ehk, kuidas ma töö sain.
Eile helistasin siis lõpuks esimesse kohta, kus mulle kohe "ei" ei öeldud, vaid tänaseks vestlusele kutsuti. Täna hommikul kell 11 saabusin oma esimesse (sellel hetkel veel tulevasse) töökohta! Palkajaks oli hirmus tore lõuna aafrika neiu, kes peab enda kokakooli. Istusime siis tema kooli kõrval kohvikus ja jõime kohvi ja rääkisime elust-olust. Pärast nii umbes 10-15 minutilist intervjuud ütles ta, et ta enam endale abilisi ei otsi ja et "it's pretty much a done deal". Niisiis tegin ma oma päris esimese tööintervjuu ja sain oma päris-päris esimese töö. Töö ise on küll ainult (tema enda sõnade järgi) 9-12 tundi nädalas (kuigi järgmiseks nädalaks andis ta mulle juba 16-tunnise graafiku) ja ülesanneteks on peamiselt pärast kokandustundi koristamine - aga ikkagi. Päris ise leitud ja päris ise saadud töö! Olen hirmus õnnelik. Eriti kuna tädi ise oli ka supertore!
Eriti meeldis mulle see, kui ta ütles, et "But you do know that cleaner in Australia only get around 16-18 dollars an hour? So I figured 17,5 dollars would be a good start?" Ma arvan, et mu iirised moodustasid sellel hetkel korraks tõesti dollari-märgi.. Aga ainult korraks.
Ja ma ei ole veel tegelikult alla andnud, et päris korralikku kõrvaltööd ka leida.. Parim oleks leida kõrvale veel mõningane poole kohaga waitressing job.. ja siis oleks elu juba päris lill.
Jama on see, et Kiku ja Sille ei ole enda tööotsingud ei ole nii hästi läinud. Seega on õhkkond kodus natuke suruv ja rahamured ei ole kaugeltki möödas. Samas suutsid nad täna suurepärase Murphy seaduse kohaselt leida 50 vaba töökohta tomatikorjamisfarmis. Ehk siis jääb siiski edasisele selgitamisele, milline meie edasine töösaatus olema saab. Küll aga kahtlen ma ise väga, kas ma hakkaksin umbes paar päeva pärast Vanilla Zulu (minu uhiuus töökoht) perenaisele lubamist, et ma olen väga "reliable and hardworking" talle teatama, et ma tahaks nüüd hirmsasti farmi minema. Nii, et kui see võimalus tõesti päris tõsi on, siis võib meie kuldne kolmik peagi muutuda kuldseks kaksikuks ja soolo-etteasteks.
Kui see peakski juhtuma, siis pakub mulle vähemalt lohtutust see, et Tanel (sõber, kelle minek Aussi mu siia meelitas) lubas lõpuks teisipäeva hommikul ka Brisbane'is olla. Lootus on, et kui ka neiud lahkuvad (mille poolt ma absoluutselt ei ole [:(]), siis saan oma jõud tema omadega ühendada.
Thursday 29 September 2011
Tuesday 27 September 2011
Tavaline teisipäev
ehk, kuidas me perekondliku õhtusöögi tegime.
Vaikne teisipäev. Tõusime, sõime basseini ääres päikese käes hommikust, tuli Luke telekamehega, kes pidi meie teleka korda tegema. Seda ei juhtunud - telekas on ikka katki. Või noh, mitte katki, aga pole nii palju kanaleid, kui võiks olla. Nendel tohlakatel siin ei ole ju digitv-d. Haah!
Igal juhul läksime pärast seda Brookside'i, kus ma avastasin, et mu eelarvesse on juba auk tekkinud. Tuleb välja, et väljas käimine on aussi tingimustes tõesti ehutavalt kallis. Eriti, kui raha juba odav ja naised ilusad on. Igal juhul on mul tagasihoidlikud 300 taala arve pealt jälle läinud. Saving mode: on! alates tänasest.
Koju jõudes avastasime, et külmkapp on katki. Kõik tuli ära süüa! Tegelt me seda siiski ei teinud. Aga õhtuks tegid poisid meile süüa ja meil oli max-suurepärane õhtusöök basseini ääres (teisel pool kui hommikul).
Neiud tahavad teist õhtut järjest joomismängu mängida, millest ma siiski eemale hoian. Ohtlik kraam..
Vaikne teisipäev. Tõusime, sõime basseini ääres päikese käes hommikust, tuli Luke telekamehega, kes pidi meie teleka korda tegema. Seda ei juhtunud - telekas on ikka katki. Või noh, mitte katki, aga pole nii palju kanaleid, kui võiks olla. Nendel tohlakatel siin ei ole ju digitv-d. Haah!
Igal juhul läksime pärast seda Brookside'i, kus ma avastasin, et mu eelarvesse on juba auk tekkinud. Tuleb välja, et väljas käimine on aussi tingimustes tõesti ehutavalt kallis. Eriti, kui raha juba odav ja naised ilusad on. Igal juhul on mul tagasihoidlikud 300 taala arve pealt jälle läinud. Saving mode: on! alates tänasest.
Koju jõudes avastasime, et külmkapp on katki. Kõik tuli ära süüa! Tegelt me seda siiski ei teinud. Aga õhtuks tegid poisid meile süüa ja meil oli max-suurepärane õhtusöök basseini ääres (teisel pool kui hommikul).
Neiud tahavad teist õhtut järjest joomismängu mängida, millest ma siiski eemale hoian. Ohtlik kraam..
Monday 26 September 2011
Eye of the Tiger
ehk, kuidas mul raske hommmik on.
Eilset sissekirjutust tegin, kui päris aus olla, iiri poiste juures tunni jagu teed kodust eemal. Seetõttu ka küllaltki ebaharilik jutulõpetus - ei olnud just liialt kokkuvõtlik teine.
Katsun siis praegu seda viga parandada. Kiku ostis endale netipulga ja imekombel töötab see praegusel varajasel hommikutunnil küllaltki hästi. Niisiis saan täita mõningased lüngad.
Nagu juba eile kirjutasin, tekkis meil plaan siis laupäeva hommikul minna linna peale ja hosteleid läbi kammida lootuses sealt ehk tööd leida. See kujunes aga päris kiiresti City Backpackers'i baaris istumiseks ja õllejoomiseks. Avastasime, et hosteli baar on umbes maailma kõige lahedam koht, sest kuna kõik baarisolijad on noored seljakotireisijad, siis melust puudu ei tulnud. Sealt leidsime endale ka sõbrad jalgpallurid, kes aga tahtsid edasi kuhugi kluppi minna, millest meie huvitatud ei olnud. Üllataval kombel suutsime avastada ka 2 eestlast: Ülle ja Tormi, kellest aga suuremat asja ei saanud. Pärast backpackers'ist lahkumist oli tegelikult algne plaan viimase rongiga koju saada, et oleks odavam ja kuna Sille pidi nagunii kodus üksi olema, siis hakkas temast ka kahju.
See plaan ei kukkunud välja. Poolel teel rongijaama sain sõnumi ühelt sõbra sõbralt, kes meid edasi West Endi kutsus. Niisiis kaldusimegi kogemata natukene teelt kõrvale ja läksime hoopis the Rumpus Room-i. Mingil täiesti seletamatul põhjusel (pärinevad nad ju ikkagi prostituutidest ja kurjategijatest ja peaksid seega lõbutseda oskama) panevad aussied aga oma baarid kinni täiesti ebanormaalselt varajasel ajal. Niisiis pidid 2 eesti neiut koos 3 iiri poisiga linna peale edasi jääma põnevaid elamusi otsima. Need leidsime The Irish Murphy'st, kuhu järgmisena läksime. See koht pandi aga ka natukene pärast meie saabumist kinni.
Pärast seda ütlesid iirlased, et nemad lähevad nüüd kasiinosse edasi. Eesti neidudele tundus see hirmus kahtlase plaanina, sest kasiino ju ikkagi. Niisiis otsustasid neiud hoopis linna peale the Victory'sse minna, mida me just eelmisel õhtul näinud olime. Poolel teel sinna jäid meile aga ristipõiki jalgu teised iirlased, kes just Victory'st ka kasiino poole liikusid, sest too oli ka kinni pandud. (ja kell oli sellel hetkel umbes 3!!??) Seda, mida esimesed iirlased ei suutnud, tegid teised - ehk tõmbasid meid ikka kaasa, sest mul tuli lõpuks meelde, et Austraalia kasiinodes ei pea ennast kirja panema ja, kui ka peaks, siis see info vist Eestisse väga ei jõuaks. Niisiis astusin esimest korda elus sisse kasiinouksest. Täitsa meeleolukas koht oli. Kohtasin maailma kõige pikemat meest, kes oli 205 cm pikkune korvpallur, kellel pidi järgmine päev mäng olema ja, kes otseloomulikult koos oma meeskonnaga seda lõbustusasutustest tähistas.
Üllataval kombel oli tolles kohas olemas ka tantsupõrand, mida eesti neiud kohe vallutama asusid. Selgus, et see toimus ka viimasel hetkel, sest, üllatus-üllatus, baar pandi kinni. See võttis ikka täitsa nõutuks. Õnneks pakkusid teised iirlased, et oleks ehk aeg nende juurde liikuda. Haarasime siis kaasa ka ühe vastupunniva torumehe, kellel pidi kl 6 tööpäev algama ja kes seetõttu ei tahtnud 40 minutit kodust teises suunas sõita. Õnneks aga saime kambaga temast jagu. Aususe huvides tuleb mainida, et ta ei jõudnud tööle.
Igal juhul saime iirlaste juurest tulema mitte enam nii varajastel hommikutundidel ja liikusime koju, kus meid ootas ees hirmus kuri Sille. Õnneks ta aga leebus mõne aja pärast. Selleks ajaks olime üleval olnud umbes 30 tunni ringis. Ilmselgelt aga ei tulnud ka siis magamisest midagi välja - selleni jõudis asi alles õhtul. Ülejäänud päev möödus ümbruskonnas ringi roomates. Ostsin endale mütsi! Väga ilus müts on.
Ja selgituseks, et põhjus, miks ma ei ole pilte hirmus kaua üles riputanud on see, et kuklapoolel on selle netiga asjad päris kehvasti ja fotodega mässamine päris keeruline. Aga mul on meeles, Katre! Ausõna üritan seda viga parandada niipea, kui poisid korraliku neti majja saavad.
Ja homsest läheme tunnijagu Brisbane'ist eemale farmi sibulaid korjama, et taskuraha teenida.
Ahjaa - alates homsest oleme tõenäoliselt veel kättesaamatumad kui praegu, sest plaan on vähemalt nädalaks või paariks Brisbane'ist natukene eemale farmi sõita, et seal sibulaid korjates natukene taskuraha teenida.
Eilset sissekirjutust tegin, kui päris aus olla, iiri poiste juures tunni jagu teed kodust eemal. Seetõttu ka küllaltki ebaharilik jutulõpetus - ei olnud just liialt kokkuvõtlik teine.
Katsun siis praegu seda viga parandada. Kiku ostis endale netipulga ja imekombel töötab see praegusel varajasel hommikutunnil küllaltki hästi. Niisiis saan täita mõningased lüngad.
Nagu juba eile kirjutasin, tekkis meil plaan siis laupäeva hommikul minna linna peale ja hosteleid läbi kammida lootuses sealt ehk tööd leida. See kujunes aga päris kiiresti City Backpackers'i baaris istumiseks ja õllejoomiseks. Avastasime, et hosteli baar on umbes maailma kõige lahedam koht, sest kuna kõik baarisolijad on noored seljakotireisijad, siis melust puudu ei tulnud. Sealt leidsime endale ka sõbrad jalgpallurid, kes aga tahtsid edasi kuhugi kluppi minna, millest meie huvitatud ei olnud. Üllataval kombel suutsime avastada ka 2 eestlast: Ülle ja Tormi, kellest aga suuremat asja ei saanud. Pärast backpackers'ist lahkumist oli tegelikult algne plaan viimase rongiga koju saada, et oleks odavam ja kuna Sille pidi nagunii kodus üksi olema, siis hakkas temast ka kahju.
See plaan ei kukkunud välja. Poolel teel rongijaama sain sõnumi ühelt sõbra sõbralt, kes meid edasi West Endi kutsus. Niisiis kaldusimegi kogemata natukene teelt kõrvale ja läksime hoopis the Rumpus Room-i. Mingil täiesti seletamatul põhjusel (pärinevad nad ju ikkagi prostituutidest ja kurjategijatest ja peaksid seega lõbutseda oskama) panevad aussied aga oma baarid kinni täiesti ebanormaalselt varajasel ajal. Niisiis pidid 2 eesti neiut koos 3 iiri poisiga linna peale edasi jääma põnevaid elamusi otsima. Need leidsime The Irish Murphy'st, kuhu järgmisena läksime. See koht pandi aga ka natukene pärast meie saabumist kinni.
Pärast seda ütlesid iirlased, et nemad lähevad nüüd kasiinosse edasi. Eesti neidudele tundus see hirmus kahtlase plaanina, sest kasiino ju ikkagi. Niisiis otsustasid neiud hoopis linna peale the Victory'sse minna, mida me just eelmisel õhtul näinud olime. Poolel teel sinna jäid meile aga ristipõiki jalgu teised iirlased, kes just Victory'st ka kasiino poole liikusid, sest too oli ka kinni pandud. (ja kell oli sellel hetkel umbes 3!!??) Seda, mida esimesed iirlased ei suutnud, tegid teised - ehk tõmbasid meid ikka kaasa, sest mul tuli lõpuks meelde, et Austraalia kasiinodes ei pea ennast kirja panema ja, kui ka peaks, siis see info vist Eestisse väga ei jõuaks. Niisiis astusin esimest korda elus sisse kasiinouksest. Täitsa meeleolukas koht oli. Kohtasin maailma kõige pikemat meest, kes oli 205 cm pikkune korvpallur, kellel pidi järgmine päev mäng olema ja, kes otseloomulikult koos oma meeskonnaga seda lõbustusasutustest tähistas.
Üllataval kombel oli tolles kohas olemas ka tantsupõrand, mida eesti neiud kohe vallutama asusid. Selgus, et see toimus ka viimasel hetkel, sest, üllatus-üllatus, baar pandi kinni. See võttis ikka täitsa nõutuks. Õnneks pakkusid teised iirlased, et oleks ehk aeg nende juurde liikuda. Haarasime siis kaasa ka ühe vastupunniva torumehe, kellel pidi kl 6 tööpäev algama ja kes seetõttu ei tahtnud 40 minutit kodust teises suunas sõita. Õnneks aga saime kambaga temast jagu. Aususe huvides tuleb mainida, et ta ei jõudnud tööle.
Igal juhul saime iirlaste juurest tulema mitte enam nii varajastel hommikutundidel ja liikusime koju, kus meid ootas ees hirmus kuri Sille. Õnneks ta aga leebus mõne aja pärast. Selleks ajaks olime üleval olnud umbes 30 tunni ringis. Ilmselgelt aga ei tulnud ka siis magamisest midagi välja - selleni jõudis asi alles õhtul. Ülejäänud päev möödus ümbruskonnas ringi roomates. Ostsin endale mütsi! Väga ilus müts on.
Ja selgituseks, et põhjus, miks ma ei ole pilte hirmus kaua üles riputanud on see, et kuklapoolel on selle netiga asjad päris kehvasti ja fotodega mässamine päris keeruline. Aga mul on meeles, Katre! Ausõna üritan seda viga parandada niipea, kui poisid korraliku neti majja saavad.
Ja homsest läheme tunnijagu Brisbane'ist eemale farmi sibulaid korjama, et taskuraha teenida.
Ahjaa - alates homsest oleme tõenäoliselt veel kättesaamatumad kui praegu, sest plaan on vähemalt nädalaks või paariks Brisbane'ist natukene eemale farmi sõita, et seal sibulaid korjates natukene taskuraha teenida.
Sunday 25 September 2011
I heart backpackers'
ehk, kuidas me Kristiinaga linnas kaisime.
Umbes 2 minutit parast seda, kui ma olin viimase postituse teinud, astus Sille mesilase peale ja mina l]ikasin endale n;ppu. Sest karma on lihtsalt selline.
Peale selle oli meil p'ris esimene aussie poiste reede ]htu. Luke'ile tuli tema ]emees k[lla ja nad hakkasid Jarediga lihtsalt lampi jooma. See kestis kuni umbes p'rast selle ajani, kui neiud olid juba magama l'inud. Aga muidu oli t'itsa tore ]htu.
Et siis eilne plaan nihkus t'nase peale [le. Aga kuna Sille oli haavatud, siis tema j;i koju. Meie Kikuga k'isime l'bi m]ned hostelid ja siis otsustasime k]ige ilusamate meestega hostelisse baari s;;ma minna. K[ll aga kahjuks ei saanud seal s[[a. K[ll aga sai seal ]lut. Niisiis hakkasime me umbes kella 16 ajal ]lut jooma. See j'tkus 4 tundi, sest vaated (mehed) olid ilusad ja meil oli t'itsa hea. Siis saime s[[a. Ja mina tegin esimest korda speed datingut. Sest tundus hea idee. Ja oli ka, sest see oli niiiii awesome. Lihtsalt lampi hakkad inimestega jaurama. Ja just siis, kui sa oled [he inimese 'ra t[[danud, siis tuleb j'rgmine ja saab edasi jaurata. Eluparim lihtsalt.
Ja p'rast seda kohtusime me l''ne/asutraalia jalkapoistega, kellega me v'ga h'sti l'bi saime ja oli tore. {hel hetkel pandi baar kinni jne sest ma pean arvuti kinni panema
Umbes 2 minutit parast seda, kui ma olin viimase postituse teinud, astus Sille mesilase peale ja mina l]ikasin endale n;ppu. Sest karma on lihtsalt selline.
Peale selle oli meil p'ris esimene aussie poiste reede ]htu. Luke'ile tuli tema ]emees k[lla ja nad hakkasid Jarediga lihtsalt lampi jooma. See kestis kuni umbes p'rast selle ajani, kui neiud olid juba magama l'inud. Aga muidu oli t'itsa tore ]htu.
Et siis eilne plaan nihkus t'nase peale [le. Aga kuna Sille oli haavatud, siis tema j;i koju. Meie Kikuga k'isime l'bi m]ned hostelid ja siis otsustasime k]ige ilusamate meestega hostelisse baari s;;ma minna. K[ll aga kahjuks ei saanud seal s[[a. K[ll aga sai seal ]lut. Niisiis hakkasime me umbes kella 16 ajal ]lut jooma. See j'tkus 4 tundi, sest vaated (mehed) olid ilusad ja meil oli t'itsa hea. Siis saime s[[a. Ja mina tegin esimest korda speed datingut. Sest tundus hea idee. Ja oli ka, sest see oli niiiii awesome. Lihtsalt lampi hakkad inimestega jaurama. Ja just siis, kui sa oled [he inimese 'ra t[[danud, siis tuleb j'rgmine ja saab edasi jaurata. Eluparim lihtsalt.
Ja p'rast seda kohtusime me l''ne/asutraalia jalkapoistega, kellega me v'ga h'sti l'bi saime ja oli tore. {hel hetkel pandi baar kinni jne sest ma pean arvuti kinni panema
Friday 23 September 2011
Esimene palk. Ever.
ehk, kuidas me rikkaks saime.
Et siis saime ka teised eesti neiud poiste juurde kolitud ja elu on t2itsa ilus.
Eile sain oma elu esimese palga. 6 p2eva toolide puhastamist t6i mulle sisse 1000 AUD-i. Taiesti kohutavalt eba]iglane on see maailm ikka. Olen universumis pettunud, aga enda eluga hirmus rahul j2llegi.
Kohe p2rast palga k2ttesaamist pidime linna minema hosteleid l2bikammima, et oma suurenenud too- ja rahahimu rahuldada. Linna l2ksime rongiga. Rong l2ks katki. Istusime rongis 2 tundi.. Iga poole tunni tagant kinnitati meile, "10-15 minutes more". Tore ikka, et karma asjad joones hoiab.
Algne plaan hosteleid kammida jooksis niisiis liiva. Selle asemel saime kokku [he Sille s6braga ja hakkasime tema juhatusel Brisbane'i baare l2bi k2ima. Aga ]htu kujunes oodatust vaiksemaks ning umbes kesk;;l olime j2lle kodus.
Hetkel kasutan avalikku internetipunkti lootuses, et keegi pettuks, kui ma oma blogi nii tihti ei t2iendaks.
T2na l2heb siis eilne plaan kordusesse - hostelitesse minna t;;kuulutusi otsima.
AGA K6IGE PAREM UUDIS EILSE P2EVA JUURES - olles siis p2rast 2-tunnist rongis kinniistumist l6puks kesklinna j6udnud l2ksime esimesse backpacker baari nende "legendary $10 meal package"-it proovima. Koht osutus t2iesti 2ravahetamiseni sarnaseks Illegaardiga ja tartuh6ngu oli tunda igas nurgas. Mulle pidid meeleliigutusest juba siis pisarad silma tulema, aga EI! - asi l2ks veel paremaks. Olles oma k6hu nende kanasnitslist kenasti t2is saanud tuli Down Underis baaris nimega "Down Under" lugu nimega "Eye of the Tiger"!!!!! See pisikene detail t6stis kogu mu 6htu t2iesti uuele tasemele ja meeleolu ei langenud kuni t2nase hommikuni, kuni ma 2rkasin [les t2iesti "Eye of the Tiger"-v22riliselt. Mitte kyll p6randal, kuid siiski kyllaltki suures segaduses oma asukohast ja olukorrast.
P2rast seda suurep2rast seika k6ndisin veel m;;da cafe-st nimega "La Dolce Vita" ja tundsin, et olen nii 6nnelik, et paha hakkab.
Et siis saime ka teised eesti neiud poiste juurde kolitud ja elu on t2itsa ilus.
Eile sain oma elu esimese palga. 6 p2eva toolide puhastamist t6i mulle sisse 1000 AUD-i. Taiesti kohutavalt eba]iglane on see maailm ikka. Olen universumis pettunud, aga enda eluga hirmus rahul j2llegi.
Kohe p2rast palga k2ttesaamist pidime linna minema hosteleid l2bikammima, et oma suurenenud too- ja rahahimu rahuldada. Linna l2ksime rongiga. Rong l2ks katki. Istusime rongis 2 tundi.. Iga poole tunni tagant kinnitati meile, "10-15 minutes more". Tore ikka, et karma asjad joones hoiab.
Algne plaan hosteleid kammida jooksis niisiis liiva. Selle asemel saime kokku [he Sille s6braga ja hakkasime tema juhatusel Brisbane'i baare l2bi k2ima. Aga ]htu kujunes oodatust vaiksemaks ning umbes kesk;;l olime j2lle kodus.
Hetkel kasutan avalikku internetipunkti lootuses, et keegi pettuks, kui ma oma blogi nii tihti ei t2iendaks.
T2na l2heb siis eilne plaan kordusesse - hostelitesse minna t;;kuulutusi otsima.
AGA K6IGE PAREM UUDIS EILSE P2EVA JUURES - olles siis p2rast 2-tunnist rongis kinniistumist l6puks kesklinna j6udnud l2ksime esimesse backpacker baari nende "legendary $10 meal package"-it proovima. Koht osutus t2iesti 2ravahetamiseni sarnaseks Illegaardiga ja tartuh6ngu oli tunda igas nurgas. Mulle pidid meeleliigutusest juba siis pisarad silma tulema, aga EI! - asi l2ks veel paremaks. Olles oma k6hu nende kanasnitslist kenasti t2is saanud tuli Down Underis baaris nimega "Down Under" lugu nimega "Eye of the Tiger"!!!!! See pisikene detail t6stis kogu mu 6htu t2iesti uuele tasemele ja meeleolu ei langenud kuni t2nase hommikuni, kuni ma 2rkasin [les t2iesti "Eye of the Tiger"-v22riliselt. Mitte kyll p6randal, kuid siiski kyllaltki suures segaduses oma asukohast ja olukorrast.
P2rast seda suurep2rast seika k6ndisin veel m;;da cafe-st nimega "La Dolce Vita" ja tundsin, et olen nii 6nnelik, et paha hakkab.
Tuesday 20 September 2011
Chapter 2
ehk, kuidas ma nyyd poistega elan.
Kolisingi 2ra! Kasutan mingit eluaeglast telefoninetti, et oma lubadust t2ita ja blogi kirjutada.
Tegelt ei olegi midagi eriti kirjutada. K2isime t2na t66l. Saime ametik6rgendust ja puhastasime hoopis n6usid.
Kohe p2rast t66d pakkisin oma 2 asja kokku ja Luke aitas mul enda majja kolida. Ei v6tnudki liiga kaua - poole tunniga olin juba elukohta vahetanud. S6in v2ga mehelikku 6htusooki koos poistega. Steak, munad ja sibulad seentega.
Homme ootab mind ees juba tagasir2nnak oma "vanasse" koju, sest on vaja tood otsida ja poisid on k6ik tool ja mul hakkab igav.
Kolisingi 2ra! Kasutan mingit eluaeglast telefoninetti, et oma lubadust t2ita ja blogi kirjutada.
Tegelt ei olegi midagi eriti kirjutada. K2isime t2na t66l. Saime ametik6rgendust ja puhastasime hoopis n6usid.
Kohe p2rast t66d pakkisin oma 2 asja kokku ja Luke aitas mul enda majja kolida. Ei v6tnudki liiga kaua - poole tunniga olin juba elukohta vahetanud. S6in v2ga mehelikku 6htusooki koos poistega. Steak, munad ja sibulad seentega.
Homme ootab mind ees juba tagasir2nnak oma "vanasse" koju, sest on vaja tood otsida ja poisid on k6ik tool ja mul hakkab igav.
Vive la resistance!
ehk, kuidas me tööl tasuta kingad saime.
Eilne öö oli siis plaanide järgi viimane, mille ma oma senises elukohas veetsin. Tänasest pakin oma 3 kodinat kokku ja kolin Luke'i juurde. Praeguses majas on õhkkond päris teravaks muutnud - eile õhtul saime nautida päris pikka kassikontserti isa ja narkopoja vahel, kes mõlemad üksteise peale karjusid. Üldiselt on eluukvaliteet teinud küllaltki suure languse koos pere noorima poja saabumisega majja. Sestap ka otsus siit kiiremas korras jalga lasta.
Otsusele aitas kaasa ka tõsiasi, et Madis, kes siiamaani on olnud meie, eesti neidude, kindel koht ja varjupaik, leidis endale pooljuhtumisi uue töö, mis asub 1000 km Brisbane'ist eemal ja, millele ta järgmise nädala alguses ka läheb.
Saatsime oma järjekordsed applicationid farmitöö saamiseks, millele kõigi lootuste kohaselt peaks täna vastus tulema. Rääkisin ka Taneliga, kes ise on hetkel Darwinis, aga väitis, et hakkab sealt lähipäevadel alla Cairns'i ja põhja-Queenslandi suunas liikuma, et samamoodi farmitööd leida. Loodame, et kaks pead on kaks pead. Varuplaan on hetkeseisuga see, et kui lähipäevil farmitöö osas vastust ei tule, siis tuleb hakata otsima harilikku tööd. Eile kiiresti töökuulutusi läbi vaadates tundusid mõned isegi paljulubavad. Eriti minu verivärske CV-ga, mille kõik sissekanded rangelt võttes just tõele ei vasta.
Täna on tõenäoliselt üks viimaseid päevi, kui saame veel lattu toole puhastama minna. Sellega hakkab ka see töö- ja rahaprobleem järjest kõvemini peale pressima. Aga kuna too vanajumal ikka pidavat hoidma lolle ja joodikuid (ja meil leidub siin ohtrasti mõlemaid), siis ehk kõik ikka laheneb paremuse suunas.
Kaks toredat fakti argpäevaelust: sain eile tööl tasuta 2 paari kingi, mille eest tuleb jällegi Madisele pikk pai teha. Nimelt oli ta leidnud meeskonnaga mingit üritust kokku korjates (firma tegeleb ju peotavaari rentimisega) ühest telgist kotitäie uhiuusi kingi, mille ta pikemalt mõtlemata ka auto peale viskas. Järgmisel päeval avaneski vaestel Eesti backpackeritel (nii on meie koondnimetus vaatamata asjaolule, et tehniliselt olen ainult mina seljakotiga) valida endale meelepärases koguses uusi jalanõusid. Tänu minu pajula-jalale (i.e. üüratule koivale) mahtusid mulle jalga täpselt 2 paari, mõlemad millest ka kiiresti vasakule ära tõmbasin.
Teine tore fakt meie tööõhkkonnast on see, et kuna bossi poeg on teinud mulle ohjeldamatul hulgal lähenemiskatseid, mis ma olen ka tema kahjuks tõrjunud, siis on mulle tööl kogunenud teatav fännklubi 2-3 töömehest, kes iga kord mind nähes mulle toetavalt silma pilgutavad ja poolihääli sositavad: "Keep up the good work!". Nimelt pidavat too noorhärra olema teatavat sorti murdja ja vanematele härrastele paistab hirmsasti meeldivat, et mõni kange põhjamaa backpacker talle nii korduvalt suudab ära öelda.
Nii palju siis praegu elust down under. See võib nüüd siiski jääda mõneks ajaks viimaseks sissekandeks, kuna seoses elukohavahetusega ei ole 100% kindel, millal mul õnnestub jälle interneti-manu saada.
Seniks siis - olge terved ja igatsege mind!
Eilne öö oli siis plaanide järgi viimane, mille ma oma senises elukohas veetsin. Tänasest pakin oma 3 kodinat kokku ja kolin Luke'i juurde. Praeguses majas on õhkkond päris teravaks muutnud - eile õhtul saime nautida päris pikka kassikontserti isa ja narkopoja vahel, kes mõlemad üksteise peale karjusid. Üldiselt on eluukvaliteet teinud küllaltki suure languse koos pere noorima poja saabumisega majja. Sestap ka otsus siit kiiremas korras jalga lasta.
Otsusele aitas kaasa ka tõsiasi, et Madis, kes siiamaani on olnud meie, eesti neidude, kindel koht ja varjupaik, leidis endale pooljuhtumisi uue töö, mis asub 1000 km Brisbane'ist eemal ja, millele ta järgmise nädala alguses ka läheb.
Saatsime oma järjekordsed applicationid farmitöö saamiseks, millele kõigi lootuste kohaselt peaks täna vastus tulema. Rääkisin ka Taneliga, kes ise on hetkel Darwinis, aga väitis, et hakkab sealt lähipäevadel alla Cairns'i ja põhja-Queenslandi suunas liikuma, et samamoodi farmitööd leida. Loodame, et kaks pead on kaks pead. Varuplaan on hetkeseisuga see, et kui lähipäevil farmitöö osas vastust ei tule, siis tuleb hakata otsima harilikku tööd. Eile kiiresti töökuulutusi läbi vaadates tundusid mõned isegi paljulubavad. Eriti minu verivärske CV-ga, mille kõik sissekanded rangelt võttes just tõele ei vasta.
Täna on tõenäoliselt üks viimaseid päevi, kui saame veel lattu toole puhastama minna. Sellega hakkab ka see töö- ja rahaprobleem järjest kõvemini peale pressima. Aga kuna too vanajumal ikka pidavat hoidma lolle ja joodikuid (ja meil leidub siin ohtrasti mõlemaid), siis ehk kõik ikka laheneb paremuse suunas.
Kaks toredat fakti argpäevaelust: sain eile tööl tasuta 2 paari kingi, mille eest tuleb jällegi Madisele pikk pai teha. Nimelt oli ta leidnud meeskonnaga mingit üritust kokku korjates (firma tegeleb ju peotavaari rentimisega) ühest telgist kotitäie uhiuusi kingi, mille ta pikemalt mõtlemata ka auto peale viskas. Järgmisel päeval avaneski vaestel Eesti backpackeritel (nii on meie koondnimetus vaatamata asjaolule, et tehniliselt olen ainult mina seljakotiga) valida endale meelepärases koguses uusi jalanõusid. Tänu minu pajula-jalale (i.e. üüratule koivale) mahtusid mulle jalga täpselt 2 paari, mõlemad millest ka kiiresti vasakule ära tõmbasin.
Teine tore fakt meie tööõhkkonnast on see, et kuna bossi poeg on teinud mulle ohjeldamatul hulgal lähenemiskatseid, mis ma olen ka tema kahjuks tõrjunud, siis on mulle tööl kogunenud teatav fännklubi 2-3 töömehest, kes iga kord mind nähes mulle toetavalt silma pilgutavad ja poolihääli sositavad: "Keep up the good work!". Nimelt pidavat too noorhärra olema teatavat sorti murdja ja vanematele härrastele paistab hirmsasti meeldivat, et mõni kange põhjamaa backpacker talle nii korduvalt suudab ära öelda.
Nii palju siis praegu elust down under. See võib nüüd siiski jääda mõneks ajaks viimaseks sissekandeks, kuna seoses elukohavahetusega ei ole 100% kindel, millal mul õnnestub jälle interneti-manu saada.
Seniks siis - olge terved ja igatsege mind!
Sunday 18 September 2011
Home sweet home
ehk, kuidas ma Eestit unes nägin ja kolima hakkan.
Viimase 3 päevaga on kevadest saanud suvi. Sellega vastavuses oleme meie tegelenud päevitamisega. Päevitamise, ujumise ja üleüldise elunautimisega. Homsest saab siiski meie paradiisimullist välja murda ja tagasi tööpõldu kündma minna.
Farmitöö leidmine siiamaani suhteliselt viljatu, aga plusspool on see, et kolmapäeval peaksime esimest korda palka saama oma 5 päeva tehtud töö eest. Veel roosilisem on see, et palk tõotab tulla siiski suurem kui 7 taala tunnis. Lootus on isegi oma kulude-tuludega plussi jääda. Tulude vähendamist peaks aitama ka see, et suure tõenäosusega elan ma alates homsest-ülehomsest Luke'i uues majas, mille eest ta tahab 40 taala nädalas vähem üüri. Küsimus on muidugi see, kas teised neiud eestlased ka tulevad või ei.. Põhiprobleem sellel rindel on see, et Luke'i autos on peale tema veel ainult 2 kohta, neidusid aga 3 (probleem seisneb hommikuti tööle saamises).
Aga kuna minu jaoks on see maja end küllaltki ammendanud narkopoja sisse kolimise ja sellega, et kõik, kellel arvutid kaasas on (see on siis kõik peale minu) istuvad lõviosa oma vabast ajast just nende taga ja mina pean üksi mööda maja ringi vahtima.
Ja viimased 2 päeva olen Eestit unes näinud. Mingit iba küll enamasti. Ja ärge üldse arvakegi - ei ole koduigatsust vähemalt 10 kraadi külmema Eesti järele.
Viimase 3 päevaga on kevadest saanud suvi. Sellega vastavuses oleme meie tegelenud päevitamisega. Päevitamise, ujumise ja üleüldise elunautimisega. Homsest saab siiski meie paradiisimullist välja murda ja tagasi tööpõldu kündma minna.
Farmitöö leidmine siiamaani suhteliselt viljatu, aga plusspool on see, et kolmapäeval peaksime esimest korda palka saama oma 5 päeva tehtud töö eest. Veel roosilisem on see, et palk tõotab tulla siiski suurem kui 7 taala tunnis. Lootus on isegi oma kulude-tuludega plussi jääda. Tulude vähendamist peaks aitama ka see, et suure tõenäosusega elan ma alates homsest-ülehomsest Luke'i uues majas, mille eest ta tahab 40 taala nädalas vähem üüri. Küsimus on muidugi see, kas teised neiud eestlased ka tulevad või ei.. Põhiprobleem sellel rindel on see, et Luke'i autos on peale tema veel ainult 2 kohta, neidusid aga 3 (probleem seisneb hommikuti tööle saamises).
Aga kuna minu jaoks on see maja end küllaltki ammendanud narkopoja sisse kolimise ja sellega, et kõik, kellel arvutid kaasas on (see on siis kõik peale minu) istuvad lõviosa oma vabast ajast just nende taga ja mina pean üksi mööda maja ringi vahtima.
Ja viimased 2 päeva olen Eestit unes näinud. Mingit iba küll enamasti. Ja ärge üldse arvakegi - ei ole koduigatsust vähemalt 10 kraadi külmema Eesti järele.
Saturday 17 September 2011
Estonian down, call the ambulance
ehk, kuidas ma kolida aitasin.
Vanahea pohmalaupäev. Kirjade järgi pidin täna pereemaga kuhugi telkima minema. Ilmselgelt ärkasin 2 tundi hiljem, kui toimus lahkumine. Tore oli ka see, et emme ei suvatsenud mind ka väga üles ajada minu pühalikust pohmaunest. Aga no jumal temaga, ma tegelikult väga ei nuta taga ka, sest üksi vanurite ja lastega kuskil põõsas istuda ei ole ka just see fun-fun, mis mulle peale läheks.
Igal juhul toimus traditsiooniline (II kord) laupäevahommikune ärkamine selle peale, et Luke, kes eile oli just välja kolinud, tagasi vanematekodus oli ja meie uksest küllaltki lärmakalt sisse sadas. Igal juhul möödusid esimesed paar tundi hommikust (ennelõunast) päevitades ja ujudes. Üllataval kombel oli mina ainukene, kes meie 18-dollarisest (mille eest sai 8 l) veinist pohmas ei olnud, ja nautisin varajast kevadhommikut täiega. Samal ajal laadisid poisid asju veoki peale.
Edasi läksimegi siis Madise ja Luke'iga viimase uude majja tema asju ka maha laadima ja ümbruskonda avastama. Luke 'i uude majja ma põhimõtteliselt terveks päevaks jäingi. Asjale andis ilmselgelt maiku ka see, et asjade mahalaadimise kõrvale käib ilmselgelt ka kerge külm õlu ja vahete vahel, kui liiga palaks läheb, ka basseini sukeldumine.
Bachelor pad-i miinuspooleks on kahjuks aga see, et sööki leida ei ole võimalik. Niisiis toitusingi ma lõviosa päevast vedelast leivast ja päris tahket toitu sain maitsta alles siis, kui Madis mind tagasi meie päris "koju" tõi.
Vanahea pohmalaupäev. Kirjade järgi pidin täna pereemaga kuhugi telkima minema. Ilmselgelt ärkasin 2 tundi hiljem, kui toimus lahkumine. Tore oli ka see, et emme ei suvatsenud mind ka väga üles ajada minu pühalikust pohmaunest. Aga no jumal temaga, ma tegelikult väga ei nuta taga ka, sest üksi vanurite ja lastega kuskil põõsas istuda ei ole ka just see fun-fun, mis mulle peale läheks.
Igal juhul toimus traditsiooniline (II kord) laupäevahommikune ärkamine selle peale, et Luke, kes eile oli just välja kolinud, tagasi vanematekodus oli ja meie uksest küllaltki lärmakalt sisse sadas. Igal juhul möödusid esimesed paar tundi hommikust (ennelõunast) päevitades ja ujudes. Üllataval kombel oli mina ainukene, kes meie 18-dollarisest (mille eest sai 8 l) veinist pohmas ei olnud, ja nautisin varajast kevadhommikut täiega. Samal ajal laadisid poisid asju veoki peale.
Edasi läksimegi siis Madise ja Luke'iga viimase uude majja tema asju ka maha laadima ja ümbruskonda avastama. Luke 'i uude majja ma põhimõtteliselt terveks päevaks jäingi. Asjale andis ilmselgelt maiku ka see, et asjade mahalaadimise kõrvale käib ilmselgelt ka kerge külm õlu ja vahete vahel, kui liiga palaks läheb, ka basseini sukeldumine.
Bachelor pad-i miinuspooleks on kahjuks aga see, et sööki leida ei ole võimalik. Niisiis toitusingi ma lõviosa päevast vedelast leivast ja päris tahket toitu sain maitsta alles siis, kui Madis mind tagasi meie päris "koju" tõi.
Friday 16 September 2011
Retro kolmapäev
ehk, kuidas me jälle klubis käisime.
Täna oli meie lemmiktund - vahetund. Ehk me ei pidanud tööle minema, sest nädalavahetustel on kogu tavaar Event Rentalsist välja viidud, nagu ikka. Niisiis me päevitasime pool päeva ja selle aja, millal päike liiga kuum oli, istusime varjus ja nillisime niisama. Pärast siestat viis narkopoeg meid kuhugi lampi parki jalutama ja tegi meile väga turovskiliku ekskursiooni mööda kohalikku bushlandi. Ja, et asja veel paremaks teha saime pärast ekskurssi korralikku chinese food-i, ainult, et ta ei olnud nii korralik, kui oleks võinud arvata.
Igal juhul sai Luke täna ka oma vastostetud maja võtmed kätte ja siis me läksime seda aktiivselt sinna tähistama. Ma usun, et umbes 3 l meie veini on ikka veel tema majas... Väga chill place on muidu - päris ausad tellisseinad ja laepalgid ja whole nine yards. Bassein on ka suurem kui meie praeguses majas. Me kaalume, kas oleks võimalik vähemalt järgmine nädal, mille me suure tõenäosusega peame ka siin veetma, sest töö otsimine ei lähe nii lepase reega, kui lubatud, juba Luke'i uude majja kolida oma asjadega. Aga küll see selgub, sest ta hetkel on veel väga tähtsust täis.
Igal juhul läksime pärast Luke'i soolaleivapidu linna peale, et lõpuks ühte korralikku Aussi klubi näha. See aga ilmselgelt ei õnnestunud, sest pilet oli tagasihoidlikud 40 taala, mida keegi meist ei raatsinud maksta. Niisiis me tuiasime niisama lampi mööda linna ringi ja ei teinud midagi (selle lause kirjutamise ajal küsis minult pere noorim poeg, kas ta võib tulla meie tuppa rohelist tõmbama, millele ma tema kahjuks küll vastasin "ei").
Hetkel teen ma veel viimaseid haledaid üritusi leida endale transporti pühapäeval Kullarannikult tagasi Brisbane'i, sest umbes sinna tahab mind pereema homsest matkama organiseerida, aga praeguse valguse all ei õnnestu mul enne esmaspäeva tagasi jõuda, mis tähendaks, et ma ei saa töötada ja vähem vaesaks saada - ja see mulle juba ei meeldi. Eks ma tegelen selle transpordi otsimisega veel hommikul ka, aga kui too välja ei tööta, siis tuleb nädalavahetuseks Brisbane'i jääda.
Täna oli meie lemmiktund - vahetund. Ehk me ei pidanud tööle minema, sest nädalavahetustel on kogu tavaar Event Rentalsist välja viidud, nagu ikka. Niisiis me päevitasime pool päeva ja selle aja, millal päike liiga kuum oli, istusime varjus ja nillisime niisama. Pärast siestat viis narkopoeg meid kuhugi lampi parki jalutama ja tegi meile väga turovskiliku ekskursiooni mööda kohalikku bushlandi. Ja, et asja veel paremaks teha saime pärast ekskurssi korralikku chinese food-i, ainult, et ta ei olnud nii korralik, kui oleks võinud arvata.
Igal juhul sai Luke täna ka oma vastostetud maja võtmed kätte ja siis me läksime seda aktiivselt sinna tähistama. Ma usun, et umbes 3 l meie veini on ikka veel tema majas... Väga chill place on muidu - päris ausad tellisseinad ja laepalgid ja whole nine yards. Bassein on ka suurem kui meie praeguses majas. Me kaalume, kas oleks võimalik vähemalt järgmine nädal, mille me suure tõenäosusega peame ka siin veetma, sest töö otsimine ei lähe nii lepase reega, kui lubatud, juba Luke'i uude majja kolida oma asjadega. Aga küll see selgub, sest ta hetkel on veel väga tähtsust täis.
Igal juhul läksime pärast Luke'i soolaleivapidu linna peale, et lõpuks ühte korralikku Aussi klubi näha. See aga ilmselgelt ei õnnestunud, sest pilet oli tagasihoidlikud 40 taala, mida keegi meist ei raatsinud maksta. Niisiis me tuiasime niisama lampi mööda linna ringi ja ei teinud midagi (selle lause kirjutamise ajal küsis minult pere noorim poeg, kas ta võib tulla meie tuppa rohelist tõmbama, millele ma tema kahjuks küll vastasin "ei").
Hetkel teen ma veel viimaseid haledaid üritusi leida endale transporti pühapäeval Kullarannikult tagasi Brisbane'i, sest umbes sinna tahab mind pereema homsest matkama organiseerida, aga praeguse valguse all ei õnnestu mul enne esmaspäeva tagasi jõuda, mis tähendaks, et ma ei saa töötada ja vähem vaesaks saada - ja see mulle juba ei meeldi. Eks ma tegelen selle transpordi otsimisega veel hommikul ka, aga kui too välja ei tööta, siis tuleb nädalavahetuseks Brisbane'i jääda.
AIn't no way like the right way
ehk, kuidas ma jälle ära eksisin.
Eile oli järjekordne hea päev!
Tööle pidime alles 9 minema, sest öeldi, et meile ei ole eriti tööd pakkuda. Niisiis jõudsid neiud kohale pool 11. Luke oli natukene kuri. Aga õnneks hästi natukene. Nühkisime siis jälle palehigis oma toole (palehigis sellepärast, et õnneks on viimased 2 päeva keskmine temperatuur sinna 30 kanti juba liikunud) kuni 17ni.
Pärast tööd otsustasin ma lõpuks jooksma minna - midagi, mida ma olin juba siiajõudmisest saati teha tahtnud. Kuna ma olen 3 kuud luuserdanud ja ei ole jooksukingi jalga saanud, siis mõtlesin, et ei hakka esimese korraga kohe üle pingutama ja teen lühikese poole tunnise otsa. Kui ma siis olin 15 minutit ühes suunas jooknud ja tahtsin ümber kvartali ringi teha ja tagasi kodu poole liikuma hakata, avastasin, et olen lootusetult eksinud. Jooksin siis edasi-tagasi mööda Brisbane'i tänavaid ja ei suutnud kuidagi õiget tee-otsa üles leida. Lõpuks kujuneski minu lühikesest poole tunnisest sörgist tunni ja pooleteisene maraton. Koju sain lõpuks nii, et saatsin Luke'ile sõnumi (õnneks olin telefoni kaasa võtnud) ja palusin talt abi. Tema klõbistas kohe google mapsi välja ja kirjeldas mulle, kuidas ma koju saan.
Pärast kiiret dušši võttis eestlaste koguhulk jälle jalad kõhu alt välja ja läksime Brisbane'i kesklinna lasershow-d vaatama, mis aga oli suhteliselt haledakujuline. Aga vähemalt saime majast välja.
Uudiseid veel nii palju, et eile tuli meie juurde elama ka pere noorim poeg, kes aga on juhtumisi päris kõvasti rohupuntras. Tegelenud aktiivse suitsetamisega juba tubli 10 aastat ja tema vastu on kõigil pereliikmetel ka tõkend võetud, sest poiss ei ole peast päris korras. Meile, neiudele, meeldib eriti see, et me magame tegelikult praegu tema toas, millel ei ole ust. Väga enesekindel tunne just ei ole.
Eile oli järjekordne hea päev!
Tööle pidime alles 9 minema, sest öeldi, et meile ei ole eriti tööd pakkuda. Niisiis jõudsid neiud kohale pool 11. Luke oli natukene kuri. Aga õnneks hästi natukene. Nühkisime siis jälle palehigis oma toole (palehigis sellepärast, et õnneks on viimased 2 päeva keskmine temperatuur sinna 30 kanti juba liikunud) kuni 17ni.
Pärast tööd otsustasin ma lõpuks jooksma minna - midagi, mida ma olin juba siiajõudmisest saati teha tahtnud. Kuna ma olen 3 kuud luuserdanud ja ei ole jooksukingi jalga saanud, siis mõtlesin, et ei hakka esimese korraga kohe üle pingutama ja teen lühikese poole tunnise otsa. Kui ma siis olin 15 minutit ühes suunas jooknud ja tahtsin ümber kvartali ringi teha ja tagasi kodu poole liikuma hakata, avastasin, et olen lootusetult eksinud. Jooksin siis edasi-tagasi mööda Brisbane'i tänavaid ja ei suutnud kuidagi õiget tee-otsa üles leida. Lõpuks kujuneski minu lühikesest poole tunnisest sörgist tunni ja pooleteisene maraton. Koju sain lõpuks nii, et saatsin Luke'ile sõnumi (õnneks olin telefoni kaasa võtnud) ja palusin talt abi. Tema klõbistas kohe google mapsi välja ja kirjeldas mulle, kuidas ma koju saan.
Pärast kiiret dušši võttis eestlaste koguhulk jälle jalad kõhu alt välja ja läksime Brisbane'i kesklinna lasershow-d vaatama, mis aga oli suhteliselt haledakujuline. Aga vähemalt saime majast välja.
Uudiseid veel nii palju, et eile tuli meie juurde elama ka pere noorim poeg, kes aga on juhtumisi päris kõvasti rohupuntras. Tegelenud aktiivse suitsetamisega juba tubli 10 aastat ja tema vastu on kõigil pereliikmetel ka tõkend võetud, sest poiss ei ole peast päris korras. Meile, neiudele, meeldib eriti see, et me magame tegelikult praegu tema toas, millel ei ole ust. Väga enesekindel tunne just ei ole.
Thursday 15 September 2011
Rannaantropoloogia
ehk, kuidas me esimest korda rannas käisime.
Täpselt nädal aega pärast meie saabumist saime esimest korda Austraalia randa näha. Polnud küll päris rand, sest too asus keset Brisbane'i linna jõe kaldal ja kogu rand oli umbes 30 m pikk. Aga oli liiv ja oli vesi ja oli 30 kraadi sooja. Vaadates ilmateadet, hakkabki see olema nüüd meie selline keskmine õhutemperatuur - asjaolu, mille mina ainult heaks kiidan.
Eile oligi meie esimene päris vaba päev! Ja täna peab alles kl 10 tööle minema, nii et elu on ilus jälle.
Tolle elu ilusust vähendab ainult see, et mingist farmitööst ei ole veel õnnestunud haisugi leida. Mitte, et ma ise selle otsimisega väga tegelenud oleksin, aga siiski.
Ahjaa.. Ja eile saime tõestuse, et mitte ainult Eesti ei ole väike, vaid ka Austraalia. Nimelt kohtusime täiesti juhuslikult lõunatades Sille Kullarannikul elava sõbraga, kes oli paariks tunniks Brisbane'i tööintervjuule sõitnud.
Täpselt nädal aega pärast meie saabumist saime esimest korda Austraalia randa näha. Polnud küll päris rand, sest too asus keset Brisbane'i linna jõe kaldal ja kogu rand oli umbes 30 m pikk. Aga oli liiv ja oli vesi ja oli 30 kraadi sooja. Vaadates ilmateadet, hakkabki see olema nüüd meie selline keskmine õhutemperatuur - asjaolu, mille mina ainult heaks kiidan.
Eile oligi meie esimene päris vaba päev! Ja täna peab alles kl 10 tööle minema, nii et elu on ilus jälle.
Tolle elu ilusust vähendab ainult see, et mingist farmitööst ei ole veel õnnestunud haisugi leida. Mitte, et ma ise selle otsimisega väga tegelenud oleksin, aga siiski.
Ahjaa.. Ja eile saime tõestuse, et mitte ainult Eesti ei ole väike, vaid ka Austraalia. Nimelt kohtusime täiesti juhuslikult lõunatades Sille Kullarannikul elava sõbraga, kes oli paariks tunniks Brisbane'i tööintervjuule sõitnud.
Tuesday 13 September 2011
Retrospektiiv: 1. nädal
ehk, kuidas ma rallimas käisin.
Täna oli tegelikult jälle suht igav tööpäev, nagu ikka. Õnneks õnnestus eile kenasti 22 tuuri magama kobida, siis oli veidi vähem raske toole nühkida. Plusspunktid sai ka Luke, kes mind (bossi pojana ikkagi) kella poole 16 ajal töölt minema tõmbas ja krossiraja juurde oma sõitu vaatama viis.
Poiss nimelt sõidab päris mitmendat aastat juba krossi ja kuna ma a) tahtsin varem töölt ära saada, b) ei viitsi enam siin majas istuda, c) tahtsin veidi Brisbane'ist kaugemal asuvat Aussi ka näha ja d) lootsin, et ehk ma saan ka proovida, siis ma palun tal ennast kaasa võtta, kui ta oma igateisipäevast rajakülastust teeb. Kahjuks ma siiski sõita ei saanud, sest see oli liiga hirmus - hästi palju inimesi oli rajal ja üldse oli kahtlane olukord. Päris külm oli ka ja mu kampsun haiseb praegu heitgaaside järele, aga eelnimetatud põhjustel olen ma siiski hirmus rahul, et ma läksin.
Tagasiteel sain ma isegi pisikese Brisbane'i ekskursi ja käisime aborigeene otsimas, kellest ma nii palju kuulnud olen, aga kahjuks veel mitte näinud. Ei näinud täna ka, sest pime oli. Tegelikult ühte poissi nägime, aga see kõndis tänaval (paljajalu küll) ja ei olnud üldse purjus, erinevalt enamikust aborigeenidest - suht mõttetu tüüp ühesõnaga. Aga mul vist õnnestus talle homseks auk pähe rääkida, ei uuesti aborigeenideotsimist mängida. Pöidlad pihku, et see kord paremini läheks!
Koduteel sain vist esimest korda elus india toitu osta ja koju jõudes seda ka süüa - ei ole üldse paha! Selgumisel on veel see, mida ma homme sellest arvama hakkan.
Üks tore asi oli päeva juures veel see, et kõik teised eestlased jäid korralikult tööle ikkagi ja läksid sealt kodu poole liikudes vuta-vuta poest läbi ja ostsid meile 2 kasti õlut. Kordaläinud päev jälle ja elu on ilus!
Täna oli tegelikult jälle suht igav tööpäev, nagu ikka. Õnneks õnnestus eile kenasti 22 tuuri magama kobida, siis oli veidi vähem raske toole nühkida. Plusspunktid sai ka Luke, kes mind (bossi pojana ikkagi) kella poole 16 ajal töölt minema tõmbas ja krossiraja juurde oma sõitu vaatama viis.
Poiss nimelt sõidab päris mitmendat aastat juba krossi ja kuna ma a) tahtsin varem töölt ära saada, b) ei viitsi enam siin majas istuda, c) tahtsin veidi Brisbane'ist kaugemal asuvat Aussi ka näha ja d) lootsin, et ehk ma saan ka proovida, siis ma palun tal ennast kaasa võtta, kui ta oma igateisipäevast rajakülastust teeb. Kahjuks ma siiski sõita ei saanud, sest see oli liiga hirmus - hästi palju inimesi oli rajal ja üldse oli kahtlane olukord. Päris külm oli ka ja mu kampsun haiseb praegu heitgaaside järele, aga eelnimetatud põhjustel olen ma siiski hirmus rahul, et ma läksin.
Tagasiteel sain ma isegi pisikese Brisbane'i ekskursi ja käisime aborigeene otsimas, kellest ma nii palju kuulnud olen, aga kahjuks veel mitte näinud. Ei näinud täna ka, sest pime oli. Tegelikult ühte poissi nägime, aga see kõndis tänaval (paljajalu küll) ja ei olnud üldse purjus, erinevalt enamikust aborigeenidest - suht mõttetu tüüp ühesõnaga. Aga mul vist õnnestus talle homseks auk pähe rääkida, ei uuesti aborigeenideotsimist mängida. Pöidlad pihku, et see kord paremini läheks!
Koduteel sain vist esimest korda elus india toitu osta ja koju jõudes seda ka süüa - ei ole üldse paha! Selgumisel on veel see, mida ma homme sellest arvama hakkan.
Üks tore asi oli päeva juures veel see, et kõik teised eestlased jäid korralikult tööle ikkagi ja läksid sealt kodu poole liikudes vuta-vuta poest läbi ja ostsid meile 2 kasti õlut. Kordaläinud päev jälle ja elu on ilus!
Monday 12 September 2011
Monotonous Monday
ehk kuidas me jälle toole puhastasime.
Täna kirjutan küll siia ainult selle pärast, et olen lubanud endale iga hinna eest katsuda blogi igapäevaselt täiendada.
Tegelikult ei ole mul lihtsalt midagi uut öelda. Puhastasime jälle tool 9,5 tundi. Mina isegi kauem, sest ma pidin Luke'iga varem tööle minema ja jõudsin juba kella 6st toolima.
Üldidselt suht maha visatud päev. Suht puine on see, et kõik istuvad kordamööda ja korraga ninapidi arvutites ja pidurdus käib to the max. Ei kiida seda üldse heaks. Küll aga mainis Luke. et homme peaks saama tema krossikaga kuskil põõsa vahel sõita.. Ehk ei ole ta seda homseks ära ka unustanud.
Igal juhul tuleb nüüd jälle külili keerata ja proovida lõpuks korralikult välja magada.
Täna kirjutan küll siia ainult selle pärast, et olen lubanud endale iga hinna eest katsuda blogi igapäevaselt täiendada.
Tegelikult ei ole mul lihtsalt midagi uut öelda. Puhastasime jälle tool 9,5 tundi. Mina isegi kauem, sest ma pidin Luke'iga varem tööle minema ja jõudsin juba kella 6st toolima.
Üldidselt suht maha visatud päev. Suht puine on see, et kõik istuvad kordamööda ja korraga ninapidi arvutites ja pidurdus käib to the max. Ei kiida seda üldse heaks. Küll aga mainis Luke. et homme peaks saama tema krossikaga kuskil põõsa vahel sõita.. Ehk ei ole ta seda homseks ära ka unustanud.
Igal juhul tuleb nüüd jälle külili keerata ja proovida lõpuks korralikult välja magada.
Sunday 11 September 2011
Sunny Sunday
ehk kuidas päike paistis.
Täna oli päris esimene ilusa ilmaga päev. Isegi tuult ei olnud. Seda tähistas Luke sellega, et pani kell 8 hommikul oma stereo üle maja üürgama. Mitte kõige parem äratus. Õnneks lasi ta siiski meil kella 12ni magada - asi seegi.
Siis võtsime paar tundi päikest ja läksime esimest korda suuremasse kaubanduskeskusesse, kust Luke potte ja panne ja nuge tahtis oma uue maja jaoks, minul oli rätikut, Sillel päikeseprille ja Kikul tööjalanõusid vaja. Kõik peale Sille said, mis tahtsid.
Pärastlõunal sain esimest korda Brisbane'ist kaugemale sõita. Tööle siiski õnneks või kahjuks. Läksime Gold Coasti, kuhu me esialgse plaani järgi oleks pidanud juba eile minema, aga autojuht jäi haigeks. Niisiis sain sinna ainult 2ks tunniks tööle minna. Aga tore oli ikkagi. Neiud ei tahtnud kaasa tulla, aga mulle meeldibki poistega rohkem, onju! Tagasi jõudsime kohaliku ajaarvamise järgi hästi hilja - 22 ajal. Aga vaade oli super! Brisbane'i tuli sisse sõita üle silla, kuhu kogu tuledesäras linn ära paistis.
Täna õnnestus mul aga näiteks veoauto ja pisikese bobcat-iga sõita! See oli ka suur uudis!
Aga homme pean pool 6 tõusma ja tööle minema. Ehk nüüd lähen magama!
Täna oli päris esimene ilusa ilmaga päev. Isegi tuult ei olnud. Seda tähistas Luke sellega, et pani kell 8 hommikul oma stereo üle maja üürgama. Mitte kõige parem äratus. Õnneks lasi ta siiski meil kella 12ni magada - asi seegi.
Siis võtsime paar tundi päikest ja läksime esimest korda suuremasse kaubanduskeskusesse, kust Luke potte ja panne ja nuge tahtis oma uue maja jaoks, minul oli rätikut, Sillel päikeseprille ja Kikul tööjalanõusid vaja. Kõik peale Sille said, mis tahtsid.
Pärastlõunal sain esimest korda Brisbane'ist kaugemale sõita. Tööle siiski õnneks või kahjuks. Läksime Gold Coasti, kuhu me esialgse plaani järgi oleks pidanud juba eile minema, aga autojuht jäi haigeks. Niisiis sain sinna ainult 2ks tunniks tööle minna. Aga tore oli ikkagi. Neiud ei tahtnud kaasa tulla, aga mulle meeldibki poistega rohkem, onju! Tagasi jõudsime kohaliku ajaarvamise järgi hästi hilja - 22 ajal. Aga vaade oli super! Brisbane'i tuli sisse sõita üle silla, kuhu kogu tuledesäras linn ära paistis.
Täna õnnestus mul aga näiteks veoauto ja pisikese bobcat-iga sõita! See oli ka suur uudis!
Aga homme pean pool 6 tõusma ja tööle minema. Ehk nüüd lähen magama!
Saturday 10 September 2011
Of all the gin joints in all of the towns in all the world she walks into mine
ehk kuidas me esimest korda väljas käisime.
Tegelt on täna suht mõttetu päev olnud.. Otsustasin eile õhtul powernapi teha, et raskest päevast taastuda, aga asi oli selles, et powernap kestis keskeltläbi 5 tundi ja kl 22 ajal üles tõustes ei tahtnud too uni enam kuidagi tulla.
Siis ma olin pool ööd üleval istudes fesas ja niisama luuserdades.. Õnneks ärkas naabripoiss ühel hetkel ka üles ja siis ma sain talle "Troll 2" näidata. Aga magama jäin ikka poole hommiku peal. Siis ma lõpuks tõusingi pool 14 - täiesti nagu harilik laupäevahommik kodus. Äratuseks oli naabripoisi hell hüpe minu peale (samal ajal öeldes: "Payback's a bitch").
Igal juhul oli ilm nii tuuline ja külm täna, et erilist isu välja minna ei olnud - niisiis chillisime kodus täna. Helistasin ka lootusrikkalt ka ühte farmitööd pakkuvasse kohta, aga tuleb välja, et neil on juba kõik kohad kinni - et siis no joy there. Ühel hetkel tuli Luke ka töölt koju tagasi ja siis sain karmi käsu piljardilaualt tavaar ära koristada (nad ei ole siin eriti puhtusearmastajad), et saaks mängima hakata. Tegime siis paar mängu ja lõpuks otsustasid enne pidurdanud tšikid, et oleks ikkagi tarvis välja minna.
Lõpuks läksimegi siis kõige lähemasse kohta, kuhu ka tasuta sisse saab.. Täitsa nagu keskmine Eesti klubi - sama muusika, samasugune ümbrus. Ainult poisid olid vähe otsekohesemad. Aga igal juhul on kell nüüd pool 2, tantsulka tehtud ja meel hea.
Kahjuks ei tulnud ainult plaanist täna nädalavahetuseks Gold Coasti minna midagi välja, sest ilm troppis ja loopis kaikaid kodaratesse.
Tegelt on täna suht mõttetu päev olnud.. Otsustasin eile õhtul powernapi teha, et raskest päevast taastuda, aga asi oli selles, et powernap kestis keskeltläbi 5 tundi ja kl 22 ajal üles tõustes ei tahtnud too uni enam kuidagi tulla.
Siis ma olin pool ööd üleval istudes fesas ja niisama luuserdades.. Õnneks ärkas naabripoiss ühel hetkel ka üles ja siis ma sain talle "Troll 2" näidata. Aga magama jäin ikka poole hommiku peal. Siis ma lõpuks tõusingi pool 14 - täiesti nagu harilik laupäevahommik kodus. Äratuseks oli naabripoisi hell hüpe minu peale (samal ajal öeldes: "Payback's a bitch").
Igal juhul oli ilm nii tuuline ja külm täna, et erilist isu välja minna ei olnud - niisiis chillisime kodus täna. Helistasin ka lootusrikkalt ka ühte farmitööd pakkuvasse kohta, aga tuleb välja, et neil on juba kõik kohad kinni - et siis no joy there. Ühel hetkel tuli Luke ka töölt koju tagasi ja siis sain karmi käsu piljardilaualt tavaar ära koristada (nad ei ole siin eriti puhtusearmastajad), et saaks mängima hakata. Tegime siis paar mängu ja lõpuks otsustasid enne pidurdanud tšikid, et oleks ikkagi tarvis välja minna.
Lõpuks läksimegi siis kõige lähemasse kohta, kuhu ka tasuta sisse saab.. Täitsa nagu keskmine Eesti klubi - sama muusika, samasugune ümbrus. Ainult poisid olid vähe otsekohesemad. Aga igal juhul on kell nüüd pool 2, tantsulka tehtud ja meel hea.
Kahjuks ei tulnud ainult plaanist täna nädalavahetuseks Gold Coasti minna midagi välja, sest ilm troppis ja loopis kaikaid kodaratesse.
Friday 9 September 2011
Business as usual
ehk kuidas ma teisel päeval purjus peaga tööle läksin.
Tähendab. Et kui ma eile oma sissekande ära olin kirjutanud, siis selgus, et õlu hakkab jube hästi sarve, kui 4 tundi maganud olen ja 9 tundi töötanud. Selgus ka veel, et kui 2 õlut ära on joodud, siis läheb pudel veini päris kiiresti järele. Purjus-Liisi tegi oma esimese etteaste maailma kuklapoolel. Purjus-Liisi repertuaari kuulus seekord perele Eesti ajaloost lühikese ettekande tegemine, Luke'i (poeg) skuutri peali istumine, mingi aborigeenide pilli mängimine, laste mängutoas pisikese raudtee peale Pete the Pedophile'iga mängimine, kalade akvaariumist päästmine.
Ilmselgelt ei tulnud väsinud Kaine-Liisi plaanist kell 21 voodisse kukkuda midagi välja ja magama jõudsin ikka keskööl. Sealjuures avastasin ma hommikul üles ärgates, et mu rinnahoidja sees olid 3 ponitazo-sarnast asja. Nüüd siis ongi nii, et ma olen kahe päeva jooksul maganud 9 tundi ja töötanud 18 tundi. Täitsa juba kolledžipäevade tunne tekkis. Täna oli vähemalt veidi vaheldusrikkam tööpäev, kui 8 tundi toole nühkida. Sain juba isegi laudu pesta, kurvisid drillerdada lauaplaatide sisse ja silikooniga kruve kinnitada. Et siis great success..
Aga nüüd on küll täiesti "parim enne" kuupäev möödas. Kuigi plaan on paari tunni pärast tantsulkale minna, aga vaatab, mis sellest välja tuleb. Praegu on mu väsinud aju nii koos, et kirjutatavast jutust ei jõua just eriti palju sinna kupli alla kohale.
Küll aga unustasin ma kirjutada oma hästi toredast seiklusest india tech supportiga. Selle vea parandame alljärgnevalt. Tegin siis mina oma aussie telefoninumbri, aga sellega oli mingi kamm, sest telefoninumbrit pidi kuidagi regama ja see ei tahtnud automatiseeritud teid pidi üldse välja tulla. Helistasin siis lõpuks tech supporti, kus kõne võttis hästi püüdlikult jänkiaktsenti imiteerida püüdev hindupoiss. Ta aitas mind hirmus kenasti, aga tore algas siis, kui ta küsis mult minu aadressi postiindeksit, mida ma peast ei teadnud. Läksin siis kõrval tuppa arvutisse, et seda netist välja uurida. Samast arvutist lasti samal ajal ka dubstepi. Sõbralik hindupoiss küsis siis nii nunnult: "What is this music?" Mina siis selgitasin talle, et tegu on dubstepiga ja seda saab klubides kuulata. Poisile hakkas see aga nii meeldima, et ta palus: "Please.. Can I listen to it some more?" Siis ma jätsin ta läbi oma telefoni natukeseks muusikat kuulama.. Kogu kõne kestis kokku umbes veerand tundi. Aga numbri sain vähemalt tööle.
Aga praegu ei tule midagi targemat küll pähe. Olge ikka tublid!
Tähendab. Et kui ma eile oma sissekande ära olin kirjutanud, siis selgus, et õlu hakkab jube hästi sarve, kui 4 tundi maganud olen ja 9 tundi töötanud. Selgus ka veel, et kui 2 õlut ära on joodud, siis läheb pudel veini päris kiiresti järele. Purjus-Liisi tegi oma esimese etteaste maailma kuklapoolel. Purjus-Liisi repertuaari kuulus seekord perele Eesti ajaloost lühikese ettekande tegemine, Luke'i (poeg) skuutri peali istumine, mingi aborigeenide pilli mängimine, laste mängutoas pisikese raudtee peale Pete the Pedophile'iga mängimine, kalade akvaariumist päästmine.
Ilmselgelt ei tulnud väsinud Kaine-Liisi plaanist kell 21 voodisse kukkuda midagi välja ja magama jõudsin ikka keskööl. Sealjuures avastasin ma hommikul üles ärgates, et mu rinnahoidja sees olid 3 ponitazo-sarnast asja. Nüüd siis ongi nii, et ma olen kahe päeva jooksul maganud 9 tundi ja töötanud 18 tundi. Täitsa juba kolledžipäevade tunne tekkis. Täna oli vähemalt veidi vaheldusrikkam tööpäev, kui 8 tundi toole nühkida. Sain juba isegi laudu pesta, kurvisid drillerdada lauaplaatide sisse ja silikooniga kruve kinnitada. Et siis great success..
Aga nüüd on küll täiesti "parim enne" kuupäev möödas. Kuigi plaan on paari tunni pärast tantsulkale minna, aga vaatab, mis sellest välja tuleb. Praegu on mu väsinud aju nii koos, et kirjutatavast jutust ei jõua just eriti palju sinna kupli alla kohale.
Küll aga unustasin ma kirjutada oma hästi toredast seiklusest india tech supportiga. Selle vea parandame alljärgnevalt. Tegin siis mina oma aussie telefoninumbri, aga sellega oli mingi kamm, sest telefoninumbrit pidi kuidagi regama ja see ei tahtnud automatiseeritud teid pidi üldse välja tulla. Helistasin siis lõpuks tech supporti, kus kõne võttis hästi püüdlikult jänkiaktsenti imiteerida püüdev hindupoiss. Ta aitas mind hirmus kenasti, aga tore algas siis, kui ta küsis mult minu aadressi postiindeksit, mida ma peast ei teadnud. Läksin siis kõrval tuppa arvutisse, et seda netist välja uurida. Samast arvutist lasti samal ajal ka dubstepi. Sõbralik hindupoiss küsis siis nii nunnult: "What is this music?" Mina siis selgitasin talle, et tegu on dubstepiga ja seda saab klubides kuulata. Poisile hakkas see aga nii meeldima, et ta palus: "Please.. Can I listen to it some more?" Siis ma jätsin ta läbi oma telefoni natukeseks muusikat kuulama.. Kogu kõne kestis kokku umbes veerand tundi. Aga numbri sain vähemalt tööle.
Aga praegu ei tule midagi targemat küll pähe. Olge ikka tublid!
Thursday 8 September 2011
Pulma tulete iga üks oma tooliga!
ehk kuidas ma esimest korda elus päris tööd tegin.
Päris töö nägi välja selline, et pidin 9,5 tundi valgeid toole valgemaks nühkima. Tuleb välja, et mul oli ikkagi õigus, kui ma tööd nagu vanakurat välku kartsin.
Aga tegelikult ei ole asi üldse nii hull. Mulle täitsa meeldis. Aga seda küll ei kujuta ette, et sellist tööd nüüd järgnevad 40 aastat teeks. Maksku, palju nad maksavad, aga tore oleks ikka aeg-ajalt end mitte nagu treenitud ahv tunda (kusjuures nad tegelikult selle töö eest eriti palju, raiped, ei maksa ka - 7 AUD tunnis teenime oma igapäevast leiba siin). Asja tegi topeltlõbusaks see, et kuna me ikka 100% õiges ajavööndis ei ole, siis me tõusime kl 4 in corpore üles ja vahtisime siis 2 tundi niisama ringi (jah. tööpäev algab kl 6.30). Ekstravürtsi lisas ka see, et keegi unustas kogemata mainida, et meil on vaja lõunasöögiks oma soovid edastada kellelgi, kes siis läheks poodi ja meile toitu tooks. Seega on näiteks minu tänane päevamenüü koosnenud 3st õunast ja 3st müslibatoonist (kell saab 19). Küll aga 2-saime pärast tööd minna oma toiduvarusid tublisti täiendama. Üllataval kombel sattusid korvi ka kast "Sol"-i õlut ja pudel veini. Päeva plusspunktid aga kogub sushi, mille 10 cm pikkune rull maksab 2,6 AUD. Me approve to the max.
Ega täna tegelikult midagi muud põhjapanevat juhtunud ei olegi - eks see vist juhtub, kui oled tubli tööinimene (milleks ma ennast juba täieõiguslikult pean) ja elu ei ole. Homme tuleb taaskord karjääriredelile ronima minna, nagu vist tolle töö-asjaga tavaks.
Küll aga ma unustasin mainida sellise lõbusa fakti, et eile süütas too perepoeg oma ema juuksed põlema lõbu pärast.
Vot.
Aga ma nüüd lähen kartuleid koorima ja veini jooma.
Stay black, brothers and sisters!
Päris töö nägi välja selline, et pidin 9,5 tundi valgeid toole valgemaks nühkima. Tuleb välja, et mul oli ikkagi õigus, kui ma tööd nagu vanakurat välku kartsin.
Aga tegelikult ei ole asi üldse nii hull. Mulle täitsa meeldis. Aga seda küll ei kujuta ette, et sellist tööd nüüd järgnevad 40 aastat teeks. Maksku, palju nad maksavad, aga tore oleks ikka aeg-ajalt end mitte nagu treenitud ahv tunda (kusjuures nad tegelikult selle töö eest eriti palju, raiped, ei maksa ka - 7 AUD tunnis teenime oma igapäevast leiba siin). Asja tegi topeltlõbusaks see, et kuna me ikka 100% õiges ajavööndis ei ole, siis me tõusime kl 4 in corpore üles ja vahtisime siis 2 tundi niisama ringi (jah. tööpäev algab kl 6.30). Ekstravürtsi lisas ka see, et keegi unustas kogemata mainida, et meil on vaja lõunasöögiks oma soovid edastada kellelgi, kes siis läheks poodi ja meile toitu tooks. Seega on näiteks minu tänane päevamenüü koosnenud 3st õunast ja 3st müslibatoonist (kell saab 19). Küll aga 2-saime pärast tööd minna oma toiduvarusid tublisti täiendama. Üllataval kombel sattusid korvi ka kast "Sol"-i õlut ja pudel veini. Päeva plusspunktid aga kogub sushi, mille 10 cm pikkune rull maksab 2,6 AUD. Me approve to the max.
Ega täna tegelikult midagi muud põhjapanevat juhtunud ei olegi - eks see vist juhtub, kui oled tubli tööinimene (milleks ma ennast juba täieõiguslikult pean) ja elu ei ole. Homme tuleb taaskord karjääriredelile ronima minna, nagu vist tolle töö-asjaga tavaks.
Küll aga ma unustasin mainida sellise lõbusa fakti, et eile süütas too perepoeg oma ema juuksed põlema lõbu pärast.
Vot.
Aga ma nüüd lähen kartuleid koorima ja veini jooma.
Stay black, brothers and sisters!
Wednesday 7 September 2011
Viime tutvuse järgmisele tasandile
PARIM esimene päev elus.
Sain pangakonto, mingi maksunumbri ja uue telefoninumbri (0467892169, kellel huvi pakub).
Ilmselgelt oli muidugi vaja esimest korda majast välja astudes küll ära eksida, aga no jumal temaga - lõpuks jõudsime ikka õigeks ajaks ühte kohta. Ilm oli ülinunnu - selline täpselt paras Eesti suvepäev ja loodus lõhnab lõunamaiselt. Täitsa nagu päris, ma ütleks.
Omal pikkadelt asjarännakutelt tagasi jõudes nägime esimest korda toda vahmiili, kelle esmaklassilises liivakastis me praegu pissime. Väga awesome perekond. Ema, isa ja nende täiskasvanud poeg. Madis, kes meile selle crib-i muretses, küll väidab, et nad praegu hoiavad endid tagasi ja on muidu veidi rohkem adamslikud, aga eks see selgub - ehk laseme enne varvast, kui nende tõeline pale paistma hakkab.
Igal juhul oli õhtul meil tagasihoidlik basseinipidu (jah, majas on bassein) ja homme hommikul (kl 6. sigh.) läheme juba tööle.
Peale selle kutsus üks Sille sõber meid tunnijagu teed eemal asuvasse Gold Coast-i, kus tal korter on. Gold Coast on siis vastavalt see Austraalia, mida postkaartidelt näeb..
Ühesõnaga on esimene päev olnud vapustav ja praegu ei sõue minu päikeselises taevas ühtegi vihmapilve!
Unustasin lisada parima uudise. Pereema on hobusekasvataja. Ja paari nädala pärast läheb oma sõpradega randa campima (mit ze horses) ja pärast minu jala enda omaga võrdlemist ütles nii muuseas,
"Oh.. you're about my size, you can wear my riding boots".
I love it when a plan comes together.
Sain pangakonto, mingi maksunumbri ja uue telefoninumbri (0467892169, kellel huvi pakub).
Ilmselgelt oli muidugi vaja esimest korda majast välja astudes küll ära eksida, aga no jumal temaga - lõpuks jõudsime ikka õigeks ajaks ühte kohta. Ilm oli ülinunnu - selline täpselt paras Eesti suvepäev ja loodus lõhnab lõunamaiselt. Täitsa nagu päris, ma ütleks.
Omal pikkadelt asjarännakutelt tagasi jõudes nägime esimest korda toda vahmiili, kelle esmaklassilises liivakastis me praegu pissime. Väga awesome perekond. Ema, isa ja nende täiskasvanud poeg. Madis, kes meile selle crib-i muretses, küll väidab, et nad praegu hoiavad endid tagasi ja on muidu veidi rohkem adamslikud, aga eks see selgub - ehk laseme enne varvast, kui nende tõeline pale paistma hakkab.
Igal juhul oli õhtul meil tagasihoidlik basseinipidu (jah, majas on bassein) ja homme hommikul (kl 6. sigh.) läheme juba tööle.
Peale selle kutsus üks Sille sõber meid tunnijagu teed eemal asuvasse Gold Coast-i, kus tal korter on. Gold Coast on siis vastavalt see Austraalia, mida postkaartidelt näeb..
Ühesõnaga on esimene päev olnud vapustav ja praegu ei sõue minu päikeselises taevas ühtegi vihmapilve!
Unustasin lisada parima uudise. Pereema on hobusekasvataja. Ja paari nädala pärast läheb oma sõpradega randa campima (mit ze horses) ja pärast minu jala enda omaga võrdlemist ütles nii muuseas,
"Oh.. you're about my size, you can wear my riding boots".
I love it when a plan comes together.
Igas sadamas üks eestlane
ehk kuidas me ööbisime Kaupo juures.
Tegelikult oli härra nimi siiski Madis, aga meenutab näolt ja teolt hirmsasti meie armastatud Kaupot. Kui härra esimest korda autost välja astus, oli üllatus päris suur. Polekski nagu 14k km kodust eemal..
Teadmatutele seletuseks saime loa oma esimesed Austraalia päevad veeta ühe reisiseltsilise sõbra bossi majas. Maja ise on täiesti üle mõistuse.. Madis ise elab siin sama raha eest, mille Tanel kulutas näiteks traileri peale white trash stiilis trailerparkis elades. Ühesõnaga on ikka sooja koha poiss leidnud omale. Kiidan ainult heaks.
Algne plaan oli täna hommikul juba palehigis oma igapäevast leiba teenima hakata, aga kuna piffid otsustasid lõunani magada, siis see variant langes ära. Selle asemel on päevakorda sisse viidud muudatus ja lootud jääb saada tehtud kõik vajalikud paberid ja telefonid ja pangatoimingud. Vahepeale muidugi veidi algupärase aussie kuisiini katsetusi.
Aga tibakene veel eilsest viimasest lennuetapist: kardetud aussie toll läks üllatavalt valutult. Isegi minu sinep, mille ma veel suutsin Tallinna lennujaamast Tanelile kaasa osta, mõisteti õigeks ja lasti riiki. Suurim rõõm on pikkade otsade lendamisel pisikesed telekad/arvutid, mis on nüüd iga esimese istme seljatoe sees, nii et võimaldavad vaadata filme ja mängida mänge. Seega läksid need 28 tundi lendamist, mida mu ema veel kirjeldas kui oma elu hullemaid, minu jaoks väga valutult. Saan nüüd vaadatuks lugeda "Bridesmaids", "Kung Fu Panda 2", "Limitless" jms. "Thor" jäi pooleli, sest a) see oli padumõttetu ja b) ma jäin magama selle padumõttetuse pärast.
Lõpetuseks veel sooviksin mainida, et veel ei ole see mõte, et ma nüüd 9 kuud kodumaad ja -inimesi ei näe, kohale jõudma hakanud. Ei tea, kas see üldse juhtubki. Praegu käib mõtlemine selliselt AA-stiilis lineaarselt, et "võtame 1 päev korraga!"
Aga täna nägin unes küll kõik mahajäänud inimesed üksipulki läbi - päris veider oli.
Tegelikult oli härra nimi siiski Madis, aga meenutab näolt ja teolt hirmsasti meie armastatud Kaupot. Kui härra esimest korda autost välja astus, oli üllatus päris suur. Polekski nagu 14k km kodust eemal..
Teadmatutele seletuseks saime loa oma esimesed Austraalia päevad veeta ühe reisiseltsilise sõbra bossi majas. Maja ise on täiesti üle mõistuse.. Madis ise elab siin sama raha eest, mille Tanel kulutas näiteks traileri peale white trash stiilis trailerparkis elades. Ühesõnaga on ikka sooja koha poiss leidnud omale. Kiidan ainult heaks.
Algne plaan oli täna hommikul juba palehigis oma igapäevast leiba teenima hakata, aga kuna piffid otsustasid lõunani magada, siis see variant langes ära. Selle asemel on päevakorda sisse viidud muudatus ja lootud jääb saada tehtud kõik vajalikud paberid ja telefonid ja pangatoimingud. Vahepeale muidugi veidi algupärase aussie kuisiini katsetusi.
Aga tibakene veel eilsest viimasest lennuetapist: kardetud aussie toll läks üllatavalt valutult. Isegi minu sinep, mille ma veel suutsin Tallinna lennujaamast Tanelile kaasa osta, mõisteti õigeks ja lasti riiki. Suurim rõõm on pikkade otsade lendamisel pisikesed telekad/arvutid, mis on nüüd iga esimese istme seljatoe sees, nii et võimaldavad vaadata filme ja mängida mänge. Seega läksid need 28 tundi lendamist, mida mu ema veel kirjeldas kui oma elu hullemaid, minu jaoks väga valutult. Saan nüüd vaadatuks lugeda "Bridesmaids", "Kung Fu Panda 2", "Limitless" jms. "Thor" jäi pooleli, sest a) see oli padumõttetu ja b) ma jäin magama selle padumõttetuse pärast.
Lõpetuseks veel sooviksin mainida, et veel ei ole see mõte, et ma nüüd 9 kuud kodumaad ja -inimesi ei näe, kohale jõudma hakanud. Ei tea, kas see üldse juhtubki. Praegu käib mõtlemine selliselt AA-stiilis lineaarselt, et "võtame 1 päev korraga!"
Aga täna nägin unes küll kõik mahajäänud inimesed üksipulki läbi - päris veider oli.
Tuesday 6 September 2011
Blog madness
Olen kuulusrikkalt jõudnud Hong Kongi.
Sõin elu kõige põnevama hommikusöögi kell pool 5 koduse aja järgi. See koosnes 4 roosast pallist, 3 lihapallist ja 3 valgest pallist koos nuudlitega. Jagasime kõik vennalikult (õeluseni ei ole asi veel jõudnud). Siiamaani oriendi köögist ainult positiivsed elamused siiski. Eriti head olid kahtlased roosad pallid, mis pikemal vaatlemisel tundusid sisaldavat krevette mingi sodiga.
Kohalik aeg on veerand 12 ja ma olen juba joonud a la kannutäie rohelist teed. Superbunny mode: ON!! Karta on, et järgmisel 8 tunnisel lennul Brisbane'i see magamine eriti ei tooda. Aga siis saabki valutumalt õigesse ajavööndi ^^
PS. Kikult võeti Helsingis ostetud 6-pakk käest ära, siis ta raevutses pisikeste hongkonglastega ja õhutas üleüldist rassiviha. Nüüd on juba õnneks maha rahunenud.
PS2. Isegi Kadi tunneks ennast siin koduselt, pügmeed sibavad ringi seal kuskilt põlvede juures ja on muidu nunnud. KES KINNI PÜÜAB, SELLE OMA!! (kes saab sellest viimasest aru, see saab, kes ei, see ei)
PS3. Facebook leiab, et Hong Kong on liiga kahtlane koht, kust üks korralik Eesti neiu peaks end sisse logima ja nüüd edastab mulle järjest ajuvabamaid küsimusi, millelel ma pean vastama, et Zuckerbergile tõestama, et mina olen ikkagi mina.
Sõin elu kõige põnevama hommikusöögi kell pool 5 koduse aja järgi. See koosnes 4 roosast pallist, 3 lihapallist ja 3 valgest pallist koos nuudlitega. Jagasime kõik vennalikult (õeluseni ei ole asi veel jõudnud). Siiamaani oriendi köögist ainult positiivsed elamused siiski. Eriti head olid kahtlased roosad pallid, mis pikemal vaatlemisel tundusid sisaldavat krevette mingi sodiga.
Kohalik aeg on veerand 12 ja ma olen juba joonud a la kannutäie rohelist teed. Superbunny mode: ON!! Karta on, et järgmisel 8 tunnisel lennul Brisbane'i see magamine eriti ei tooda. Aga siis saabki valutumalt õigesse ajavööndi ^^
PS. Kikult võeti Helsingis ostetud 6-pakk käest ära, siis ta raevutses pisikeste hongkonglastega ja õhutas üleüldist rassiviha. Nüüd on juba õnneks maha rahunenud.
PS2. Isegi Kadi tunneks ennast siin koduselt, pügmeed sibavad ringi seal kuskilt põlvede juures ja on muidu nunnud. KES KINNI PÜÜAB, SELLE OMA!! (kes saab sellest viimasest aru, see saab, kes ei, see ei)
PS3. Facebook leiab, et Hong Kong on liiga kahtlane koht, kust üks korralik Eesti neiu peaks end sisse logima ja nüüd edastab mulle järjest ajuvabamaid küsimusi, millelel ma pean vastama, et Zuckerbergile tõestama, et mina olen ikkagi mina.
Monday 5 September 2011
Jälle algus. Aga teine.
See blogimine tundub praegu hirmus äge. Ja see on ka äge, kui jutu sees on palju punkte.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.. Või tegelikult tahtsin küll - hirmus põnev on praegu blogi templeite vahetada ja muid asju kõpitseda.
A vaatame, kui palju sellest entusiasmist paari nädala (päeva?) möödudes alles jääb..
Kui nüüd asjast rääkida, siis Sille (1 reisupiffidest) Aussis resideeruv sõber väitis, et kolmapäevast oleks meil võimalik juba tööle saada näiteks. Mis oleks ju ülipädev, sest siis saaks juba selle rikkaks saamisega alustada. Küsimus jääb muidugi, kas ma 28 lennutunni järel seda arvamust jagan.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.. Või tegelikult tahtsin küll - hirmus põnev on praegu blogi templeite vahetada ja muid asju kõpitseda.
A vaatame, kui palju sellest entusiasmist paari nädala (päeva?) möödudes alles jääb..
Kui nüüd asjast rääkida, siis Sille (1 reisupiffidest) Aussis resideeruv sõber väitis, et kolmapäevast oleks meil võimalik juba tööle saada näiteks. Mis oleks ju ülipädev, sest siis saaks juba selle rikkaks saamisega alustada. Küsimus jääb muidugi, kas ma 28 lennutunni järel seda arvamust jagan.
Algus.
Esimene lend siis selja taga. Algus on paljulubav, sest Estonian Air avas täna uue lennuliini Trondheimi ja nad lahkelt jagasid meile kooki ja šampat. Elu oli lill. Isegi nohu on järele andma hakanud - ilmselt sai aru, et midagi tähtsat on teoksil.
Lahendatud pool ristsõna, 2 viineripirukat, 2 klaasi šampat ja tee.
Veel ei ole kohale jõudnud, et aastaks on nüüd Eesti tolm jalgelt pühitud. Hakkab veidi kurb, et need hüvastijätud sellised tseremooniata said tehtud.
Lahendatud pool ristsõna, 2 viineripirukat, 2 klaasi šampat ja tee.
Veel ei ole kohale jõudnud, et aastaks on nüüd Eesti tolm jalgelt pühitud. Hakkab veidi kurb, et need hüvastijätud sellised tseremooniata said tehtud.
Subscribe to:
Posts (Atom)