ma rekkaga farmi rohima sõitsin.
Olen elusalt Stanthorpe'is. Nii kaua ei ole blogi kirjutanud selle pärast, et siin on netiga hirmus hirmus kehvad lood ja praegu on esimene kord, kus ma olen arvutisse saanud.
Neljapäeva hommikul saime veel viimased tunnid veel porgandimajandis veeta ja siis panime Kikuga Stanthorpe'i poole ajama, samal ajal kui Liisu Brisbane'i poole sõitma hakkas. Bussijaamas võttis meid aga peale üks lahke rekkajuht, kes meid Stanthorpe'i viis. (Tädi, tunne uhkust!)
Reede hommikul alustasime siin juba farmitööd. Kerge esimene tööpäev tähendas 11 tundi põllul rohimist. Üles tõusta tuleb siin 3:30. Tööpäev algab kl 5. Ja kestab kuni 16-17ni. Lihtne elu, my ass onju! Aga tegelikult ma ei virise. Töö on ikka 10 korda parem, kui porgandimajas - seltskond on toredam, töö on õues, saab teha oma tempoga ja palk on ka parem. Lihtne muidugi ei ole 30 kraadise palavusega põllal umbrohtu taga ajada, aga ega ta konti ka murra.
Pärast reedest esimest tööpäeva kustusin ma näiteks kell pool 20 ja tõusin täna hommikul kell 3. Lubaduste järgi pidi täna olema lühike tööpäev. See oli siis 11 asemel 9 tundi. Aga ikka ei kurda, täitsa tore on.
Elame nüüd karavanis. Mina küll hetkel üksi, mis on tore, sest ruumiga liialt kiita ei ole.
Ma nüüd sain jälle lühikokkuvõtte teha teile, aga pean nüüd minema, sest rotin Jaanuse arvutit ja netti, et siin kirjutada. Hea uudis on see, et selle kahe päeva palga eest, mis ma siin nüüd tööd teinud olen, ostan ma endale järgmine nädalavahetus Brisbane'ist arvuti ja netipulga ja siis teavitan teid kõigest põhjalikumalt - ausõna!
Olge tublid ja ärge pikka viha pidage, et nüüd pikk eetrivaikus tuleb!
Olen elusalt Stanthorpe'is. Nii kaua ei ole blogi kirjutanud selle pärast, et siin on netiga hirmus hirmus kehvad lood ja praegu on esimene kord, kus ma olen arvutisse saanud.
Neljapäeva hommikul saime veel viimased tunnid veel porgandimajandis veeta ja siis panime Kikuga Stanthorpe'i poole ajama, samal ajal kui Liisu Brisbane'i poole sõitma hakkas. Bussijaamas võttis meid aga peale üks lahke rekkajuht, kes meid Stanthorpe'i viis. (Tädi, tunne uhkust!)
Reede hommikul alustasime siin juba farmitööd. Kerge esimene tööpäev tähendas 11 tundi põllul rohimist. Üles tõusta tuleb siin 3:30. Tööpäev algab kl 5. Ja kestab kuni 16-17ni. Lihtne elu, my ass onju! Aga tegelikult ma ei virise. Töö on ikka 10 korda parem, kui porgandimajas - seltskond on toredam, töö on õues, saab teha oma tempoga ja palk on ka parem. Lihtne muidugi ei ole 30 kraadise palavusega põllal umbrohtu taga ajada, aga ega ta konti ka murra.
Pärast reedest esimest tööpäeva kustusin ma näiteks kell pool 20 ja tõusin täna hommikul kell 3. Lubaduste järgi pidi täna olema lühike tööpäev. See oli siis 11 asemel 9 tundi. Aga ikka ei kurda, täitsa tore on.
Elame nüüd karavanis. Mina küll hetkel üksi, mis on tore, sest ruumiga liialt kiita ei ole.
Ma nüüd sain jälle lühikokkuvõtte teha teile, aga pean nüüd minema, sest rotin Jaanuse arvutit ja netti, et siin kirjutada. Hea uudis on see, et selle kahe päeva palga eest, mis ma siin nüüd tööd teinud olen, ostan ma endale järgmine nädalavahetus Brisbane'ist arvuti ja netipulga ja siis teavitan teid kõigest põhjalikumalt - ausõna!
Olge tublid ja ärge pikka viha pidage, et nüüd pikk eetrivaikus tuleb!
Wednesday 2 November 2011
Mida ma selle kallamise kohta rääkisingi
... ehk, kuidas me järgmisesse farmi lähme.
Nii. Tubli 2 päeva farmikogemust on meil nüüd siis vöö all. Esimene tutvumine on olnud küllaltki kiretu. Töö on suhteliselt ebameeldiv, koht hirmus igav ja inimesed niisamuti. Siin on minu töökohustuste hulka kuulunud peamiselt koledate ja mädanenud porgandite väljasorteerimine ilusatest. Seda kõike liini ääres, mis kimab tõenäoliselt ülehelikiirusel (mis on muidugi võimatu, sest lärm, mida ta selle juures teeb, on kõrvulukustav). Vaheldust on pakkunud ka peetidelt koledate lehtede eemaldamine.
Elanud oleme taaskord siis tööandja poja juures. Poeg on sedakorda ülimalt vaoshoitud härrasmees, kes lisaks meile pakub ulualust ka ühele Fidži perekonnale (juba viimase aasta) koos ühe 2- ja teise 3-aastase lapsega. Ilusad lapsed küll.
Umbes tund aega tagasi saime kõne Tanelilt ja Jaanuselt, kes on lõpuks asunud täitma oma lubadust meid Stanthorpe'i tööle munsterdada. Konks (alati on konks, onju?!) on aga selles, et seal peame olema hiljemalt reede hommikul. Mis jällegi tähendab, et homme pärastlõunal on meil jällegi minek. Sellega seoses sain ka elus teist korda töökoha üles öelda (mis iseenesest ei ole just liialt meeldiv vestlus, kui sa oled tööandja juures töötanud 2 päeva). Esimene kord oli eile õhtul, kui ma oma kokakooli neiule tema küsimuse peale, et kas ma 18ndal saaksin tööle minna, vastasin, et tegelikult ma ei tulekski enam tööle. Selle peale sain ma vastu nii ülisüdamliku sõnumi, et ma tahan selle siinkohal ka kirja panna järeltulevastele põlvedele ja endale: "Oh Liisi!! It's okay! It's my fault not having enough work for you:( you will have so much [fun] and we will keep in touch!!!!" (selgituseks: talle hirmsasti meeldib hästi palju hüüumärke panna igale poole)
Teine ülesütlemine nii südamlikult ei läinud, kuid midagi hullu ei olnud seal ka. Õnneks saab siis see hirmus peatükk Austraalia raamatus siiski nüüd läbi. Ei olnud kohe kindlati mitte minu üks lemmikutest.
Nii. Tubli 2 päeva farmikogemust on meil nüüd siis vöö all. Esimene tutvumine on olnud küllaltki kiretu. Töö on suhteliselt ebameeldiv, koht hirmus igav ja inimesed niisamuti. Siin on minu töökohustuste hulka kuulunud peamiselt koledate ja mädanenud porgandite väljasorteerimine ilusatest. Seda kõike liini ääres, mis kimab tõenäoliselt ülehelikiirusel (mis on muidugi võimatu, sest lärm, mida ta selle juures teeb, on kõrvulukustav). Vaheldust on pakkunud ka peetidelt koledate lehtede eemaldamine.
Elanud oleme taaskord siis tööandja poja juures. Poeg on sedakorda ülimalt vaoshoitud härrasmees, kes lisaks meile pakub ulualust ka ühele Fidži perekonnale (juba viimase aasta) koos ühe 2- ja teise 3-aastase lapsega. Ilusad lapsed küll.
Umbes tund aega tagasi saime kõne Tanelilt ja Jaanuselt, kes on lõpuks asunud täitma oma lubadust meid Stanthorpe'i tööle munsterdada. Konks (alati on konks, onju?!) on aga selles, et seal peame olema hiljemalt reede hommikul. Mis jällegi tähendab, et homme pärastlõunal on meil jällegi minek. Sellega seoses sain ka elus teist korda töökoha üles öelda (mis iseenesest ei ole just liialt meeldiv vestlus, kui sa oled tööandja juures töötanud 2 päeva). Esimene kord oli eile õhtul, kui ma oma kokakooli neiule tema küsimuse peale, et kas ma 18ndal saaksin tööle minna, vastasin, et tegelikult ma ei tulekski enam tööle. Selle peale sain ma vastu nii ülisüdamliku sõnumi, et ma tahan selle siinkohal ka kirja panna järeltulevastele põlvedele ja endale: "Oh Liisi!! It's okay! It's my fault not having enough work for you:( you will have so much [fun] and we will keep in touch!!!!" (selgituseks: talle hirmsasti meeldib hästi palju hüüumärke panna igale poole)
Teine ülesütlemine nii südamlikult ei läinud, kuid midagi hullu ei olnud seal ka. Õnneks saab siis see hirmus peatükk Austraalia raamatus siiski nüüd läbi. Ei olnud kohe kindlati mitte minu üks lemmikutest.
Subscribe to:
Posts (Atom)