... ehk lugu sellest, kuidas tõde on veidram kui väljamõeldis.
Viimased 2 päeva on vaieldamatult kuulunud kõige veidramate hulka mu elus. Isegi imestan, kuidas mul õnnestub ennast sellistesse olukordadesse mässida (ja sealt ka õnnelikult välja tulla). Aga, nagu Agu Sihvka ütles, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas ma teisipäeva õhtul soostusin järjekordse nigeerlasega drinkideks kohtuma. Üldiselt oli täitsa meeldiv õhtu, aga taaskord kummitas toosama deja vu tunne ning üleüldiselt tundsin teisipäevaõhtuks, et seda kõike on juba liiga palju nähtud ja tehtud. Niisiis otsustasin ööseks Cyberheigthsi elurajooni sõbra (Henry) juurde pakku minna, haavu lakkuda ja end veidi koguda.
Järgmisel pärastlõunal tõustes veetsime koos täitsa muheda päeva vaadates filme ja niisama jaurates. Õhtul pidin mina minema kohaliku neiu Sandraga Skybar'i ladies' night-ile ja tema järjekordsele Couchsurfingu kokkutulekule. Et ennast selleks kenasti ette valmistada käisime poes ja ostsime pudeli tekiilat (ja mulle järjekordsed kingad). Henry juurde tagasi jõudes tekiilaslämme juues ja pizzat süües tundus, et tuleb järjekordne meeleolukas õhtu KL-i klubimekas. Siis aga läks kõik valesti.
Ühel hetkel vajusid uksest sisse umbes 5 noort nigeerlast - majaperemehe nõbu sõbrad ja istusid rõõmsalt laua ümber. Mõtlesime - mis seal's ikka ja pühendasime nemadki oma pühasse ajaviitesse. Umbes veerand tundi sujus kõik rõõmsas üksmeeles.
Siis kõlas uksele koputus. Sõber läks ukse juurde, vaatas läbi silma välja, tegi paar kiiret liigutust, mis pidid meid vaikima sundima ja läks üleüldse pingesse. Koputused ei lakanud. Kui ta viimaks ukse avas, selgus, et teisel pool seisid umbes 6 politseiunivormis meest ja naist, kes valjuhäälselt nõudsid, et neid sisse lastaks. Mina olin selleks hetkeks ainuke rahulik inimene toas. Kõik nigeerlased olid hakanud omakeskis midagi kiiresti seletama. Selle peale ütles Henry, et ta peab otsima võtme, mis tema topeltukse teise poole avaks. Seda läks ta otsima teise tuppa, mida esikust näha ei olnud. Talle järgnesid kõik teised nigeerlased, peale ühe valges särgis noormehe, kes sama suures segaduses kui mina, diivanil istus. Mööda läksid mõnikümmend sekundit, siis teatas üks politseinikest, et võti on ju ometigi ukse kõrval kapi peal. Ainsana peale minu tuppa jäänud noorhärra tõttas ust avama, kuna kedagi teist ei paistnud silmapiiril olevat. Tuppa voolas umbes pooltosinat kollastes vestides ametiisikut, kes kohe korterit läbi hakkasid kammima. Minult ja valges särgis noormehelt nõuti passi. Oma passi olin ma küll hostelisse jätnud, aga leidsin, et sellel hetkel ajaks asja ära ka minu ID-kaart, mis oli kotis samas toas, kuhu majaperemees oli võtit otsima läinud.
Tuppa jõudes aga ei leidnud ma eest mitte 6 nigeerlast, nagu ma ootasin, vaid hoopis sagivad politseiametnikud ja lahtise akna. (Korter asus kolmandal korrusel.) Sattudes veel suuremasse segadusse ning minuümbertoimuvast kerges šokis, võtsin oma ID-kaardi ja viisin selle tagasi ametnikule (kes ulatus mulle umbes lõuani). Üldiselt paistis, et valge inimene tekitas nendes määramatult suuremat aukartust kui tumedanahaline, sest valges särgis noormeest ümbritsesid selleks hetkeks umbes 3-4 väga ärritunud ametnikku, kes kõik tema käest selgitusi nõudsid. Minu käest nõuti jätkuvalt ikkagi passi, mille peale ma kogu oma pikkust sirgeks lüües ja võimalikult rahulikult (kuigi siiski väriseval häälel) ametnikule silma vaadates teatasin, et Euroopas, palun väga, on too dokument sama väärtusega kui pass. Jätkuvalt häirituna, kuigi rahulikumalt tagastas ametnik mulle mu dokumendi. Minu küsimuse peale, et mis siis ikkagi toimub, vastati, et tegu on kõigest rutiinse kontrolliga. Minule tundus see siiski ilmselge jõuliialdusena, sest olles kutsumata korterisse tunginud murdsid härrased politseinikud maha ka majaperemehe nõbu ukse, kes oli selle välja minnes lukustanud.
Igal juhul tundus, et pärast minu ja valges särgis noormehe dokumentide uurimist, ukse lõhkumist, Henry toa segamini pööramist ja väga kahtlustavalt laual seisva valge pulbri (sool) vaatlemist, sai härraste ametnike mõistus otsa ja nad hakkasid vaikselt korterist välja tilkuma. Ühtäkki olime mina ja valges särgis noormees korteris kahekesi. Siis hakkas tema mulle kurtma oma tüdruksõbra üle, kelle pärast ta hirmsasti mures oli ja, kellega neil pidi parasjagu aastapäev olema. Leidsime mõlemad, et parem oleks, kui ta lahkuks. Seda ta ka tegi minult tuhandeid kordi vabandust paludes, et asi just niimoodi läinud oli.
Selleks hetkeks olin mina juba väga suures šokis ja ei osanud muud teha, kui mööda tuba ringi tammuda, rahustuseks tekiilashote teha ja teise käega pizzat süüa. Minu mõistus mitte ei seletanud, miks peaks 35-aastane ärimees koos oma 4 sõbraga asja-eest-teist-taga kolmanda korruse aknast alla hüppama. Niimoodi tammudes möödus mul umbes minut-paar.
Siis, et asja montypythonlikkusele lisada, tormas tuppa väga rase kohalik daam, kes nõudis minult Henryt näha. Katsudes oma šokis pea ja suu vahel mingitki korrelatsiooni luua, seletasin talle lihtlausetes, mis oli juhtunud. Minu seletust saatis ta püüdlustega Henryle helistada, aga tema telefon hakkas häält tegema segipööratud voodis. Ilmselgelt kasutu. Õnneks aga oli ta endaga aknast alla kaasa võtnud oma teise telefoni, mida ta nüüd kasutas, et mulle helistada. Teiselt poolt toru kostus väga hädine hääl, kes minult küsis, mis oli juhtunud ja kas kõik on ohutu. Sel hetkel otsustasin asja rasedale kohalikule (Nora) üle anda. Tema esimesed kolm küsimust Henryle olid: "Kas sul pass on?"- "Jah." "Kas sul viisa on?" - "Jah." "Mis kuradi pärast sa siis hüppasid???" - "Ma ei tea." Järgmiseks üritas ta selgusele jõuda, kus Henry siis ennast lõpuks peidab. Tuli välja, et loo peategelane ei olnud eriti kaugele suutnud jõuda. Kuid palvetele oma peidupaigast välja ronida (lubadusel, et politseiga on kõik joonde aetud), Henry ei reageerinud, väites, et oli hüppel oma jala murdnud.
Et õhtu veidrusetasemel maksimumini jõuda kammisin kolmapäeva kesköö paiku koos seitsmendat kuud raseda kohaliku naisega mööda Kuala Lumpuri eliitelurajooni põõsaid ja hekitaguseid, et leida murdnud jalaluuga ärimeest, kes oli just politsei eest aknast välja hüpanud. Lõpuks leidsin Henry (olles läbi murdnud ühest põõsast ja saanud ohtralt sipelgahammustusi) ühe esimese korruse korteri ees seisva heki tagant. Tüüp lamas kõhuli mullal ja oli küllaltki rõõmus mind nähes. Üritused teda püsti aidata ei kandnud siiski mingit vilja, sest paarkümmend sentimeetrit maast üles tõustes hakkas ta valu pärast karjuma. Läksin taaskord Norat otsima, kellega koos saabusimegi tagasi sündmuskohale. Õnneks oli Noral kaasas Henry teine telefon, mida ta kasutas, et appi kutsuda paar turskemat sõpra.
Koos tema kahe sõbraga pidime me maast üles korjama ja pikkupidi horisontaalses asendis transportima Henry tema lähedalseisva autoni, millega ta traumapunkti sõidutati. Mina, olles jätkuvalt šokis, läksin tagasi Henry juurde, sõin ära kõik asjad, mis mulle kätte juhtusid ja siis koristasin ära tema korteri. Mõne aja pärast jõudsid koju ka tema korterikaaslased (samuti juhtunust mõnevõrra häiritud), kellele ma pidin juhtunust üksikasjalikud seletused andma. Selleks hetkeks aga olid päeva mentaalsed ja füüsilised katsumused hakanud tunda andma ja ma otsustasin magama keerata. Olles just voodisse jõudnud, helises aga telefon ja Henry nõudis, et ma viiks talle tema hambaharja ja mõned muud esemed. Haiglas oli talle teatatud, et tega on lihase venitusega ning tervenemiseks vajab ta paari päeva ja valu leevendamiseks soojendavat kreemi massaažiga (haiglas oli ta väitnud, et tegu on jalgpallivigastusega).
Järgnevad kaks päeva veetsin niisiisi Cyberheights'is haavatud sõpra toetades. Et asjad liialt tavapäraseks ei läheks, oli ta eile lubanud oma aastast tütart vaadata, kuni tütre ema kohtingule läheb. Mingil seletamatul põhjusel ei tohtinud ema aga mind ega Norat kohata. Seetõttu pidi Nora ennast enda korteris (kus Henry ajutiselt elas, kuna see korter asub esimesel, Henry enda oma aga kolmandal, korrusel) magamistuppa peitma ja mina Henry sõbra Steve'i tüdruksõpra mängima. Ilmselgelt igav siin ei hakka.
Igal juhul jõudsime täna õhtupoolikul lõpuks pärishaiglasse looga, kuidas Henry oli midagi katusel parandanud ja siis sealt alla kukkunud. (Tõde on liialt valus, tundub.) Lõpuks selgus ka tõene diagnoos - vaagnaluu mõra ja 4-5 nädalat kosumiseks.
Pika loo moraal on - ära hüppa aknast alla lihtsalt selle pärast, et su sõbrad seda teevad! (Selgituseks siis nii palju, et Henry sõpradel puudusid kas kehtivad passid või viisad, seetõttu nad ka põgenesid. Miks Henry seda sama tegi, ei tea keegi siiamaani - ka tema ise mitte.)
Saturday 31 March 2012
Wednesday 28 March 2012
Same, same, but different
.. ehk kingashopping ja ladies' night.
Täna sain lõpuks pizzat süüa. Olen seda igatsenud juba umbes 4 päeva ja täna lõpuks õnnestus! Päris hea oli ka.
Teiseks tänaseks saavutuseks sai lõpuks kingade leidmine. Eelmised andsid üleeile lõpuks alla ja loobusid poolest ühe jala tallast. See juhtus pärast kuulsusrikast reivi.
Viimased päevad olen oma pidutsemised teinud vanaheades ja mugavates sandaalides, nii et sellised pisikesed detailid mind ei takista. Selle tõestamiseks sattusin eile ka paari dance battle'isse. Õnneks sellised rahumeelsemat sorti, aga siiski toredad. Nagu öeldud - same, same, but different.
Eile väljas olles aga sigines minu eufooriasse uus tunne - deja vu. Tundus, nagu ma oleksin kõike seda juba varem näinud ja teinud. See on ju ka iseenesest tõsi, aga varem ei ole see mind häirinud. Eile aga küll. Isegi Zee, eile kohatud väga šarmantne kohalik plika ja tema sõbrad, ei suutnud seda tunnet lahjendada. Väga tore õhtu oli kokkuvõttes, aga been there, done that maik oli asjal ikkagi juures.
Positiivne uudis on see, et minu lend, mis mind Vietnami viima pidi, lahkus eile varahommikul. Ilmselgelt ilma minuta. Sellega võtsin vastu ka otsuse, et ei hakka uut lendu bronnima. Selle asemel teen oma seikluse veidi põnevamaks ja kütan Vietnami rongiga. Sellel plaanil on veel see hea külg, et pärast viisa kätte saamist (mis toimub sellel reedel), saan ma igal soovitud hetkel KL-ist lahkuda ja sammud Vietnami poole seada. Vabadus - minu arm.
Täna sain lõpuks pizzat süüa. Olen seda igatsenud juba umbes 4 päeva ja täna lõpuks õnnestus! Päris hea oli ka.
Teiseks tänaseks saavutuseks sai lõpuks kingade leidmine. Eelmised andsid üleeile lõpuks alla ja loobusid poolest ühe jala tallast. See juhtus pärast kuulsusrikast reivi.
Viimased päevad olen oma pidutsemised teinud vanaheades ja mugavates sandaalides, nii et sellised pisikesed detailid mind ei takista. Selle tõestamiseks sattusin eile ka paari dance battle'isse. Õnneks sellised rahumeelsemat sorti, aga siiski toredad. Nagu öeldud - same, same, but different.
Eile väljas olles aga sigines minu eufooriasse uus tunne - deja vu. Tundus, nagu ma oleksin kõike seda juba varem näinud ja teinud. See on ju ka iseenesest tõsi, aga varem ei ole see mind häirinud. Eile aga küll. Isegi Zee, eile kohatud väga šarmantne kohalik plika ja tema sõbrad, ei suutnud seda tunnet lahjendada. Väga tore õhtu oli kokkuvõttes, aga been there, done that maik oli asjal ikkagi juures.
Positiivne uudis on see, et minu lend, mis mind Vietnami viima pidi, lahkus eile varahommikul. Ilmselgelt ilma minuta. Sellega võtsin vastu ka otsuse, et ei hakka uut lendu bronnima. Selle asemel teen oma seikluse veidi põnevamaks ja kütan Vietnami rongiga. Sellel plaanil on veel see hea külg, et pärast viisa kätte saamist (mis toimub sellel reedel), saan ma igal soovitud hetkel KL-ist lahkuda ja sammud Vietnami poole seada. Vabadus - minu arm.
Sunday 25 March 2012
Kaduvad päevad, lühikesed ööd
... ehk, kuidas kõik läheb nii nagu ikka.
Põhjus, miks ma veidi hiline oma sissekannetega olen, on see, et päevad KL-is mööduvad hirmus kiiresti. Aga katsun siinkohal olulisemad infolüngad täita. Üleüldiselt on kõik ööd möödunud lakkamatute pidude keerises, nii et veidi keeruline on neid üksteisest eristada, aga ma püüan siiski.
Ainsad kaks päeva, mil mul on õnnestunud väljaminekut vältida, olid siis, kui ma Omari juures couchsurfisin. Klubitamse asemel sai siis nautida meeldivaid vestlusi ja dokumentaale. Ilmselgelt ka tema kaksiktornide vaatega basseini, mis ei olnud üldse paha. Pärast seda aga olen mina ennast ja on mind iga õhtul välja linna peale veetud.
Kolmapäeval Omari juurest lahkudes ei olnud ma ikkagi suutnud Vietnami saatkonda jõuda. Selle saavutasin täpselt nädal aega pärast KL-i saabumist, hoolimata asjaolust, et see oli mu To Do nimekirja tipus olnud alates siiajõudmisest. Aga sellest hiljem.
Kolmapäeval suudeti mind ka kolmel korral üle lasta, mis tegi selle päeva mitte üheks minu lemmikutest siin. Küll aga oli ka see needus maskeeritud õnnistus. Esimesena pidin uuesti Raj-iga kokku saama, kellega mõned päevad varem olin viskiklaasi taga religiooniteemasid arutasin. Ilmselgelt see ei juhtunud. Järgmisena hävisin siis, kui Andrew, kes oli lubanud minuga kohvitama tulla, ilmuda ei otsustanud. Punkti pani kogu olukorrale Solomon, kes, olles lubanud koos õhtustada, teatas mulle, et tema köhasiirup on teda väga uniseks teinud ja, et järsku lükkaks kogu häppeningi järgmiseks päevaks.
Teadmata, mida oma eluga peale hakata, istusin üksi hostelis ja kaalusin, kas minna välja või mitte. Lõpuks otsustasin siiski hetkeks läbi hüpata minu pralletänaval toimuvalt couchsurfingu kokktulekult, mis ühes baaris aset leidis. Üks asi viis teiseni ja tund aega hiljem läksime mina, Sandra, Henry, Steffan ja Mike edasi järjekordsesse Nigeeria klubisse. Õhtu kujunes vägagi meeleolukaks ja järgmise päeva veetsin samuti sama seltskonnaga mööda KL-i ringi konnates.
Neljapäeva õhtul olin siiski lubanud kokku saada Solomoniga. Olles kenasti end kella 9ks valmis sättinud jäeti mind aga pooleteiseks tunniks ootama. Üllataval kombel see mulle väga ei meeldinud. Niisiis, kui tüüp mulle poole 11 ajal helistas, teatasin talle südamerahuga, et mul on juba teised plaanid ning sain uuesti kokku ülalmainitud seltskonnaga ning sealt edasi läksime kõige posh-imasse klubisse, mida ma üldse näinud olen. Tänu Malaisia GP-le, mis sellel nädalavahetusel Kuala Lumpuri lähistel toimus, oli see täis ka igasuguseid põnevaid inimesi (nagu näiteks Owen Wilson ja käputäis supermodelle). Õhtu ise aga oli küllaltki kahvatupoolne. Hoolimata oma kogu posh-lusest, oli muusikavalik kehv, laudu oli liiga palju ja ruumi tantsida ei olnud. Üldiselt tundus, et kogu see koht oli loodud ainult selleks, et rikkad ja nilbed mehed saaksid sinna ette oma Ferrarid ja Lambod parkida (ka üks Bugatti Veyron). Võib-olla on asi minus, aga isiklikult nautisin palju rohkem järgmist (järjekordset aafrika-)klubi, kuhu me pärast edasi liikusime.
Reedeseks saavutuseks kujunes lõpuks Vietnami saatkonda jõudmine ja viisataotluse sisseandmine. Selgus, et normaalajakuluga läheb selleks 5 päeva. Järgmisel reedel saan ühesõnaga kätte. Samuti tähendab see, et järjekordselt pean ma edasi lükkama oma lennu, mis hetkel on 27. märtsil. Lähtudes hinnast tuleb välja, et järgmine võimalus lendamiseks avaneb mulle 16. aprillil. Täpselt kuu aega pärast Kuala Lumpurisse jõudmist.
Reede õhtu veetsime järjekordses klubis, kuid midagi liialt tähelepanuväärset ei toimunud.
Parimaks peopäevaks siiamaani kujunes eilne, kus õhtut alustasime Sandra ja Allisoniga (Tais Lantal kohatud tuttav, kes KL-i jõudnud oli) kaksiktornide ees tasuta kontserdil Kelist kuulates. Edasi käisime läbi lähimast 7Elevensit, ostsime rummi ja käisime õhtust söömas. Edasi läks õhtu tagasi minu peotänavale, kus ma lõpuks avastasin (Sandra juhatamisel) koha, kus mängiti väga korraliku retromuusikat. Ka "Eye of the Tiger" ei jäänud kõlamata. Kahjuks aga pandi see koht 4 ajal kinni. Kuna minul mingit kojumineku tuju ei olnud, siis läksime Sandraga (Allison oli murdunud ja lahkunud) edasi järgmisesse kohta, kus tema sõbrad DJ tööd tegid. See koht aga oli kõige ausam reiviurgas. Täpselt see, mida ma eile vajasin!
Koju jõudsin kella 7 ajal, taaskord suutsin täpselt hosteli ees jalga astuda klaasikillu, aga suureks võiduks kujunes see, et esimest korda saabumisest alates suutsin nautida hosteli hommikusööki - röstsaiad moosiga ja tee. Olles oma õhtust veel küllaltki rõõmsas tujus, suutsin jaurata ka kõigiga hostelis, kes 9 ajal hommikul juba üleval olid. Lõpuks voodisse kukkudes ei tõusnud ma sealt enne kella pool viit pärastlõunal.
Nüüd katsun oma tulitavatel jalgadel mitte liialt seista ja mõtlen, et läheks pizzat sööma.
Põhjus, miks ma veidi hiline oma sissekannetega olen, on see, et päevad KL-is mööduvad hirmus kiiresti. Aga katsun siinkohal olulisemad infolüngad täita. Üleüldiselt on kõik ööd möödunud lakkamatute pidude keerises, nii et veidi keeruline on neid üksteisest eristada, aga ma püüan siiski.
Ainsad kaks päeva, mil mul on õnnestunud väljaminekut vältida, olid siis, kui ma Omari juures couchsurfisin. Klubitamse asemel sai siis nautida meeldivaid vestlusi ja dokumentaale. Ilmselgelt ka tema kaksiktornide vaatega basseini, mis ei olnud üldse paha. Pärast seda aga olen mina ennast ja on mind iga õhtul välja linna peale veetud.
Kolmapäeval Omari juurest lahkudes ei olnud ma ikkagi suutnud Vietnami saatkonda jõuda. Selle saavutasin täpselt nädal aega pärast KL-i saabumist, hoolimata asjaolust, et see oli mu To Do nimekirja tipus olnud alates siiajõudmisest. Aga sellest hiljem.
Kolmapäeval suudeti mind ka kolmel korral üle lasta, mis tegi selle päeva mitte üheks minu lemmikutest siin. Küll aga oli ka see needus maskeeritud õnnistus. Esimesena pidin uuesti Raj-iga kokku saama, kellega mõned päevad varem olin viskiklaasi taga religiooniteemasid arutasin. Ilmselgelt see ei juhtunud. Järgmisena hävisin siis, kui Andrew, kes oli lubanud minuga kohvitama tulla, ilmuda ei otsustanud. Punkti pani kogu olukorrale Solomon, kes, olles lubanud koos õhtustada, teatas mulle, et tema köhasiirup on teda väga uniseks teinud ja, et järsku lükkaks kogu häppeningi järgmiseks päevaks.
Teadmata, mida oma eluga peale hakata, istusin üksi hostelis ja kaalusin, kas minna välja või mitte. Lõpuks otsustasin siiski hetkeks läbi hüpata minu pralletänaval toimuvalt couchsurfingu kokktulekult, mis ühes baaris aset leidis. Üks asi viis teiseni ja tund aega hiljem läksime mina, Sandra, Henry, Steffan ja Mike edasi järjekordsesse Nigeeria klubisse. Õhtu kujunes vägagi meeleolukaks ja järgmise päeva veetsin samuti sama seltskonnaga mööda KL-i ringi konnates.
Neljapäeva õhtul olin siiski lubanud kokku saada Solomoniga. Olles kenasti end kella 9ks valmis sättinud jäeti mind aga pooleteiseks tunniks ootama. Üllataval kombel see mulle väga ei meeldinud. Niisiis, kui tüüp mulle poole 11 ajal helistas, teatasin talle südamerahuga, et mul on juba teised plaanid ning sain uuesti kokku ülalmainitud seltskonnaga ning sealt edasi läksime kõige posh-imasse klubisse, mida ma üldse näinud olen. Tänu Malaisia GP-le, mis sellel nädalavahetusel Kuala Lumpuri lähistel toimus, oli see täis ka igasuguseid põnevaid inimesi (nagu näiteks Owen Wilson ja käputäis supermodelle). Õhtu ise aga oli küllaltki kahvatupoolne. Hoolimata oma kogu posh-lusest, oli muusikavalik kehv, laudu oli liiga palju ja ruumi tantsida ei olnud. Üldiselt tundus, et kogu see koht oli loodud ainult selleks, et rikkad ja nilbed mehed saaksid sinna ette oma Ferrarid ja Lambod parkida (ka üks Bugatti Veyron). Võib-olla on asi minus, aga isiklikult nautisin palju rohkem järgmist (järjekordset aafrika-)klubi, kuhu me pärast edasi liikusime.
Reedeseks saavutuseks kujunes lõpuks Vietnami saatkonda jõudmine ja viisataotluse sisseandmine. Selgus, et normaalajakuluga läheb selleks 5 päeva. Järgmisel reedel saan ühesõnaga kätte. Samuti tähendab see, et järjekordselt pean ma edasi lükkama oma lennu, mis hetkel on 27. märtsil. Lähtudes hinnast tuleb välja, et järgmine võimalus lendamiseks avaneb mulle 16. aprillil. Täpselt kuu aega pärast Kuala Lumpurisse jõudmist.
Reede õhtu veetsime järjekordses klubis, kuid midagi liialt tähelepanuväärset ei toimunud.
Parimaks peopäevaks siiamaani kujunes eilne, kus õhtut alustasime Sandra ja Allisoniga (Tais Lantal kohatud tuttav, kes KL-i jõudnud oli) kaksiktornide ees tasuta kontserdil Kelist kuulates. Edasi käisime läbi lähimast 7Elevensit, ostsime rummi ja käisime õhtust söömas. Edasi läks õhtu tagasi minu peotänavale, kus ma lõpuks avastasin (Sandra juhatamisel) koha, kus mängiti väga korraliku retromuusikat. Ka "Eye of the Tiger" ei jäänud kõlamata. Kahjuks aga pandi see koht 4 ajal kinni. Kuna minul mingit kojumineku tuju ei olnud, siis läksime Sandraga (Allison oli murdunud ja lahkunud) edasi järgmisesse kohta, kus tema sõbrad DJ tööd tegid. See koht aga oli kõige ausam reiviurgas. Täpselt see, mida ma eile vajasin!
Koju jõudsin kella 7 ajal, taaskord suutsin täpselt hosteli ees jalga astuda klaasikillu, aga suureks võiduks kujunes see, et esimest korda saabumisest alates suutsin nautida hosteli hommikusööki - röstsaiad moosiga ja tee. Olles oma õhtust veel küllaltki rõõmsas tujus, suutsin jaurata ka kõigiga hostelis, kes 9 ajal hommikul juba üleval olid. Lõpuks voodisse kukkudes ei tõusnud ma sealt enne kella pool viit pärastlõunal.
Nüüd katsun oma tulitavatel jalgadel mitte liialt seista ja mõtlen, et läheks pizzat sööma.
Tuesday 20 March 2012
Uus elu
... ehk kiired päevad Kuala Lumpuris.
Sain siis lõpuks pühapäeval jalad kõhu alt välja ja läksin KLCC-sse endale fotokat ostma. Teel peal jooksis mulle otsa pisikene kokast pakistanlane, kes nõudis, et ma tema restorani sööma läheksin. Ilmselgelt hea valik, kuna kokad saavad oma restoranidest ikka tasuta süüa sebida. Kahjuks aga päris tasuta lõunaid siin maailmas siiski ei ole ning lõunasöögile järgnes kiiresti ka abieluettepanek. Sellest ma siiski keeldusin ning jätkasin oma rõõmsat teekonda kaksiktornide suunas.
Jõudsin siis fotokapoodi, sain pilli kenasti välja valitud ja olin juba ostmas, kui mulle mainiti, et sularahaga makstes saan ma 3% hinnaalandust. Kuna pangaautomaat kenasti poe kõrval oli, siis otsustasin seda võimalust ka kasutada. Läksin siis mina pühapäeva pärastlõunal HSBC pangaautomaadi juurde, et oma eesti kontolt välja võtta sobiv summa raha. Sisestasin oma PIN-i ja valisin õige hulga. Ootasin, käsi õieli, oma rahapatakat. Selle asemel sain automaadilt paberilipiku sõnadega: "You card has been retained. Please contact your bank for assitance."
Vandudes kõiki panku ja nende masinaid läksin ma otsima lähimast HSBC kontorit, mida ilmselgelt KLCC-s ei olnud. Samuti oli tegu pühapäevaga ja kõik kontorid oleks nagunii kinni olnud. Igal juhul läks mul selle peale igasugune asjade ostmise tuju küll ära ning saabus tõsine depressioon. Lubades esimese asjana esmaspäeva hommikul üles otsida mõni HSBC esindaja ja neile igasugust piina valmistada, läksin lööduna tagasi hostelisse. Sinna jõudes saabus tõdemus, et põdemine nagunii mitte millelegi kaasa ei aita ja järgmise päevani vähemalt ei anna mul nagunii midagi korda saata (saatsin küll pangale mõnevõrra ärritunud meili). Varustatud selle tõdemusega läksin välja kohvi jooma ja raamatut lugema. Trepist alla kõndides sain oma suureks rõõmuks kõne kohalikult CouchSurfingu host-ilt, kellega olime varasemalt veebis mõned kirjad vahetanud. Suur rõõm seisnes selles, et sobivalt kutsus ta mind kohvile. Küll kahjuks tunni aja pärast.
Samal ajal, kui ma mõtlesin, mida oma eluga järgneva tunni jooksul peale hakata, sattusin viskiklaasi taga juttu puhuma Raj'iga - keskealise hindu päritolu kohalikuga. Hämmastaval kombel sisustaski see minu järele jäänud tunni ning kella 7 ajal õhtul sain lähedalasuva kaubanduskeskuse kohvikus kokku Omariga - Liibüast pärit noorhärraga. Omar osutus väga põnevaks jutupartneriks ning kohvitassidest arenes õhtusöök ja õhtusöögist dringid Skybar'is, kust avanes täiesti vapustav vaade tuledesäras kaksiktornidele.
Omar oli ka küllaltki üllatunud, et ma KL-is hostelis peatun, mitte hosti juures, ning sundis mind kaasa minema, et üle vaadata tema elukoht, mille uksed, tema sõnade järgi, mulle valla pidid olema. Tema elukoht osutus korteriks ühes paljudest KL tornmajadest. Minu otsus paar päeva tema juures veeta vormus siis, kui ma nägin vaadet 3nda korruse välibasseinist - panoraam, mille keskel on Petronase kaksiktornid. Puudu ei ole ka jõusaal ning (üllataval kombel) saun. Kahjuks aga sõidab härra homme puhkusele, nii et peatumine tema juures jääb küllaltki lühikeseks. Pärast seda väga veenvat demonstratsiooni sõidutas Omari sõber mind tagasi mu hosteli juurde, kuna pühapäeva hilisõhtu olin lubanud veeta tutvudes järjekordse klubiga.
Peale korjati mind pool 3 ajal öösel, pärast pikka ringi tuuritamist ning inimeste lisandumist jõudsime lõpuks 4 ajal ka kluppi. Seekord ei toimunud õnneks ühtegi kaklust ja ka muusika oli parem. Igal juhul oli meeleolu kõrge, kui 6 ajal tantsusaal uksed sulges.
Esmaspäeva varahommikul (kella 3 ajal lõunal - esimene aeg, kui ma suutsin end välja peksta) astusin sisse HSBC harukontrorisse. Täis võitlusvaimu ja ehedat vahkviha lokkava ebaõigluse vastu asusin ootama oma järjekorda. Minu trots aga lahkus ning saabus depressioon, kui väga kena neiu mulle teatas, et kuna minu kaart võeti ära mitte harukontori automaadis, vaid kaubanduskeskuse omas, siis on see juba hävitatud. Lahkelt soovitas ta mul ka kontakteeruda oma kodupangaga, mis saaks organiseerida uue kaardi. Suurepärane algus päevale, leidsin mina.
Järgneva pooltunni veetsin virisedes pankade, masinate, elektroonika ja süsteemi üle. Siis aga viidi õnneks mu tähelepanu kõrvale käiguga järgmisesse kaubanduskeskusesse, mille alumisel korrusel asus liuväli. Sain esimest korda sellel talvel uisutada!
Päev muutus heast suurepäraseks veidi hiljem. Täpsemalt toimus see õhtusöögi ajal. Selleks ajaks viidi mind KL-i teletorni 282 meetri kõrgusele pöörlevasse restorani nautima sööki ja vaadet. Suurepärasest vaimustavaks muutus õhtupoolik kerge ujumisaktsiooniga kaksiktornide varjus. Sauna otsustasin jätta järgmiseks päevaks.
Tänaseks suurimaks saavutuseks sai lõpuks fotoka soetamine! Pärast kahte tundi ja lugematuid närvirakke sain lõpuks selle õudustemaratoni lõpetatud. Küll aga nõudis see kogu minu energiavaru ning samuti tänaseks plaanitud Vietnami saatkonda, et viisa saada, pidi lükkuma homseks. Tagasi Omari juurde jõudes plaanisin veel kiire ujumaskäigu teha, aga ilmselgelt on sellest nüüd möödunud 2 tundi ja selle asemel olen kirjutanud blogi ja HSBC-le veel mõned õpetlikud sõnad. Nüüd lähen sörgin ma kiirelt veel hostelisse tagasi, et ära tuua oma kõvaketas, mille pealt ma lubasin täna Omarile "Lauluva revolutsiooni" filmi näidata - korraliku riigisaadikuna katsun ma seda pähe määrida võimalikult paljudele inimestele.
Sain siis lõpuks pühapäeval jalad kõhu alt välja ja läksin KLCC-sse endale fotokat ostma. Teel peal jooksis mulle otsa pisikene kokast pakistanlane, kes nõudis, et ma tema restorani sööma läheksin. Ilmselgelt hea valik, kuna kokad saavad oma restoranidest ikka tasuta süüa sebida. Kahjuks aga päris tasuta lõunaid siin maailmas siiski ei ole ning lõunasöögile järgnes kiiresti ka abieluettepanek. Sellest ma siiski keeldusin ning jätkasin oma rõõmsat teekonda kaksiktornide suunas.
Jõudsin siis fotokapoodi, sain pilli kenasti välja valitud ja olin juba ostmas, kui mulle mainiti, et sularahaga makstes saan ma 3% hinnaalandust. Kuna pangaautomaat kenasti poe kõrval oli, siis otsustasin seda võimalust ka kasutada. Läksin siis mina pühapäeva pärastlõunal HSBC pangaautomaadi juurde, et oma eesti kontolt välja võtta sobiv summa raha. Sisestasin oma PIN-i ja valisin õige hulga. Ootasin, käsi õieli, oma rahapatakat. Selle asemel sain automaadilt paberilipiku sõnadega: "You card has been retained. Please contact your bank for assitance."
Vandudes kõiki panku ja nende masinaid läksin ma otsima lähimast HSBC kontorit, mida ilmselgelt KLCC-s ei olnud. Samuti oli tegu pühapäevaga ja kõik kontorid oleks nagunii kinni olnud. Igal juhul läks mul selle peale igasugune asjade ostmise tuju küll ära ning saabus tõsine depressioon. Lubades esimese asjana esmaspäeva hommikul üles otsida mõni HSBC esindaja ja neile igasugust piina valmistada, läksin lööduna tagasi hostelisse. Sinna jõudes saabus tõdemus, et põdemine nagunii mitte millelegi kaasa ei aita ja järgmise päevani vähemalt ei anna mul nagunii midagi korda saata (saatsin küll pangale mõnevõrra ärritunud meili). Varustatud selle tõdemusega läksin välja kohvi jooma ja raamatut lugema. Trepist alla kõndides sain oma suureks rõõmuks kõne kohalikult CouchSurfingu host-ilt, kellega olime varasemalt veebis mõned kirjad vahetanud. Suur rõõm seisnes selles, et sobivalt kutsus ta mind kohvile. Küll kahjuks tunni aja pärast.
Samal ajal, kui ma mõtlesin, mida oma eluga järgneva tunni jooksul peale hakata, sattusin viskiklaasi taga juttu puhuma Raj'iga - keskealise hindu päritolu kohalikuga. Hämmastaval kombel sisustaski see minu järele jäänud tunni ning kella 7 ajal õhtul sain lähedalasuva kaubanduskeskuse kohvikus kokku Omariga - Liibüast pärit noorhärraga. Omar osutus väga põnevaks jutupartneriks ning kohvitassidest arenes õhtusöök ja õhtusöögist dringid Skybar'is, kust avanes täiesti vapustav vaade tuledesäras kaksiktornidele.
Omar oli ka küllaltki üllatunud, et ma KL-is hostelis peatun, mitte hosti juures, ning sundis mind kaasa minema, et üle vaadata tema elukoht, mille uksed, tema sõnade järgi, mulle valla pidid olema. Tema elukoht osutus korteriks ühes paljudest KL tornmajadest. Minu otsus paar päeva tema juures veeta vormus siis, kui ma nägin vaadet 3nda korruse välibasseinist - panoraam, mille keskel on Petronase kaksiktornid. Puudu ei ole ka jõusaal ning (üllataval kombel) saun. Kahjuks aga sõidab härra homme puhkusele, nii et peatumine tema juures jääb küllaltki lühikeseks. Pärast seda väga veenvat demonstratsiooni sõidutas Omari sõber mind tagasi mu hosteli juurde, kuna pühapäeva hilisõhtu olin lubanud veeta tutvudes järjekordse klubiga.
Peale korjati mind pool 3 ajal öösel, pärast pikka ringi tuuritamist ning inimeste lisandumist jõudsime lõpuks 4 ajal ka kluppi. Seekord ei toimunud õnneks ühtegi kaklust ja ka muusika oli parem. Igal juhul oli meeleolu kõrge, kui 6 ajal tantsusaal uksed sulges.
Esmaspäeva varahommikul (kella 3 ajal lõunal - esimene aeg, kui ma suutsin end välja peksta) astusin sisse HSBC harukontrorisse. Täis võitlusvaimu ja ehedat vahkviha lokkava ebaõigluse vastu asusin ootama oma järjekorda. Minu trots aga lahkus ning saabus depressioon, kui väga kena neiu mulle teatas, et kuna minu kaart võeti ära mitte harukontori automaadis, vaid kaubanduskeskuse omas, siis on see juba hävitatud. Lahkelt soovitas ta mul ka kontakteeruda oma kodupangaga, mis saaks organiseerida uue kaardi. Suurepärane algus päevale, leidsin mina.
Järgneva pooltunni veetsin virisedes pankade, masinate, elektroonika ja süsteemi üle. Siis aga viidi õnneks mu tähelepanu kõrvale käiguga järgmisesse kaubanduskeskusesse, mille alumisel korrusel asus liuväli. Sain esimest korda sellel talvel uisutada!
Päev muutus heast suurepäraseks veidi hiljem. Täpsemalt toimus see õhtusöögi ajal. Selleks ajaks viidi mind KL-i teletorni 282 meetri kõrgusele pöörlevasse restorani nautima sööki ja vaadet. Suurepärasest vaimustavaks muutus õhtupoolik kerge ujumisaktsiooniga kaksiktornide varjus. Sauna otsustasin jätta järgmiseks päevaks.
Tänaseks suurimaks saavutuseks sai lõpuks fotoka soetamine! Pärast kahte tundi ja lugematuid närvirakke sain lõpuks selle õudustemaratoni lõpetatud. Küll aga nõudis see kogu minu energiavaru ning samuti tänaseks plaanitud Vietnami saatkonda, et viisa saada, pidi lükkuma homseks. Tagasi Omari juurde jõudes plaanisin veel kiire ujumaskäigu teha, aga ilmselgelt on sellest nüüd möödunud 2 tundi ja selle asemel olen kirjutanud blogi ja HSBC-le veel mõned õpetlikud sõnad. Nüüd lähen sörgin ma kiirelt veel hostelisse tagasi, et ära tuua oma kõvaketas, mille pealt ma lubasin täna Omarile "Lauluva revolutsiooni" filmi näidata - korraliku riigisaadikuna katsun ma seda pähe määrida võimalikult paljudele inimestele.
Sunday 18 March 2012
Harilik pühapäeva pärastlõuna
... ehk St.Patrick's Day Kuala Lumpuris.
Eile, kui ma olin lõpuks julguse ja energiavarud kokku korjanud ning Vietanami saatkonna juurde jõudnud, selgus, et eile oli laupäev. Ilmselgelt laupäeviti saatkonnad lahti ei ole. Päeva võit number üks. Aga pole hullu. Jalutuskäigud on alati toredad ning tagasiteel hostelisse sain jäätist süües jutuotsa peale Filipiinidelt pärit Debraga, mis lisas ka veidi põnevust.
Eriti toredaks muutus päev, kui tagasi hostelis saatis mulle sõnumi Reza, Langakawil kohatud iraanlane, kes lubas mind mõne aja pärast peale võtta ja Petronase kaksiktornide juurde viia. Enne seda jõudsin õnneks veel hosteli pakistanlasest omanikuga äriplaanidest ja Kuala Lumpuri liiklusest rääkida. Õnneks jõudsime siiski ka tornide juurde, mis on tõepoolest väga väga ilusad ehitised. Kõigi suureks rõõmuks puudub mul ikka veel kaamera. (Aga see on mu tänase päeva ülesanne - leida ja soetada fotokas!) Küll aga ei jäänud selle pärast pildid tegemata. Hetkel tuleb mul siiski oodata, et need Reza telefonist kätte saada.
Pärast seda, kui Reza sõber Armin mind tagasi koju oli sõidutanud, otsustasin teha ülimalt vajaliku powernapi. Ülimalt vajalik oli ta kahel põhjusel: a) viimased ööd olid taaskord jäänud mõnevõrra lühikesteks ja b) 17.03 on St. Patrick's Day ja mingil veidral ning kaunil moel olin ma suutnud leida hosteli, mis asub täpselt keset iiri baaridega täidetud tänavat. Ilmselgelt kulus puhkus ära.
Poole kahe ajal üles tõustes olin seega täis teotahet. Samuti oli pidu õues täies hoos. Pool tundi pärast üles tõusmist olin ma kohanud ühte tšaadlast, ühte sudaanlast, iirlasi, inglasi ja igat muud masti eurooplasi. Uute tutvuste hulka kuulub ka Bangladeshi klubiomanik, kelle seltskonnast lahkudes, et telefonikõnele vastata, sattusin ma kogemata Malaisia sünnipäevapeole. Kahjuks oli aukülaline selleks ajaks küll juba lahkunud, aga tema väga lahked sõbrad ei lubanud mul enne lahkuda, kui ma olin nendega ühe joogi teinud. Niisiis sattusingi ma Kuala Lumpuris St. Patrick's Day'l ühte lauda Malaisia kohaliku näiteja, muusiku ja kellegi kolmanda toreda härrasmehega. Sikh (nimetatud muusik) oli lihtsalt ülimalt sümpaatne 60ndates härrasmees, kes nägi välja nagu Malaisia Ernest Hemingway. Samuti pühendas ta laulu Lizzy'le, "who makes him dizzy when she rocks and rolls".
Kahjuks hakkas kella 3 ajal pidu ära vajuma, sest kohalike seaduste järgi pidi 4ks plats puhas olema. Aga pole häda! Selleks ajaks oli kohale jõudnud Solomon (kes oli otsustanud oma reisi Hiinasse määramata tulevikku edasi lükata) ning meie (mina, Solomon ja viimase sõber Peter) sammud viisid meid edasi (esiteks küll auto juurde ja siis sealt) kohalikku Aafrika ööklubisse. Kahjuks pean aga tõdema, et minu ootused olid suuremad, kui tegelikkus. Võrreldes näiteks Gambia klubiga (ainuke võrdlusmoment, mis mul siiamaani on) oli tegu ikka küllaltki lahja üritusega. Õhtut rikkusid ka lampi algavad kaklused. Jah - kaklused! Ma ei olnud elusees mitte ühtegi näinud ja eilse öö 3 tunni jooksul nägin kolme. Aru ma ei või. Kõige hirmsam kogu asja juures oli see, et lahkudes ütles mööda kõndiv sõber Solomonile, et üks kaklustest oli alustatud minu pärast! Miks - sellest ei saa ma siiamaani aru.
Aga kultuuriline kogemus seegi ning põhiline on, et kõik asjaosalised jäid ikkagi ellu ning meie suutsime ka elusate ja tervetena lahkuda. Tagasi hostelisse jõudsin 6 ajal ning täna suutsin ilmselgelt maha magada hinna sisse kuuluva hommikusöögi. Aga pole hullu - õnneks on iiri baaridega täidetud tänava kõrval ka üks, mis on täidetud hiina restoranidega.
Nüüd tulekski mul jäle tubliks hakata - sööma minna ja siis vaikselt kaksiktornide juurde ostukeskusesse kaamera järgi jalutada - soovige mulle edu sellel raskel teel!
Eile, kui ma olin lõpuks julguse ja energiavarud kokku korjanud ning Vietanami saatkonna juurde jõudnud, selgus, et eile oli laupäev. Ilmselgelt laupäeviti saatkonnad lahti ei ole. Päeva võit number üks. Aga pole hullu. Jalutuskäigud on alati toredad ning tagasiteel hostelisse sain jäätist süües jutuotsa peale Filipiinidelt pärit Debraga, mis lisas ka veidi põnevust.
Eriti toredaks muutus päev, kui tagasi hostelis saatis mulle sõnumi Reza, Langakawil kohatud iraanlane, kes lubas mind mõne aja pärast peale võtta ja Petronase kaksiktornide juurde viia. Enne seda jõudsin õnneks veel hosteli pakistanlasest omanikuga äriplaanidest ja Kuala Lumpuri liiklusest rääkida. Õnneks jõudsime siiski ka tornide juurde, mis on tõepoolest väga väga ilusad ehitised. Kõigi suureks rõõmuks puudub mul ikka veel kaamera. (Aga see on mu tänase päeva ülesanne - leida ja soetada fotokas!) Küll aga ei jäänud selle pärast pildid tegemata. Hetkel tuleb mul siiski oodata, et need Reza telefonist kätte saada.
Pärast seda, kui Reza sõber Armin mind tagasi koju oli sõidutanud, otsustasin teha ülimalt vajaliku powernapi. Ülimalt vajalik oli ta kahel põhjusel: a) viimased ööd olid taaskord jäänud mõnevõrra lühikesteks ja b) 17.03 on St. Patrick's Day ja mingil veidral ning kaunil moel olin ma suutnud leida hosteli, mis asub täpselt keset iiri baaridega täidetud tänavat. Ilmselgelt kulus puhkus ära.
Poole kahe ajal üles tõustes olin seega täis teotahet. Samuti oli pidu õues täies hoos. Pool tundi pärast üles tõusmist olin ma kohanud ühte tšaadlast, ühte sudaanlast, iirlasi, inglasi ja igat muud masti eurooplasi. Uute tutvuste hulka kuulub ka Bangladeshi klubiomanik, kelle seltskonnast lahkudes, et telefonikõnele vastata, sattusin ma kogemata Malaisia sünnipäevapeole. Kahjuks oli aukülaline selleks ajaks küll juba lahkunud, aga tema väga lahked sõbrad ei lubanud mul enne lahkuda, kui ma olin nendega ühe joogi teinud. Niisiis sattusingi ma Kuala Lumpuris St. Patrick's Day'l ühte lauda Malaisia kohaliku näiteja, muusiku ja kellegi kolmanda toreda härrasmehega. Sikh (nimetatud muusik) oli lihtsalt ülimalt sümpaatne 60ndates härrasmees, kes nägi välja nagu Malaisia Ernest Hemingway. Samuti pühendas ta laulu Lizzy'le, "who makes him dizzy when she rocks and rolls".
Kahjuks hakkas kella 3 ajal pidu ära vajuma, sest kohalike seaduste järgi pidi 4ks plats puhas olema. Aga pole häda! Selleks ajaks oli kohale jõudnud Solomon (kes oli otsustanud oma reisi Hiinasse määramata tulevikku edasi lükata) ning meie (mina, Solomon ja viimase sõber Peter) sammud viisid meid edasi (esiteks küll auto juurde ja siis sealt) kohalikku Aafrika ööklubisse. Kahjuks pean aga tõdema, et minu ootused olid suuremad, kui tegelikkus. Võrreldes näiteks Gambia klubiga (ainuke võrdlusmoment, mis mul siiamaani on) oli tegu ikka küllaltki lahja üritusega. Õhtut rikkusid ka lampi algavad kaklused. Jah - kaklused! Ma ei olnud elusees mitte ühtegi näinud ja eilse öö 3 tunni jooksul nägin kolme. Aru ma ei või. Kõige hirmsam kogu asja juures oli see, et lahkudes ütles mööda kõndiv sõber Solomonile, et üks kaklustest oli alustatud minu pärast! Miks - sellest ei saa ma siiamaani aru.
Aga kultuuriline kogemus seegi ning põhiline on, et kõik asjaosalised jäid ikkagi ellu ning meie suutsime ka elusate ja tervetena lahkuda. Tagasi hostelisse jõudsin 6 ajal ning täna suutsin ilmselgelt maha magada hinna sisse kuuluva hommikusöögi. Aga pole hullu - õnneks on iiri baaridega täidetud tänava kõrval ka üks, mis on täidetud hiina restoranidega.
Nüüd tulekski mul jäle tubliks hakata - sööma minna ja siis vaikselt kaksiktornide juurde ostukeskusesse kaamera järgi jalutada - soovige mulle edu sellel raskel teel!
Saturday 17 March 2012
A door closes, a window opens
.. ehk tere, Kuala Lumpur!
Pärast raskeid saatuselööke Phuketis otsustasin niisiis sealt jalga lasta. Algne plaan oli minna Bangkoki, seal viisad korda ajada ja siis seal vaikselt lendu oodata.
Siis aga kutsus Langkawil kohatud Solomon mind Kuala Lumpurisse. Kuna ma Phuketis ja Bangkokis tean täpselt mitte ühtegi inimest ja Kuala Lumpuris (tuleb välja) ühte, siis otsustasingi oma sammud nädalaks hoopis Malaisia pealinna seada. Sammude seadmine oli lihtne. Eile hommikul kell 5 tõusin oma Phuketi hostelis. Käisin duši all ja pakkisin kokku viimased asjad. Pärast seda hakkasin mööda varahommikust Phuket Towni bussijaama poole astuma. Tuleb välja, et erinevalt ülejäänud maailmast, on kell 5 hommikul Phuket Townis kõige parem ja normaalsem aeg turul käimiseks. Terve kohalik tai kogukond paistis eelistavat just seda aega. Kõige põnevam asja juures oli see, et müügil sai näha ka selliseid asju, mida turistidele ei müüda. Näiteks supi keetmiseks kilpkonnad ja maod.
Oma varahommikusel matkal läbi vanalinna suutsin endale hankida ka kaaslaseks Pon'i - väga järjekindla tai poisi, kes hoolimata suurest keelebarjäärist, suutis siiski mulle edastada mõtte, mis paistis täitvat suuremat osa tema peast: "you, me, bed". Tähele panemata minu tai-, inglise- ja eestikeelseid keeldumisi ning sinnajuurdekäivaid žeste jälitas ta mind seda mõtet korrates oma 15 minutit. Õnneks jõudsin siiski teelt kõrvale kaldumata bussijaama ning 6:40 ka bussile, mis pidi mind Hat Yaisse viima.
Umbes siis andis kallis sõber Solomon ka teada, et tema näiteks kavateb reede öösel hoopis Hiinasse sõita. Ilmselgelt parim uudis sellel hetkel - asjaolu, mida mu rohked vandesõnad ka tunnistasid. Et mu karmavõlg veel tasumata oli, siis kestis ka bussireis Hat Yaisse Tai kombe kohaselt 2 tundi enam, kui ette nähtud. Õnneks aitas aega mööda saata ulatuslike kättemaksuplaanide haudumine kõigi vastu, kes mind üle lasevad. Lõppude lõpuks, aga saabus siiski tõdemus, et oma otsuseid teen ma siiski ise ning õnneks ei ole mul ka suuremat vahet, millises maailmanurgas ma parasjagu viibin. Selle arusaamaga koos saabus ka minivalgustatus.
Siiski jäi mul 2,5 tundi Hat Yais surnuks lüüa järgmist bussi oodates. Tund aega sellest veetsin lõpuks korralikku massaaži nautides (minu esimene kogemus üle pika aja - kui mitte arvestada Rahsias exprompt saadud peamassaaži). Kohtasin ka üht väga sõbralikku põhja-iirlast, kes mulle Kuala Lumpuri ja Singapuri kohta reisisoovitusi jagas.
Kella 7 ajal õhtul astusin järgmise bussi peale. Kahe tunni pärast olime ületanud piiripunktid ja Kuala Lumpurisse jõudsime täna hommikul kell 4:45. Õnneks olin ma enamuse bussisõidust veetnud sügavas unes ja seega suuteline ennastümbritsevast päris hästi aru saama. Siiski viis tee mind bussijaamale lähimasse hotelli, kus ma siiski röövelliku hinna ja kohutava kvaliteedi eest olin sunnitud ööseks toa võtma.
Nüüdseks aga olen jõudnud juba 4 korda odavamasse ning 6 korda ilusamasse hostelisse. Ilmselgelt küll mitte ilma ära eksimata, aga siis kohale jõudnud. Hetkel võtan hoogu, et end mõnusast konditsioneeriga toast taaskord KL-i hullumajja vedada söögipoolist ning viisade saamiseks Vietnami ja Kambodža saatkondi otsima.
Pärast raskeid saatuselööke Phuketis otsustasin niisiis sealt jalga lasta. Algne plaan oli minna Bangkoki, seal viisad korda ajada ja siis seal vaikselt lendu oodata.
Siis aga kutsus Langkawil kohatud Solomon mind Kuala Lumpurisse. Kuna ma Phuketis ja Bangkokis tean täpselt mitte ühtegi inimest ja Kuala Lumpuris (tuleb välja) ühte, siis otsustasingi oma sammud nädalaks hoopis Malaisia pealinna seada. Sammude seadmine oli lihtne. Eile hommikul kell 5 tõusin oma Phuketi hostelis. Käisin duši all ja pakkisin kokku viimased asjad. Pärast seda hakkasin mööda varahommikust Phuket Towni bussijaama poole astuma. Tuleb välja, et erinevalt ülejäänud maailmast, on kell 5 hommikul Phuket Townis kõige parem ja normaalsem aeg turul käimiseks. Terve kohalik tai kogukond paistis eelistavat just seda aega. Kõige põnevam asja juures oli see, et müügil sai näha ka selliseid asju, mida turistidele ei müüda. Näiteks supi keetmiseks kilpkonnad ja maod.
Oma varahommikusel matkal läbi vanalinna suutsin endale hankida ka kaaslaseks Pon'i - väga järjekindla tai poisi, kes hoolimata suurest keelebarjäärist, suutis siiski mulle edastada mõtte, mis paistis täitvat suuremat osa tema peast: "you, me, bed". Tähele panemata minu tai-, inglise- ja eestikeelseid keeldumisi ning sinnajuurdekäivaid žeste jälitas ta mind seda mõtet korrates oma 15 minutit. Õnneks jõudsin siiski teelt kõrvale kaldumata bussijaama ning 6:40 ka bussile, mis pidi mind Hat Yaisse viima.
Umbes siis andis kallis sõber Solomon ka teada, et tema näiteks kavateb reede öösel hoopis Hiinasse sõita. Ilmselgelt parim uudis sellel hetkel - asjaolu, mida mu rohked vandesõnad ka tunnistasid. Et mu karmavõlg veel tasumata oli, siis kestis ka bussireis Hat Yaisse Tai kombe kohaselt 2 tundi enam, kui ette nähtud. Õnneks aitas aega mööda saata ulatuslike kättemaksuplaanide haudumine kõigi vastu, kes mind üle lasevad. Lõppude lõpuks, aga saabus siiski tõdemus, et oma otsuseid teen ma siiski ise ning õnneks ei ole mul ka suuremat vahet, millises maailmanurgas ma parasjagu viibin. Selle arusaamaga koos saabus ka minivalgustatus.
Siiski jäi mul 2,5 tundi Hat Yais surnuks lüüa järgmist bussi oodates. Tund aega sellest veetsin lõpuks korralikku massaaži nautides (minu esimene kogemus üle pika aja - kui mitte arvestada Rahsias exprompt saadud peamassaaži). Kohtasin ka üht väga sõbralikku põhja-iirlast, kes mulle Kuala Lumpuri ja Singapuri kohta reisisoovitusi jagas.
Kella 7 ajal õhtul astusin järgmise bussi peale. Kahe tunni pärast olime ületanud piiripunktid ja Kuala Lumpurisse jõudsime täna hommikul kell 4:45. Õnneks olin ma enamuse bussisõidust veetnud sügavas unes ja seega suuteline ennastümbritsevast päris hästi aru saama. Siiski viis tee mind bussijaamale lähimasse hotelli, kus ma siiski röövelliku hinna ja kohutava kvaliteedi eest olin sunnitud ööseks toa võtma.
Nüüdseks aga olen jõudnud juba 4 korda odavamasse ning 6 korda ilusamasse hostelisse. Ilmselgelt küll mitte ilma ära eksimata, aga siis kohale jõudnud. Hetkel võtan hoogu, et end mõnusast konditsioneeriga toast taaskord KL-i hullumajja vedada söögipoolist ning viisade saamiseks Vietnami ja Kambodža saatkondi otsima.
Thursday 15 March 2012
Nuclear war will be survived by cockroaches and backpackers
... ehk tagasi Phuketis ja üllatused teel.
Viimased päevad Langkawil erinesid küllaltki suuresti esimestest. Tuleb välja, et ka unisel Langkawil on võimalik täiesti pädevaid pidusid leida. Ja seda ma viimased kaks päeva seal ka tegin.
Pühapäevad pidid Sunbah klubis kõige suuremad peopäevad olema ja see pidi juhtumisi olema ka minu viimane prallevõimalus Langkawil olema, sest teisipäeva hommikul vara-vara pidin hakkama oma samme seadma sadama ja Taimaa poole (seega pidi siis esmaspäev olema välistatud). Igal juhul otsustasime siis Irina ja Ismaeliga tähistada nädala viimast pühapäeva ja linna peale lammutama minna. Mõeldud-tehtud. Enne Sunbah't aga viis Ismael (kes oli 10 aastat Kuala Lumpuris plaadifirmas töötanud) meid oma ühe sõbra ja endise kliendi baari. Tuli välja, et see oli kõige chillim koht üldse. Koha omanik oli keskealine rasta, kelle uhked patsid ulatusid tema kandadeni. Peale selle mängis ta veel ülimuhedat reggae muusikat ja õlu baaris maksis 10 krooni ringis. No mida rohkemat elult tahta.
Tuleb välja, et mahe muusika ja odav õlu muudavad mind küllaltki edukalt väga aktiivseks social butterfly'ks. Järgneva 2 tunni jooksul jõudsin ma rääkida umbes 80% inimestega Rahsias ja vähemalt pooli endaga kaasa Sunbah'sse kutsuda. Sinna me ka umbes poole 3 ajal jõudsime. Suitsuhaisu oli kõvasti (nagu ka varem), aga õnneks oli ka tantsuvõimalusi rohkem, kui eelmine kord sinna jõudes. Igal juhul, kui Sunbah't kella 4 ajal kinni hakati panema, ei olnud minul küll mingit kojumineku isu. Irina oli tunnikese (või veidi rohkem) enne seda juba alla andnud ja koju läinud (Ismaeli sõber toimis taksojuhina see õhtu) ja nüüd hakkas härra ka mulle väga kõvasti peale käima, et oleks ikkagi aeg koju minna ning, et minul oleks kindlasti väga ohtlik üksi linna peale jääda. Ma ei kuulanud teda.
Selle asemel, et koju minna, laenasin ma oma telefoni Grantile - väga nukrale Austraallasele, kes rääkis, kuidas ta leidis endale neiu Saksamaal ja kuidas ta temasse väga armunud on ning hirmsasti neiule helistada tahtis. Kes olen mina, et tõelise armastuse teel seista, onju? Igal juhul lubas Grant mulle pärast oma 15-minutilise telefonikõne lõppu selle eest 50 ringgitit anda. Sellest ma siiski keeldusin, kuid lubasin tal endale hommikusöögi välja teha. Õnneks on Langkawil täpselt üks restoran, miks 24 h lahti on ja mis seetõttu ka kõik varahommikused klubilised enda juurde koondab. Siis juhtuski nii, et esmaspäeva hommikul kella 5 ajal jagasin ma Langkawil lauda Grantiga Austraaliast, Solomoniga Nigeeriast ja Aymaniga Egiptusest. Seltskond osutus küllaltki muhedaks. Kui välja arvata just hädast välja aidatud Austraallane. Pärast seda, kui ta oli veetnud oma pool tundi üritades mulle selgeks teha, kui väga ta ikkagi armunud on, paistis ta leidvat, et parim asi, mida meil edasi teha, oleks jätkata seda vestlust tema hotellitoas. Möödaminnes lisas ta ka juurde, et ilmselgelt ei tasuks mul ühte lauda jääda nii metsikute meestega nagu seda on üks nigeerlane ja egiptlane. Selle peale teatasin talle, et ainukene inimene sellest lauast, "who is freaking me out a bit is you". See oli ka tõsi.
Kahjuks võttis Grant seda aga küllaltki otsese solvanguna ja lahkus. Mitte keegi teda taga ei nutnud. Varsti pärast seda kõndisin koos metsikute meestega ka meie vastavate hotellide poole. Pärast seda, kui Solomon oli kohale jõudnud, läks aga kõik valesti. Mina ja egiptlane otustasime mitte niivõrd koju, kuivõrd rannale chillima minna. Ilmselgelt kuulub chillimise juurde ka õlu ja paar viinakokteili. Ja tuleb välja, et chillimine on ka päris chill... Kõigepealt jalutasime mööda Andamani mere kallast, siis murdsin ma hotelli sisse ("murdsin" kõlab palju rebelimalt, kui "jalutasin") ja läksin fancysse basseini ujuma. Pärast seda jalutasime veel veidi ja siis tegime (küll ainult jookidest koosneva, kuid siiski) pikniku mere kaldal. Rääkisime elust, olust, islamist ja Dubaist. Pärast piknikku saatis metsik mees Egiptusest mind üldse mitte nii metsikult koju ja läks ise oma viimaseid tunde Langkawil veetma, kuna tema lahkus esmaspäeva lõunal.
Mina jõudsin koju poole 9 ajal, kukkusin voodisse ja magasin poole 1ni. Edasi läks nii palavaks, et magamisest ei tulnud suurt midagi välja. Selle asemel sõin ära eelmisel õhtul turult ostetud kohaliku toidukraami ja vegeteerisin niisama voodis. Mõne aja pärast otsustasin seda tegevust jätkata rannas. Umbes-täpselt siis sain ka kõne Solomonilt, kellele ma olin lubanud temaga koos Langkawi põhilist vaatamisväärsust - cable car-i, vaatama minna. 10 minutit hiljem sain temaga rannas kokku. Et endale veidi elu sisse ajada, käisin veel ujumas ja viskasin hetkeks päikese alla külili. Pärast seda käisin veel eelmisel õhtul kohatud tattoo-poiste juurest läbi ja siis läksimegi Langkawi cable car-i juurde.
Iseenesest oli see ju väga äge sõit - ca 700 m kõrgusele kalju otsa pisikeses kabiinis loksuda, aga üldiselt olen ma rohkem actioni, kui niisama sõitmise ja vahtimise austaja. Aga ilmselgelt liialt ei virise - näha nii kaugele, kui silm ulatab, ainult superrohelist puutumatut vihmametsa ja selle keskelt taevasse söötvaid kaljusid, mille vahele on pikitud mõned üksikud kosed - üldse mitte paha pilt. Mõne aja pärast aga tegid pildi pahaks taevasse kogunud väga pahaendelised tormipilved. Ja just siis, kui me olime jõudnud saare kõige kõrgemasse tippu ja tagasisõidujärjekorras seisime, jõudis kohale ka torm ise. Katuse all küürutades tundus olukord ikka hirmus täbar, õnneks aga kabiini jõudes see enam nii hull ei olnud. Tuul paistis vähenevat ja paarsada meetrit allapoole jõudes ei sadanud isegi vihma enam. Elu oli jälle ilus.
Oma kodusesse külalistemajja tagasi jõudes oli mul aega, et pakkida järgmiseks hommikuks taaskord oma seljakott ja käia pesemas. Pärast noid pühasid toiminguid sain taaskord Solomoniga õhtusöögiks kokku. Kuidagi aga juhtus nii, et minu plaan esmaspäeva õhtul vaikselt vara magama minna ja teisipäeval enam-vähem elusast peast bussi peale jõlkuda, hakkas kiiva kiskuma. Esimene märk sellest, et võib-olla ei lähe asjad nii, nagu plaanitud, oli see, et pärast õhtusööki hakkasime Solomoni juures Hennessy'd tarbima. Asi läks järjest hullemaks, kui asjasse segati ka "Tõde või tegu". Paari tunni pärast Rahsiasse suundudes oli meie tuju juba keskmisest palju kõrgem.
Rahsia tõestas taaskord enda headust. Umbes kella poole 6 ajal, olles mööda lasknud oma võimaluse minna Sunbah'sse, kuid 4 telefoninumbri võrra rikkamana, olles rääkinud lugematute inimestega (taaskord - mahe muusika ja odav õlu), tantsinud nõrkemiseni ning saanud lambist maailma kõige parema peamassaaži, olin ma lõpuks valmis Rahsiast ja Langkawilt lahkuma. Pärast paljajalu jalutuskäiku kodu poole, väga varajast hommikusööki, jalga astutud klaasikildu ja viimast (mitte üleni riides) ujumist Langkawi meres, jõudsin ma tagasi oma kodusesse külalistemajja.
See kõik juhtus umbes 7 ajal hommikul. Pool tundi hiljem kloppis mind voodist välja kergelt ärritunud Ismail, kes ütles, et buss, mis mind praami peale ja Taisse viima peaks, on kohe-kohe kohal. Pool (an obvious understatement)-unesegasena ja minu ümber toimuvast mitte just liialt hästi arusaavalt pakkisin oma viimased kodinad kokku ja loivasin bussi peale. Paaritunnise praamisõidu Phuketiss magasin täies mahus kägarasse tõmbunult oma tooli peal. Minu suureks rõõmuks järgnes 3-tunnine ootamine Satuni bussijaamas. Minu veel suuremaks rõõmuks pidi järgnema 6-tunnine bussisõit Phuketisse. See aga õnneks jäi ära.
Selle asemel toimus 8 ja poole tunnine sõit Phuketisse. Tai ühistranspordi graafikuid tuleb armastada! Kujutan ette, et kõige enam armastab seda Tanel, kes sai mind Phuketi bussiterminalis oodata ühtekokku umbes 3 tundi. Õnneks ei olnud tal ka telefoni, et ma oleks saanud talle teada anda, kuiväga hiljaks ma ikkagi jään. Lõppude lõpuks läks aga kõik hästi (nagu ikka) ja umbes 9 ajal õhtul taaskohtusin Phuketis küllaltki ähmi (ja viha) täis Taneliga.
Eilse päeva veetsime rõõmsalt rannas haavu lakkudes ja niisama ringi loivates. Täna hommikul aga olin lubanud oma eelmise korra Phuketi hostile, et peatun tema juures. Kella 11 ajal sinna jõudes leidsin ta eest pakitud kottide ja hirmsasti ehmunud näoga. Tuli välja, et ta oli eile töölt lahti lastud. Täna lahkus ta juba Phuketist ja ilmselgetel põhjustel ei saa seega mind majutada. Seega olen ma nüüd tänaseks endale hostelis voodi sebinud ja plaanin (loodan, et see läheb edukalt) taaskord külastada oma lemmikklubi lemmikkelneritega, kes kannavad kikilipse ja trakse!
Ma väga loodan, et see on üks plaan, mis vastupidiselt end korduvalt tõestanud reeglile, ka välja tuleb..
Edasise suhtes on aga kõik suhteliselt lahtine - olen kirjutanud paarile Bangkoki hostile seal asüüli paludes, aga nagu ikka, on tulevik lahtine ja maailm jätkuvalt minu mänguväljak!
Viimased päevad Langkawil erinesid küllaltki suuresti esimestest. Tuleb välja, et ka unisel Langkawil on võimalik täiesti pädevaid pidusid leida. Ja seda ma viimased kaks päeva seal ka tegin.
Pühapäevad pidid Sunbah klubis kõige suuremad peopäevad olema ja see pidi juhtumisi olema ka minu viimane prallevõimalus Langkawil olema, sest teisipäeva hommikul vara-vara pidin hakkama oma samme seadma sadama ja Taimaa poole (seega pidi siis esmaspäev olema välistatud). Igal juhul otsustasime siis Irina ja Ismaeliga tähistada nädala viimast pühapäeva ja linna peale lammutama minna. Mõeldud-tehtud. Enne Sunbah't aga viis Ismael (kes oli 10 aastat Kuala Lumpuris plaadifirmas töötanud) meid oma ühe sõbra ja endise kliendi baari. Tuli välja, et see oli kõige chillim koht üldse. Koha omanik oli keskealine rasta, kelle uhked patsid ulatusid tema kandadeni. Peale selle mängis ta veel ülimuhedat reggae muusikat ja õlu baaris maksis 10 krooni ringis. No mida rohkemat elult tahta.
Tuleb välja, et mahe muusika ja odav õlu muudavad mind küllaltki edukalt väga aktiivseks social butterfly'ks. Järgneva 2 tunni jooksul jõudsin ma rääkida umbes 80% inimestega Rahsias ja vähemalt pooli endaga kaasa Sunbah'sse kutsuda. Sinna me ka umbes poole 3 ajal jõudsime. Suitsuhaisu oli kõvasti (nagu ka varem), aga õnneks oli ka tantsuvõimalusi rohkem, kui eelmine kord sinna jõudes. Igal juhul, kui Sunbah't kella 4 ajal kinni hakati panema, ei olnud minul küll mingit kojumineku isu. Irina oli tunnikese (või veidi rohkem) enne seda juba alla andnud ja koju läinud (Ismaeli sõber toimis taksojuhina see õhtu) ja nüüd hakkas härra ka mulle väga kõvasti peale käima, et oleks ikkagi aeg koju minna ning, et minul oleks kindlasti väga ohtlik üksi linna peale jääda. Ma ei kuulanud teda.
Selle asemel, et koju minna, laenasin ma oma telefoni Grantile - väga nukrale Austraallasele, kes rääkis, kuidas ta leidis endale neiu Saksamaal ja kuidas ta temasse väga armunud on ning hirmsasti neiule helistada tahtis. Kes olen mina, et tõelise armastuse teel seista, onju? Igal juhul lubas Grant mulle pärast oma 15-minutilise telefonikõne lõppu selle eest 50 ringgitit anda. Sellest ma siiski keeldusin, kuid lubasin tal endale hommikusöögi välja teha. Õnneks on Langkawil täpselt üks restoran, miks 24 h lahti on ja mis seetõttu ka kõik varahommikused klubilised enda juurde koondab. Siis juhtuski nii, et esmaspäeva hommikul kella 5 ajal jagasin ma Langkawil lauda Grantiga Austraaliast, Solomoniga Nigeeriast ja Aymaniga Egiptusest. Seltskond osutus küllaltki muhedaks. Kui välja arvata just hädast välja aidatud Austraallane. Pärast seda, kui ta oli veetnud oma pool tundi üritades mulle selgeks teha, kui väga ta ikkagi armunud on, paistis ta leidvat, et parim asi, mida meil edasi teha, oleks jätkata seda vestlust tema hotellitoas. Möödaminnes lisas ta ka juurde, et ilmselgelt ei tasuks mul ühte lauda jääda nii metsikute meestega nagu seda on üks nigeerlane ja egiptlane. Selle peale teatasin talle, et ainukene inimene sellest lauast, "who is freaking me out a bit is you". See oli ka tõsi.
Kahjuks võttis Grant seda aga küllaltki otsese solvanguna ja lahkus. Mitte keegi teda taga ei nutnud. Varsti pärast seda kõndisin koos metsikute meestega ka meie vastavate hotellide poole. Pärast seda, kui Solomon oli kohale jõudnud, läks aga kõik valesti. Mina ja egiptlane otustasime mitte niivõrd koju, kuivõrd rannale chillima minna. Ilmselgelt kuulub chillimise juurde ka õlu ja paar viinakokteili. Ja tuleb välja, et chillimine on ka päris chill... Kõigepealt jalutasime mööda Andamani mere kallast, siis murdsin ma hotelli sisse ("murdsin" kõlab palju rebelimalt, kui "jalutasin") ja läksin fancysse basseini ujuma. Pärast seda jalutasime veel veidi ja siis tegime (küll ainult jookidest koosneva, kuid siiski) pikniku mere kaldal. Rääkisime elust, olust, islamist ja Dubaist. Pärast piknikku saatis metsik mees Egiptusest mind üldse mitte nii metsikult koju ja läks ise oma viimaseid tunde Langkawil veetma, kuna tema lahkus esmaspäeva lõunal.
Mina jõudsin koju poole 9 ajal, kukkusin voodisse ja magasin poole 1ni. Edasi läks nii palavaks, et magamisest ei tulnud suurt midagi välja. Selle asemel sõin ära eelmisel õhtul turult ostetud kohaliku toidukraami ja vegeteerisin niisama voodis. Mõne aja pärast otsustasin seda tegevust jätkata rannas. Umbes-täpselt siis sain ka kõne Solomonilt, kellele ma olin lubanud temaga koos Langkawi põhilist vaatamisväärsust - cable car-i, vaatama minna. 10 minutit hiljem sain temaga rannas kokku. Et endale veidi elu sisse ajada, käisin veel ujumas ja viskasin hetkeks päikese alla külili. Pärast seda käisin veel eelmisel õhtul kohatud tattoo-poiste juurest läbi ja siis läksimegi Langkawi cable car-i juurde.
Iseenesest oli see ju väga äge sõit - ca 700 m kõrgusele kalju otsa pisikeses kabiinis loksuda, aga üldiselt olen ma rohkem actioni, kui niisama sõitmise ja vahtimise austaja. Aga ilmselgelt liialt ei virise - näha nii kaugele, kui silm ulatab, ainult superrohelist puutumatut vihmametsa ja selle keskelt taevasse söötvaid kaljusid, mille vahele on pikitud mõned üksikud kosed - üldse mitte paha pilt. Mõne aja pärast aga tegid pildi pahaks taevasse kogunud väga pahaendelised tormipilved. Ja just siis, kui me olime jõudnud saare kõige kõrgemasse tippu ja tagasisõidujärjekorras seisime, jõudis kohale ka torm ise. Katuse all küürutades tundus olukord ikka hirmus täbar, õnneks aga kabiini jõudes see enam nii hull ei olnud. Tuul paistis vähenevat ja paarsada meetrit allapoole jõudes ei sadanud isegi vihma enam. Elu oli jälle ilus.
Oma kodusesse külalistemajja tagasi jõudes oli mul aega, et pakkida järgmiseks hommikuks taaskord oma seljakott ja käia pesemas. Pärast noid pühasid toiminguid sain taaskord Solomoniga õhtusöögiks kokku. Kuidagi aga juhtus nii, et minu plaan esmaspäeva õhtul vaikselt vara magama minna ja teisipäeval enam-vähem elusast peast bussi peale jõlkuda, hakkas kiiva kiskuma. Esimene märk sellest, et võib-olla ei lähe asjad nii, nagu plaanitud, oli see, et pärast õhtusööki hakkasime Solomoni juures Hennessy'd tarbima. Asi läks järjest hullemaks, kui asjasse segati ka "Tõde või tegu". Paari tunni pärast Rahsiasse suundudes oli meie tuju juba keskmisest palju kõrgem.
Rahsia tõestas taaskord enda headust. Umbes kella poole 6 ajal, olles mööda lasknud oma võimaluse minna Sunbah'sse, kuid 4 telefoninumbri võrra rikkamana, olles rääkinud lugematute inimestega (taaskord - mahe muusika ja odav õlu), tantsinud nõrkemiseni ning saanud lambist maailma kõige parema peamassaaži, olin ma lõpuks valmis Rahsiast ja Langkawilt lahkuma. Pärast paljajalu jalutuskäiku kodu poole, väga varajast hommikusööki, jalga astutud klaasikildu ja viimast (mitte üleni riides) ujumist Langkawi meres, jõudsin ma tagasi oma kodusesse külalistemajja.
See kõik juhtus umbes 7 ajal hommikul. Pool tundi hiljem kloppis mind voodist välja kergelt ärritunud Ismail, kes ütles, et buss, mis mind praami peale ja Taisse viima peaks, on kohe-kohe kohal. Pool (an obvious understatement)-unesegasena ja minu ümber toimuvast mitte just liialt hästi arusaavalt pakkisin oma viimased kodinad kokku ja loivasin bussi peale. Paaritunnise praamisõidu Phuketiss magasin täies mahus kägarasse tõmbunult oma tooli peal. Minu suureks rõõmuks järgnes 3-tunnine ootamine Satuni bussijaamas. Minu veel suuremaks rõõmuks pidi järgnema 6-tunnine bussisõit Phuketisse. See aga õnneks jäi ära.
Selle asemel toimus 8 ja poole tunnine sõit Phuketisse. Tai ühistranspordi graafikuid tuleb armastada! Kujutan ette, et kõige enam armastab seda Tanel, kes sai mind Phuketi bussiterminalis oodata ühtekokku umbes 3 tundi. Õnneks ei olnud tal ka telefoni, et ma oleks saanud talle teada anda, kuiväga hiljaks ma ikkagi jään. Lõppude lõpuks läks aga kõik hästi (nagu ikka) ja umbes 9 ajal õhtul taaskohtusin Phuketis küllaltki ähmi (ja viha) täis Taneliga.
Eilse päeva veetsime rõõmsalt rannas haavu lakkudes ja niisama ringi loivates. Täna hommikul aga olin lubanud oma eelmise korra Phuketi hostile, et peatun tema juures. Kella 11 ajal sinna jõudes leidsin ta eest pakitud kottide ja hirmsasti ehmunud näoga. Tuli välja, et ta oli eile töölt lahti lastud. Täna lahkus ta juba Phuketist ja ilmselgetel põhjustel ei saa seega mind majutada. Seega olen ma nüüd tänaseks endale hostelis voodi sebinud ja plaanin (loodan, et see läheb edukalt) taaskord külastada oma lemmikklubi lemmikkelneritega, kes kannavad kikilipse ja trakse!
Ma väga loodan, et see on üks plaan, mis vastupidiselt end korduvalt tõestanud reeglile, ka välja tuleb..
Edasise suhtes on aga kõik suhteliselt lahtine - olen kirjutanud paarile Bangkoki hostile seal asüüli paludes, aga nagu ikka, on tulevik lahtine ja maailm jätkuvalt minu mänguväljak!
Saturday 10 March 2012
Food heaven
... ehk laisad päevad ja ööturud.
Nädalake Malaisias hakkabki vaikselt õhtusse tiksuma. Kõigest 2 päeva veel ja siis tuleb teisipäeva hommikul sammud taaskord põhja poole seada.
Põhjus, miks ma see nädal nii tagasihoidlik oma kirjutistega olen olnud, on lihtne - pole suurt midagi toimunud. Olen siin aktiivselt oma reisiväsimust välja puhanud. Päevad mööduvad sujuvalt ranna, söömise ja igasuguse iba vaatamise taktis. Magada on ka omajagu õnnestunud. Malaisia suurimaks tõmbenumbriks praegu on ööturud (või pigem õhtuturud, kuna nad sulgevad kl 21). Paremat toiduparadiisi annab välja leiutada. Nüüd on õnnestunud 2 korda nende asukoht välja peilida (iga õhtu on turg uues kohas) ja ennast sinna kohale vedada. Mõlemad korrad on see lõppenud ohjeldamatu ülesöömisega. Praegugi on raske hingata, aga kohalikud toidud veel kõrval kotis ootamas. Parim osa asja juures on see, et umbes 20 krooni eest on võimalik ennast herneks süüa.
Üldiselt on mul jälle asukoha ja inimestega küllaltki hästi vedanud. Külalistemaja, kus ma praegu pesitsen, juhib üks härrasmees, kes samuti kulutab umbes iga vaba hetke mind ja Irinat mööda saart ringi tassides. Paar päeva tagasi käisime in corpore ka kohalikus n.ö. klubis. See aga ei olnud suurem vaatamisväärsus - tuleb välja, et Malaisia seadused ei keela veel siseruumides suitsetamist ja see asjaolu tegi "Sunba"-s viibimise küllaltki ebameeldivaks nähtuseks. Veidi jalga keerutada siiski sai.
Aga sellega üldiselt uudised ka piirduvad. Nagu mainitud, veedan ma enamus ajast rannas raamatut lugedes või, kui vihma sajab (mida juhtub siin päris tihti), toas filmi vaadates. Elutempolt tundub Langkawi palju inimsõbralikum kui Phuket - ka turiste on kordades vähem. Kahjuks aga olen mina hetkel siiski kõige turistilõksumas kohal saarel ja suur osa päriskuraasist jääb selle tõttu nägemata. Selle pärast ootan ka juba Phuketisse naasmist - kohalike elu on alati palju põnevam, kui turistide jaoks hingetult üles klanitud fassaad.
Nädalake Malaisias hakkabki vaikselt õhtusse tiksuma. Kõigest 2 päeva veel ja siis tuleb teisipäeva hommikul sammud taaskord põhja poole seada.
Põhjus, miks ma see nädal nii tagasihoidlik oma kirjutistega olen olnud, on lihtne - pole suurt midagi toimunud. Olen siin aktiivselt oma reisiväsimust välja puhanud. Päevad mööduvad sujuvalt ranna, söömise ja igasuguse iba vaatamise taktis. Magada on ka omajagu õnnestunud. Malaisia suurimaks tõmbenumbriks praegu on ööturud (või pigem õhtuturud, kuna nad sulgevad kl 21). Paremat toiduparadiisi annab välja leiutada. Nüüd on õnnestunud 2 korda nende asukoht välja peilida (iga õhtu on turg uues kohas) ja ennast sinna kohale vedada. Mõlemad korrad on see lõppenud ohjeldamatu ülesöömisega. Praegugi on raske hingata, aga kohalikud toidud veel kõrval kotis ootamas. Parim osa asja juures on see, et umbes 20 krooni eest on võimalik ennast herneks süüa.
Üldiselt on mul jälle asukoha ja inimestega küllaltki hästi vedanud. Külalistemaja, kus ma praegu pesitsen, juhib üks härrasmees, kes samuti kulutab umbes iga vaba hetke mind ja Irinat mööda saart ringi tassides. Paar päeva tagasi käisime in corpore ka kohalikus n.ö. klubis. See aga ei olnud suurem vaatamisväärsus - tuleb välja, et Malaisia seadused ei keela veel siseruumides suitsetamist ja see asjaolu tegi "Sunba"-s viibimise küllaltki ebameeldivaks nähtuseks. Veidi jalga keerutada siiski sai.
Aga sellega üldiselt uudised ka piirduvad. Nagu mainitud, veedan ma enamus ajast rannas raamatut lugedes või, kui vihma sajab (mida juhtub siin päris tihti), toas filmi vaadates. Elutempolt tundub Langkawi palju inimsõbralikum kui Phuket - ka turiste on kordades vähem. Kahjuks aga olen mina hetkel siiski kõige turistilõksumas kohal saarel ja suur osa päriskuraasist jääb selle tõttu nägemata. Selle pärast ootan ka juba Phuketisse naasmist - kohalike elu on alati palju põnevam, kui turistide jaoks hingetult üles klanitud fassaad.
Tuesday 6 March 2012
Nagu kala vees
.. ehk tere, Malaisia!
Oeh! Pikk päev on olnud. Ma olen surmväsinud ja tahaks süüa/magada - aga ei! Esimene asi (pärast CouchSurfingut, Facebooki ja Gmaili ofkoors) on ikka blogi kirjutamine.
Kogu selle eetrivaikuse veetsin ma Koh Lipel. Elasin jahil ja käisin sukeldumas. Jah - kirjutan nüüd kui litsenseeritud sukelduja. Sellele otsusele jõudsin põhimõtteliselt kohe Lipele jõudes. Minu host - 50ndates endine USA mereväe piloot ütles, et see pidavat olema parim koht terves Tais, kus seda teha ja soovitas mulle ka parimat dive shopi. Ma jõudsin otsusele, et kui ma seda veel edasi lükkan, siis jumal teab, millal ma lõpuks siis sukeldmiseni jõuan - on see ju mu "To Do" nimekirjas olnud juba päris mitu head aastat.
Igal juhul - eelmine neljapäev jõudsingi siis Lipele ja läksin kohe Sabay Divers'i ukse taha kraapima. Samal õhtul maksin raha (tapvad 13 500 bahti, aga no mis teha) ja sain raamatu, mille pidin järgmiseks päevaks läbi lugema. Ei jõudnud kahjuks, aga ülejärgmisel päeval sain siiski loetud, testid tehtud ja ka esimesed sukeldumiskogemused vöö alla. Küll väga kalda ääres, aga siiski sain maitse suhu. Ja see maitse oli väga hea!
Järgmised kaks päeva käisin jälle vee all - see kord juba sügavamal. Ja see maitse oli veel parem. Tom (mu host) ei eksinud - sukeldumine seal kandis on tõesti suurepärane. Tõenäoliselt on nüüd mul elupikkune pisik küljes.
Igal juhul see oligi peamiselt see, millega ma tol saarel tegelesin - lugemine ja sukeldumisreisid täitsid päris kenasti mu päevad ning õhtuti sain surnult voodisse kukkuda. Täna hommikul (pärast ootamist, kuni vihmasadu mööda läheb) alustasime seilamist Langkawi poole. Merelistele seiklustele sain lisada juurde ja jahi juhtimise. Väga keeruline ei olnud - merel on suhteliselt raske millelegi pihta saada. Nüüd olen umbes 3 tundi Langkawil olnud ja otsustanud veel umbes nädalaks Malaisiasse pidama jääda. Osalt, et veidi reisimisest puhata (kuigi võib-olla tuleb mul veel sajakonna kilomeetri jagu lõuna poole Penangi liikuda) ja osalt, kuna mu Phuketi host ütles, et tal on nädalakene tegemist.
Veidi aga veidrustest. Täna teatas Tom mulle (kes muide veetis 22 aastat oma elust piloteerides USA mereväe mustade operatsioonide tarvis ja, kes oskab sellest [teatud piirides muidugi] üüratult põnevaid lugusid vesta), et mina olen umbes kõige ebaviisakam inimene, keda tal on kunagi olnud õnnetus kohata. Ta põhistas oma ütlust sellega, et 2 päeva tagasi teatasin ma teda ühe neiuga nähes, et iga kord kohtan ma teda erineva naisterahvaga (mis oli ka tõsi) ning eile restoranist lahkudes möödaminnes sõnasin "Stop flirting and let's go", kui ta (järjekordse) kahe sõbrannaga rääkis. See tabas mind mõnevõrra üllatusena. Veel suurema üllatusena tabas see, et pärast seda, kui ta oli mulle selgeks teinud, kui kohutav inimene ma ikkagi olen, üritas ta järgnevad 2 tundi mind veenda ikkagi veel ühe öö "Optimum Trust"-il (tema jaht) veeta. Veidral kombel otsustasin ma siiski sadamas laevalt lahkuda ja Langkawil seigelda.
Saar on siiamaani mulle väga positiivse mulje jätnud - eriti lähendes pakkusid suurepärast vaatepilti kõrged mäetipud, mis pilvi püüdsid ning silmapiirini ulatuvad metsad. Esimesel katsel suutsin 15 ringitti eest (umbes 150 bahti, 50 krooni) leida voodi külalistemaja ühistoas, mida jagab minuga Sankt Peterburist pärit Irina. Asukoht tundub olevat päris normaalne, kuigi turistideküllane. Igal juhul tuleb nüüd veidi avastama ja sööma minna! Pärast seda magada kuni homme pärastlõunani!
Oeh! Pikk päev on olnud. Ma olen surmväsinud ja tahaks süüa/magada - aga ei! Esimene asi (pärast CouchSurfingut, Facebooki ja Gmaili ofkoors) on ikka blogi kirjutamine.
Kogu selle eetrivaikuse veetsin ma Koh Lipel. Elasin jahil ja käisin sukeldumas. Jah - kirjutan nüüd kui litsenseeritud sukelduja. Sellele otsusele jõudsin põhimõtteliselt kohe Lipele jõudes. Minu host - 50ndates endine USA mereväe piloot ütles, et see pidavat olema parim koht terves Tais, kus seda teha ja soovitas mulle ka parimat dive shopi. Ma jõudsin otsusele, et kui ma seda veel edasi lükkan, siis jumal teab, millal ma lõpuks siis sukeldmiseni jõuan - on see ju mu "To Do" nimekirjas olnud juba päris mitu head aastat.
Igal juhul - eelmine neljapäev jõudsingi siis Lipele ja läksin kohe Sabay Divers'i ukse taha kraapima. Samal õhtul maksin raha (tapvad 13 500 bahti, aga no mis teha) ja sain raamatu, mille pidin järgmiseks päevaks läbi lugema. Ei jõudnud kahjuks, aga ülejärgmisel päeval sain siiski loetud, testid tehtud ja ka esimesed sukeldumiskogemused vöö alla. Küll väga kalda ääres, aga siiski sain maitse suhu. Ja see maitse oli väga hea!
Järgmised kaks päeva käisin jälle vee all - see kord juba sügavamal. Ja see maitse oli veel parem. Tom (mu host) ei eksinud - sukeldumine seal kandis on tõesti suurepärane. Tõenäoliselt on nüüd mul elupikkune pisik küljes.
Igal juhul see oligi peamiselt see, millega ma tol saarel tegelesin - lugemine ja sukeldumisreisid täitsid päris kenasti mu päevad ning õhtuti sain surnult voodisse kukkuda. Täna hommikul (pärast ootamist, kuni vihmasadu mööda läheb) alustasime seilamist Langkawi poole. Merelistele seiklustele sain lisada juurde ja jahi juhtimise. Väga keeruline ei olnud - merel on suhteliselt raske millelegi pihta saada. Nüüd olen umbes 3 tundi Langkawil olnud ja otsustanud veel umbes nädalaks Malaisiasse pidama jääda. Osalt, et veidi reisimisest puhata (kuigi võib-olla tuleb mul veel sajakonna kilomeetri jagu lõuna poole Penangi liikuda) ja osalt, kuna mu Phuketi host ütles, et tal on nädalakene tegemist.
Veidi aga veidrustest. Täna teatas Tom mulle (kes muide veetis 22 aastat oma elust piloteerides USA mereväe mustade operatsioonide tarvis ja, kes oskab sellest [teatud piirides muidugi] üüratult põnevaid lugusid vesta), et mina olen umbes kõige ebaviisakam inimene, keda tal on kunagi olnud õnnetus kohata. Ta põhistas oma ütlust sellega, et 2 päeva tagasi teatasin ma teda ühe neiuga nähes, et iga kord kohtan ma teda erineva naisterahvaga (mis oli ka tõsi) ning eile restoranist lahkudes möödaminnes sõnasin "Stop flirting and let's go", kui ta (järjekordse) kahe sõbrannaga rääkis. See tabas mind mõnevõrra üllatusena. Veel suurema üllatusena tabas see, et pärast seda, kui ta oli mulle selgeks teinud, kui kohutav inimene ma ikkagi olen, üritas ta järgnevad 2 tundi mind veenda ikkagi veel ühe öö "Optimum Trust"-il (tema jaht) veeta. Veidral kombel otsustasin ma siiski sadamas laevalt lahkuda ja Langkawil seigelda.
Saar on siiamaani mulle väga positiivse mulje jätnud - eriti lähendes pakkusid suurepärast vaatepilti kõrged mäetipud, mis pilvi püüdsid ning silmapiirini ulatuvad metsad. Esimesel katsel suutsin 15 ringitti eest (umbes 150 bahti, 50 krooni) leida voodi külalistemaja ühistoas, mida jagab minuga Sankt Peterburist pärit Irina. Asukoht tundub olevat päris normaalne, kuigi turistideküllane. Igal juhul tuleb nüüd veidi avastama ja sööma minna! Pärast seda magada kuni homme pärastlõunani!
Subscribe to:
Posts (Atom)