"Slutty girls are important so the ugly boys can practice on them"

... ehk, kuidas ma lubadusest kinni pidasin.

Pühapäeval oli mul veel suur plaan half moon partyle jõuda, mis Railay'l kuskil toimuma pidi. Enne seda pidin hotellis väikese siesta tegema. Siesta kujunes aga kahjuks päris pikaks - tõusin järgmisel hommikul kell pool 9. Igaks juhuks otsustasin kohe minna ka sadamasse (kui seda nii saab nimetada) ja uurida, millal ma Koh Lantale saaks. Minu peas pidi see kõik väga lihtsasti toimuma. Päris nii ilus see elu aga ei pidanud olema - Lantale läheb Railay'st iga päev ainult üks laev. Õnneks olin ma oma agaruses nii varajane, et sain ennast 10.45-se laeva peale munsterdada. Railay nägemine jäi ainult veidi lühildaseks. Aga see oligi ka hirmus turistilõks. Nii, et taaskord ma väga valjult ei virise.

Laeva peal kohtasin hollandlasest, türgi šveitslasest, sakslannast ja ühest Lichtensteini tüdrukust koosnevat reisiseltskonda. Nendega sain jutu peale ja tuleb välja, et ka nemad on küllaltki muhedad inimesed. Sealt tuli ka see lubadus, mille ma täitsin. Käis too nimelt mu blogipostituse pealkirja kohta - lubasin hollandlasele, et selleks saab just see tsitaat.

Igal juhul - nüüd olen teist päeva Koh Lantal. Elan esimest korda elus hostelis. Mitte küll suures - jagan tuba 4 inimesega, kõrvaltoas on veel 1. Väga nunnu kohake. All on restoran, kus hostelielanikud abiks käivad. Tasuta wifi on ja 170 bahti päevas maksan tiiviku, madratsi ja sääsevõrgu eest. Eile käisin rannas päikeseloojangut vaatamas ja mainitud reisiseltskonnaga kokteile ja õlut joomas. Täna käisin hostelirahvaga rannas. Rand oli super - umbes 60 m pikk, valge liiv, türkiissinine meri ja meie seltskonnale lisaks umbes 4 inimest. Rannas ka kõigest kättejuhtuvast kokkuklopsitud baar, millest sai osta puuvilju ja vett.

Hommikupooliku veetsin oma edasisi plaane tehes ja majutust otsides. Nüüd olen Lantal veel kaks päeva. Reedel liigun siit veel allapoole Malaisia piirile lähemale Koh Lipele. Couchsurfinguga leidsin seal ühe pensionil USA piloodi, kes oma purjekal mööda maailma ringi kimab. Ta lubas mulle lahkelt omaette kajutit pakkuda, Liped ja lähedalasuvaid saari näidata. Õnneliku juhuse läbi saab ka tema viisa 5ndal otsa, siis saame koos Langkawile minna visa run-i tegema.

Edasi plaanisin siiski tagasi Phuketisse minna ja võimalusest kinni haarata ning oma sukeldumispaberid ära teha. Selleks tuleb mul vist oma lend edasi lükata. Üldse tahaks kuidagi rohkem aega ja eelkõige rohkem raha.. Preguse hetkeseisuga tundub jälle jube hea idee järgmine aasta samasugune plaan teha - Aussis kulda kokku ajada ja siis seda laia maailma kulutama minna. Aga see võib ka jälle järgmise 2 ja poole kuuga muutuda.

Murphy is always right

... ehk, kuidas mul on häid ja halbu uudiseid.

Alustan siis headest uudistest, sest nii peab alati tegema. Head uudised on need, et Tai on ikka freaking awesome! Ma olen siin olnud 6 päeva, aga kogenud-näinud nii palju, et tunne on, nagu oleks olnud siin juba kuid.

Viimased päevad Phuketis möödusid täpselt sama muhedalt kui esimesedki. Reedel käisin turistitsemas ja jõin maailma kõige parema cappucino, millele järgnesid maasika daquiri ja mojito. Seda tegin istudes rannas, jalad liivas ja vaadates, kuidas lained vaikselt vastu kallast kiiguvad. Kogu selle aja oli mul näol kerge debiilsusevormini ulatuv naeratus. Õhtul käisime Wipuga söömas nagu ikka ja tema läks tagasi tööle. Mina käisin Tai turul, kus leidus maailma kõige huvitavamat sööki. Plaanis oli veel minna tai poksi matši vaatama, aga enne tahtsin Wipu juurest läbi käia ja natukene siestat pidada.

Wipu juures tundus aga ka suurepärase ideena siesta kõrvale pokaal veini võtta. Kuna ma ei leidnud pudeliavajat ja teadsin, et meie vastastoas elavad prantslased, siis ma läksin rõõmsalt neilt avajat laenama. Minu pikaajalise koputamise peale ilmus uksele Sebastian, kes rahumeelselt teatas (pane aktsent ise juurde) "I'm sorry it take zo long.. I was nakeed". Prantslane nagu prantslane ikka. Vähemalt oli tal korgitser. Igal juhul pakkusin ma tallegi tänutäheks klaasikese. Siis aga läks kõik valesti. Tuli välja, et Sebastian on täitsa intelligentne ja põnev inimene. Niisiis me jäimegi basseini kõrvale juttu ajama ja klaasikesest sai pudelike. Kui me esimesele päkad silma olima pannud, jõudis ka Wipu koju ja ühines meiega. Varsti liitusid ka David ja Francis - mõlemad samuti prantslased. Selgus, et David oli elanud 8 aastat Venemaal ja oli selle teemaga lääne-eurooplase kohta üllatavalt hästi kursis. Igal juhul oli vestlusgrupp suurepärane. Tai poks oli selleks hetkeks juba unustatud. Enne välja liikumist ühines meiega ka Wipu sõber Ten. Õhtut jätkasime välja baari minnes. Midagi väga tähelepanuväärset ei toimunud. Koju tagasi jõudes lõppes igati tore õhtu basseinis (nagu paljud toredad õhtud enne seda).

Laupäevahommikul kl 8.20 sai Wipu kõne Maxilt, kes teatas, et viimane aeg mul bussi peal olla, et pulma jõuda, oleks 9 hommikul. 20 minutiga sain riided selga, hambad pestud ja koti pakitud. Bussijaama jõudsime 9.02. Õnneks on tegu ikkagi Taiga. Bussid, mis peavad väljuma kell 9, väljuvad 9.40. Nii ka see buss. Järgneva 3-tunnise sõidu vältel nägin kõige maalilisemat maastikku, mida annab ette kujutada. Isegi minu veel poolunes pea suutis sellest sügavalt vaimustuda.

Igal juhul jõudsin siin Aonangi, sain veidi aega jalga puhata ning sättida ja siis juba liikuski rõõmus pulmaseltskond pittu. Kogu tseremoonia toimuski rannas. Ja milline panoraam seal avanes! Helesinisest merest tõusvad kaljud päikeseloojangu saatel - ei kujuta eriti midagi paremat ette. Ei! Valetasin. Kujutan küll - lisaks panoraamile oli ka tasuta söök, alkohol, hea muusika ja sihvakad taani poisid, kes mind tantsutasid! Ka see õhtu lõppes klubis tantsulkat lüües. Üks veidramaid mälestusi õhtust on, kuidas selleks hetkeks juba väga kõõrdi sihtiv taanlane käskis mul silmad kinni panna, lõdvestuda ja siis mu käsivarsi lakkus. Üllatus sellise teguviisi peale oli suur. Aga kokkuvõttes ka - üdini õnnestunud õhtu.

Täna tulin Aonangist Railay'sse. Kuna kogu see kant on siin nii hingematvalt kaunis, siis ma ei hakka seda kohta ka detailideni kirjeldama. Aga noh - kole ta just ei ole. Käisin ujumas ja koobast uurimas. Vaatasin, kuidas vapramad kivi otsa ronisid. Ja leidsin kohaliku pühapaiga. Sinna viivad traditsioonide järgi kingitusi kohalikud kalurid, kes enne merele minekut head saaki paluvad. Kui soov täidetakse, tuleb tänutäheks viia kink. Mingi põhjusel, mida mina päris hästi ei mõista, on selleks kingituseks puust peenis. Niisiis ongi Raylay rannas koobas, mille seinte najale ja põrandale on toetatud sadu (kui mitte tuhandeid) puust falloseid - suuri ja väikeseid, uusi ja vanu. Vanu traditsioone tuleb ikka austada!

Nii palju siis headest uudistest. Ja nüüd halb uudis. Halb uudis on see, et mu fotokas on katki. Katki on ta olnud alates kolmapäevast, kui Wipu mind veenis, et mu fotokas on veekindel (mis ta kirjade järgi ka olema peaks) ja selle snorgeldama võttis. Tuleb välja, et päris veekindel ikka ei ole. Ka mitte väga töökindel enam. Kuna ma praegu olen tsivilisatsioonist võrdlemisi kaugel, siis ei ole lähipäevadel ka eriti võimalust selle parandamiseks/asendamiseks. Ma usun, et see võimalus võib avaneda alles Malaisiast tagasi tulles Phuketis..

Relapse

... ehk maailma parim host ja magamata ööd.

Mina elan nüüd ametlikult maailma kõige ägedama hostiga koos. No reaalselt - tüüp lihtsalt veedab iga vaba hetke mind ringi kärutades ja mulle tuure tehes. Õhtul viib välja ja tutvustab Phuketi ööelu.

Mul ei ole vist elusees olnud paremat reisi algust kui siin. Pärast loomaaeda läksin õhtul Wipu (host) ja tema sõpradega välja ja me istusime Chalongi kai peal, rääkisime juttu ja jõime õlut. Maxmuhe õhtu lihtsalt. Kohtasin veel mõnda eestlast ja deserteerunud austraallast, kellega leidsime ühise jututeema Austraalia üle virisemises.

Eile kohe pärast ärkamist käisime rannal söömas ja snorgeldamas. Pärast seda läks Wipu tööle ja mina linna peale seiklema. Näiteks vahatasin esimest korda elus jalgu! Väga ergutav kogemus oli.. Pärast seda tahtsin minna ja Phuket Townist mõne reisifirma leida, kus ma saaks Vietnami, Laose ja Kambodža viisad lasta ära teha, aga tuleb välja, et see on ainult Bangkokis võimalik. Nüüd ongi mul suur küsimus, et mida edasi teha - kas minna kohe Bangkoki ja lasta viisad ära teha, et oleks vähem närvikulu või tuiata 2 nädalat Lõuna-Tais, hüpata 5.märtsil üle piiri (viisavabasse) Malaisiasse, passida seal paar päeva kuni Tanel 8ndal Phuketti jõuab, siis tagasi üles liikuda ja veel veidi peesitada enne Bangkoki liikumist ja seal paaniliselt viisadega tegeleda. Hetkel kaldun vist pigem selle teise variandi kasuks. Praegu ei ole veel üldse tuju mere äärest ära kuhugi linna ukerdama minna.

Proovisin eile ka odavat sõrmust leida Phuket Townist, mis osutus üllatavalt raskeks ettevõtmiseks. Sõrmuse eesmärk oleks mind vajaduse korral soovimatust tähelepanust vabastada ettekäändel, et see on kihlasõrmus.. Aga ma ei taha sellise asja peale jälle liialt palju raha kulutada. Ühesõnaga tuleb jälle mängu minu liigne kokkuhoidlikkus. Ei suuda kohe kuidagi endale midagi osta. Igal juhul suutsin ma pärast umbes kahe tunnist jalutuskäiku juhtuda väga püüdliku kohaliku taksojuhi peale, kes lubas mu tasuta koju viia, kui ma enne temaga viiest ehtepoest läbi käin (poed maksavad taksojuhtidele klientide toomise eest). Kuna mul nagunii midagi targemat teha ei olnud, siis mõtlesin, et what the hell. Kolgutasime siis järgmised tunnid mööda kulla-, hõbeda- ja pärlipoode. Tegelikult oli päris põnev näha, mida kõik osta saaks, kui ma nii vaene ja kitsi ei oleks.

Õhtul, kui Wipu töölt tuli (töötab 13-21), siis läksime tema ja ta sõbra Maxiga linna peale lammutama. Tuleb välja, et Phuketis käivad asjad niiviisi, et baaris olles ostetakse harilikult terve pudel, mida saab siis vaikselt lahendama hakata. Kui üle jääb, saad baari jätta ja teine kord jätkata. Seda muret meil õnneks ei tekkinud. Esimene pudel Red Labelit läks tai muusikat mängivaid live-bände kuulates (ühes laulis nt Wipu ja Maxi sõber). Edasi liikusime päris pesuehtsasse tai ööklubisse. Tuleb välja, et need on umbes samasugused nagu Eesti ja Austraalia omadki, ainult, et keegi ei tantsi ja seal on kikilipsu kandvad kelnerid. Ja tänades tuleb käed kokku suruda ja kummardada. Kokkuvõttes oli ikkagi ülimegasuperkhuul. Õpetasin tagasihoidlikele kohalikele veidi liberaalsemaid tantsuliigutusi ja üleüldiselt oli õhkkond väga muhe. Paistab, et kõik Phuketi elanikud (vähemalt need, kes väljas käivad) liigituvad selle grupi alla, mida ameerika tiinikomöödiates liigitataks "The Cool Asian Gang"-iks. Peale selle on kõigil täiuslikud juuksed. Väga kade hakkab, eriti, kui kõrval oma tuule ja vee poolt räsitud harakapesa võrrelda.

Täna hommikul nii väga muhe enam ei olnud. Oli hoopis päris paha. Siiamaani on. Kuigi söömine ja kiire ujumine aitasid. Praegugi peesitan Wipu toa ees basseini ära, kuulan Dire Straitsi ja naudin mittemillegi tegemist kerge iivelduse saatel.

Tegelikult olen ma vist isegi oma reisikava nüüd veidi rohkem paika saanud. Laupäevaks kutsuti mind Maxi õe pulma, kes rannal miskse taanlasega paari pannakse. Kõlab liiga hea kutsena, et maha magada. Kuna pulm toimub mandril Krabis, mis on Phuketist veidi lõuna pool, siis on ta ka minu soovitud trajektoori peal. Pärast pulma siis hakkaksin võimalikult mööda rannikut allapoole liikuma turistikeskustest eemale (Krabi on ka veel üks üüratu turistilõks). Tahaks läbi käia Trangist ja selle ranniku lähedale asuvatel saartel. Edasi vaikselt Malaisia poole liikuda, 5ndal üle piiri hüpata, paar päeva seal ringi vaadata ja siis tagasi ülespoole liikuda, sedakord teisel rannikul. Loodan veel Taneli nõusse saada ja temaga Koh Taol kohtuda, mis peaks olema küllaltki turistivabam snorgeldamis-, sukeldumisparadiis. Sealt edasi Bangkoki viisasid saama ja 15. lennuki peale Hanoisse.

Plaan on paigas, nüüd on vaja ainult lahkuda. See tundub praegu aga pea võimatu ülesandena. Backpackimise kõige hirmsam osa ongi see, et kohtad täiesti vapustavaid inimesi (nagu minu praegune host ja ta sõbrad) ja siis tuleb neist lahkuda. Lohutust pakub ainult teadmine, et selliseid inimesi leidub vast veel ja seiklused ootavad laia maailma peal ees.

I heart couchsurfing!

... ehk esimene päev Phuketis.

Kohe pärast eelmise postituse kirjutamist pakkisin oma seitse asja jälle kokku, käisin duši all ja kimasin bussi peale. Kõik oli valmis. Ainus, mis puudus, oli buss. Tai kombe kohaselt jäi ta tagasihoidlikud 15 minutit hiljaks. Aga pole hullu.

Jõudsin eluga lennujaama juurest Phuketi teisele kaldale, Phuket Towni bussiterminali juurde, kust minu host mind peale pidi võtma. Seda ta ka tegi. Ta võttis mu peale oma motikale. Oli see alles lõbus sõit. Väga eksootiline on kimada kuldse mopeediga keset Phuketi saart seljas 18 kilone backpack. Soovitan soojalt kõigile!

Igal juhul on minu host väga tore kohalik graafiline disainer (see tähendab, et ta joonistab hästi palju). Pärast minu koti tema juurde ära viskamist viis Wipu mind sööma. See on järjekordne põhjus, miks ma couchsurfingut palavalt armastan! Kohalikud teavad alati, kust parimat nosimist saada. Ja ilmselgelt ei pidanud ma pettuma! Minu kulinaarsed seiklused algasid sellega, et ma sõin Tai suppi, mis oli segatud veise verega. See ja minu söödud ananasside ja krevettidega praetud riis olid mõlemad täiesti vapustavad. Ilmselgelt olen jõudnud õigesse kohta!

Pärast varajast lõunat viis tüüp mind veel Phuketi kõige lõunapoolsemasse otsa, kuid siis pidi ta minema palehigis oma igapäevast leiba teenima. Niisiis viskas poiss mu Phuketi loomaaia ees maha ja sõitis ise tööle. Loomaaiafanaatik, nagu ma olen, tuiskasin kohe väravast sisse. Aga mu entusiasm pidurdus õige pea nähes peenikeste näppudega ahve puurivarbast hädiselt kinni hoidmas ja 2x2 meetri betoonpõranda peal elavaid tiigreid. See tegi tuju veidi kurvaks. Palju parema meelega läheksin ma näiteks Berliini või Kopenhaageni loomaaeda, kus ei ole võimalik mitte ühtegi looma näha, sest nad on kõik haljastuse taga peidus, kui vaatan suures plaanis kivi peal kössitavat tiigrit.

Igal juhul tulin loomaaiast peagi tulema ja jalutasin tagasi Wipu juurde, kes oli lahkelt mulle ka oma toavõtme andnud. Siin käisin veel tema toa ees olevat basseini nautimas ja plaanin nüüd kerget uinakut teha, kuna eelmised ööd on mõnevõrra poolikuks jäänud.

Kõik on õigetpidi

... ehk tagasi põhja poolkeral.

Eile öösel jõudsin elu ja tervisega Phuketisse! Ilmselgelt ei puudunud teelt ka teatavad takistused, aga siin ma lõpuks ikkagi olen!

Gold Coasti lennujaamas check in-i tehes selgus, et minu Tai viisa jaoks on vaja teha passipildid. Minu arusaamine, et neid saab teha saabudes koha peal, osutus valeks, kuna selliseid võimalused olla ainult Bangkokis. Õnneks selgus ka see, et Kuala Lumpuri lennujaamas on dokumendifotosid võimalik teha. Ja veel suuremaks õnneks oligi mul Kuala Lumpuris 5 tundi surnuks lüüa.

Saingi lõbusalt seigelda mööda lennujaama terminale - ilmselgelt on odavlennufirmadele tehtud eraldi terminal kuhugi keset banaaniistandust ja sealt päris lennujaama jõudmiseks kulub keskelt läbi 45 minutit närvesöövat ukerdamist mööda kohalikke busse. Aga tehtud ma need neetud pildid sain ja jõudsin oma terminali tagasi, kus hakati järjepidevalt mu lendu edasi lükkama. Vanahea reisirõõm! Õnneks oli küll lennuk pooltühi (või pooltäis..) ja ma sain ennast üle kolme istme laiali laotada.

Kohale jõudes ootas aga ees uus üllatus - minu viisa anti 15ks päevaks, mitte 30ks, nagu ma olin arvanud! Õnneks läheb minu lend Vietnami 15.märtsil Bangkokist ja 5. märtsil visatakse mind riigist välja. Super- nagu ikka! Tegelikult ma väga ei muretse - mul tuleb lihtsalt enne 5ndat kuskilt üle piiri hüpata ja uus viisa sebida. Aga ilmselgelt ei tohi kunagi midagi lihtne olla!

Ma jätkan veidi hiljem - praegu vaja bussi peale joosta!

Vanahea Austraalia

... ehk üllatused nagu ikka.

Ilmselgelt oli vaja vanaheal Down Underil minule veel tõestada, et plaanide tegemine on siin ikka paduvõimatu. Isegi selliste elementaarsete asjadega nagu lennujaama jõudmine.

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, oli plaan 2 rongi ja 2 bussiga lennujaama lähistele saada ja siis õige backpackeri kombel jalgsi sihtmärgini jõuda. Kõik läks superkenasti plaani järgi nii kaua, kuni ma jõudsin teise rongi peale. Seal juhtus reisisaatjaks (jah.. Savisaar sai selle idee ilmselgelt Austraaliast) olema Dragan - keskealine endises Jugoslaavias (nüüdses Bosnias) sündinud sisserännanu, kellega ma kenasti jutu peale sain tänu meie mõlema küllaltki jahedale suhtumisele siinsesse kontinenti. Kui ma temalt sinisilmselt küsisin, et ega ta ei tea, kuidas ma rongi jaamast bussipeatuse üles võiksin leida, siis pakkus tema selle peale, et viskab mu hoopis ise lennujaama ära.

Ilmselgelt mõeldud-tehtud. Tee pealt saime veel Hungry Jack's-ist läbi käia (the burgers are better at Hungry Jack's) ja niisiis leidsingi ma ennast oma päris-päris viimasel Austraalia õhtul Vaikse ookeani kaldalt burksi söömast ja latté-t limpsimas.

Väga tore ja sobiv lõpp viibimisele maal, millele hirmsalt meeldib kurvipalle visat.

Toredaks oleks ta ju jäänudki, kui härra Dragan ei oleks hakanud ühtäkki rääkima ikka suurest romantikast ja muidu liialt familiaarseks kiskuma. Sellele aga sai õnneks kiire lõpp tehtud ja mind hämmastava viisakusega sõidutas härra mind kenasti lennujaama ette ja lahkus ilma pikemalt teemat arutamatta.

Ja siin ma nüüd siis istun. Ilmselgelt tehakse lennujaam lahti alles kella 4st. Tund aega olen siin ees juba istunud ja tunnike veel minna. Aga pole hullu. Õnneks on siin tasuta wifi ja minu arvutil hea aku. Kõik on hea. Isegi lõpp. Ja see ju tähendab, et ka kõik sellele eelnev.

Kuulsusetu lõpp

... ehk kaks tundi Suure Aasia Seikluse alguseni.

Lõpuks ometi on see aeg lähedal. Kott on pakitud, ise puhas ja küünedki lakitud (hey.. that rhymed!). Nüüd tuleb veel ärevusega õiget aega oodata ja siis algab maailma kõige tüütum hommikuse lennuki peale. Raha kokkuhoiu mõttes otsustasin Kullarannikule sõita ühistranspordiga. Austraalia mõttes imelühikese, 100 km otsa läbimiseks tuleb mul mööda ronge ja busse kolgutada 4 tundi. Ei tundu just kõige lõbusam. Aga vähemalt paistab tunneli lõpus valgus - Tai kiirgab juba!

Oma viimase päeva veetsin väga kommetekohaselt. Hõljusin väga suure täispuhutava sandaali (?) peal basseinis ja mõtisklesin Suure Seikluse üle. Veidi tegin eesseisva jaoks ja risöörtši. Tuleb välja, et Tai on ikka hirrrrrmus turistikas. Mina loodan salarelv couchsurfingu ja kohalike peale, kes saaksid mind veidi vähemtallatud radadele suunata. Ei taha küll kõhuli mingi ranna peal aeleda, kamp venelasi ümber. Aga ehk läheb veel kõik hästi.

Tuleb jälle edastada igakordsed vabandused, kui ma kuhugi trippima hakkan. Ei tea ju taaskord, millal ja kas see järgmine netikülastus toimuma saab. Andke siis andeks..

Loetud tunnid

... ehk kerge reisiärevus.

Veel 2 ööd jäänud Brisbane'is enne lõplikku lahkumist. Ja need 2 ööd ei saa liialt kiiresti läbi saada. Olen täiesti valmis juba siit lahkuma.

Huvitavalt kombel aga on viimase nädala jooksul umbes iga kolmas inimene küsinud, miks ma siis ikkagi ära lähen, kas mulle ei meeldi siin.. Ja siis saan mina rõõmsa näo pähe teha ja öelda, et "ei-ei, lihtsalt maailma on vaja näha ja raha kuskil mujal kulutada". Kuigi, nagu tugevate emotsioonidega ikka, siis on ka minu suur vastumeelsus Austraalia vastu veidi lahtunud. Ütleme nii, et ma olen saavutanud teatava neutraalsuse. Aga seda suurt entusiasmi, mida kohalikud ja mõned eestlasedki selle koha suhtes tunnevad, ma kindlasti ei jaga. Samas võiks raha teenimise eesmärgil siia küll tagasi tulla - see ripub siin kui puu otsas.

Täna oli just uudistes suur teadaanne ka, kuidas Austraalia koolilapsed oma Aasia eakaaslastest paari arenguaasta võtta maas on. See mind küll ei üllata. Pigem üllatab see, et kohalikud selle alles nüüd avastasid ja, et tegu on ainult paari aastaga. Objektiivse kõrvalseisjana tundub vahe küll palju suurem - võib-olla mitte lastes, aga kõigis teistes küll..

Igal juhul on nädal möödunud suhteliselt samas taktis, millest ma teisipäeval kirjutasin. Väga palju sarju ja väga  vähe tegevust. Natukene mandumise tunne tekib juba, aga ma mõtlen, et saangi jõudu koguda enne 20-kilose koti seljas tassimist 8 tundi päevas. Kahjuks on küll see diivan, mille peal ma praegu magan, umbes maailma kõige ebamugavam ja selg on sellel vedelemisest haige. Olgugi, et teda on tugevdanud nädalad ja nädalad rohimist.

Muidu olen tegelikult tubli olnud. Alates teisipäevast on mul õnnestunud sebida endale majutus esimeseks neljaks ööks Phuketis (esimene hotellis ja järgmised läbi couchsurfingu), olen ennast nõeltega surkinud kaitseks A-hepatiidi ja tüüfuse vastu, saanud 112 malaaria tabletti (väga mõnus kaasas tassida) ja maadelnud suure hulga reisikindlustuspakkujatega, kellest mitte keegi ei taha mulle reisikindlustust pakkuda. Austraallased tahavad ainult omadele (või vähemalt elanikele) müüa ja eestlased tahavad, et ma oleks kodus enne kindlustuse ostmist. Aga noh - õnneks mu praegune kehtib veel 11. märtsini ja nii kaua on mul veel aega nendega taielda. Ehk läheb ka õnneks!

Vaikselt olen hakanud juba oma tax backi asju vaatama ja infot erinevatest allikatest välja pigistama, aga kahjuks hoiab farmirahvas oma saladusi väga kiivalt. Lootsin tegelikult, et ma saan taotluse enne Austraaliast lahkumist sisse anda, aga praegu paistab, et see plaan ei tule välja. Tegemata see aga siiski kindlasti ei jää.

Peale selle tuleb välja, et couchsurfingu rahvas on ikka hirmus tore - ma postitasin avalikult oma reisiplaanid sinna ja sain ilma palumata 2 diivanipakkumist. Isegi 3, kui lugeda nende hulka ka mingi veider Nigeeria mees, kes mind lambist enda riiki külla kutsus. Selle lahke kutse lükkasin siiski suure kurbusega tagasi. Teised (ühe Bangkokis ja teise Hanoi lähedal) sain õnneks vastu võtta.

Do, did, done

.. ehk aeg lahkuda.

On alanud minu viimane nädal sellel mandril (tagasiultuvalt). Just äsja ostsin ära enda pileti Taisse. Järgmisel esmaspäeval kell 9 hommikul lendan Kullarannikult Phuketisse. Sealt edasi 15. märtsil Vietnami Hanoisse.

Ei teagi nüüd. Hirm on veidike naha vahel ka. Pole päris niimoodi üksi reisinud varem ja ei tea, kas minu suur Indo-Hiina seiklus tuleb nii suur, kui alguses plaanitud. Aga proovima peab. Eks ma siis lähen kohale ja vaatan, mis juhtub. See plaan on hämmastavalt sarnane sellele, mis mul oli Austraaliasse tulles. Üllataval kombel olen siiamaani veel ellu jäänud. Ehk läheb siis teine kord ka õnneks.

Ilmselgelt hakkab mulle nüüd (pärast piletite ostmist) selguma, kui palju mul veel teha on - vaktsiinid, reisikindlustus teha, majutus leida, uurida, kuhu ma üldse lähen... Nimekiri tundub lõputu, aga julge pealehakkamine on pool võitu!

Selle pärast ma olengi täna terve päeva veetnud oma kaotatud aega tasa tehes ja Luke'i tasuta wifit nautides. See tähendab, et House'i kaheksanda hooajaga olen juba järje peal ja Misfitsid edenevad ka jõudsasti. Ei teagi, kuidas selle reisiasjanduse jaoks aega leida, kui 30 Rock, How I Met Your Mother, Californication ja Dexter ka veel järjekorras on..

Möödaminnes - ilusat sõbrapäeva ka!

Nihe - 0

.. ehk, kuidas ma tagasi Brisbane'is olen.

Siia tagasi jõudsin siiski täna hommikul. Mitte eile õhtul, nagu varem plaanitud. Ilmselgelt ei õnnestunud lihtsalt Austraalia vahemaadega õigesti arvestada ja asjad, mis kaardil nii hirmus lähedal paistavad, on tegelikult sadade kilomeetrite kaugusel. Ühesõnaga jäime ööseks tee peale. Hädavaevu õnnestus leida ööbimis(parkimis)koht ühe rahvuspargi parklas. Öörahu segasid aga nii palju kui vähegi võimalik, sääsed. Täielik õudus oli see tänane öö. Nüüd olen pealaest jalatallani kuplasid täis ja und saadud maitsta mõni hädine tund.

Aga noh. Mis ei tapa, teeb tugevamaks ja siin ma nüüd olen. Ilmselgelt ei saanud täna päeval ka teab, mis rahulikult võtta, sest Kiku, Tanel ja Jaanus olid Brisbane'is ja oli tarvis nendega kokku saada. Niisiis saingi ma veel sushit süüa ja toredate inimestega ilusat ilma nautida.

Veidi siis ka oma tripi viimasest kahest päevast.. Laupäeval püsisime Hervey Bays ja tutvusime selle ümbruskonnaga. Sain veel viimaseid kordi nautida oma lemmikranda - ei pidanud pettuma. Pühapäeval siis alustasimegi sõitu Hervey'st rannikut mööda allapoole. Muuseas sõin vist oma elu parima hommikusöögi - koosnes see kotitäiest kuningkrevettidest ja TimTam-i šokolaadiküpsistest. No mida headust. Ja seda kõike merekaldal, nagu ikka.. Läbisime Tin Can Bay, Rainbow Beach-i ja Noosa. Aga seal lõppes ka jaks ja algas öömaja otsimine, mis, nagu mainitud, osutus hädapäraseks peatuspaigaks rahvuspargi parklas.

Brissi jõudsimegi siis täna varahommikul ja olles oma vanas ööbimiskohas võtnud kiire duši oligi aeg taaskord linna kobida. Enne õnnestus siiski kohalikust Mackersist sebida endale hommikusöögiks pannkooki ja kohvi, mille järele mul umbes 3ndat päeva isu oli.

There and back again

.. ehk Fraser Island - check!

Olengi nüüd jõudmas oma suure roadtripiga ühele poole. Reede õhtupoolik ja tripi pärl Fraser Island on läbitud. Kuna ma aga vahepeal ei ole internetti saanud ja laeva logiraamatut täiendada, siis võtame asja kronoloogiliselt.

Teisipäeva hommikul siis hakkasin Surfers'ist uuesti liikuma. Ikka rannikut mööda põhjapoole. Et elu liialt ilus ei oleks, lõhkes tee peal rehv. Aga see oli pisike viga! Varuratas all, viis tee meid ikka kodule lähemale - põhja! Päev mööduski suuremas osas sõites ja tehes ilusatel randadel ujumispeatusi. Õhtuks jõudsime Hervey Bay'sse, kust praam Fraser Island'ile lahkub. Peatusime majas, kust mereni jõudmiseks on vaja ainult kaldajärsakust alla kõndida ja ületada paar teravat kivi. Ühtlasi on see ka siiamaani minu lemmikrand Austraalias, kuna kolmapäeva hommikul mööda seda jalutades kohtasin ma poole tunni jooksul täpselt ühte meest ja tema koera.

Kolmapäeva hommikul hakkasin siis lõpuks otsima majutust ja transporti saarele. Üllataval kombel läks selleks väga vähe aega. Tund aega hiljem olin leidnud isegi enam-vähem normaalse hinnaga majutuse kaheks ööks ja ka sobiva ajaga praami. Kahjuks aga lahkus see piisavalt hilja, et kolmapäev saarel siiski küllaltki kasutu oleks.. Aega oli ainult hotelliga tutvumiseks ja õhtusöögiks. Minu suureks rõõmuks õnnestus järgmiseks päevaks regada ka ekskursiooniks saare ilusate kohtade juurde.

Vara-vara järgmisel hommikul (nüüd - pärast Stanthorpe'i on kell 7 hommikul "vara") istusin esimest korda elus 4WD bussi peale ja sain teada, mis tunne on sõita maailma suurimal liivasaarel, mille kõik teed on ka (üllatus-üllatus) liivast. Tunne oli päris raputav. Eriti põnev oli siis, kui härra bussijuht lubas mind lahkelt enda kõrvale ette istuda. Siis oli tore näha, kuidas puud 10-20 cm kauguselt bussiaknast mööda vuhisesid. Igal juhul jõudsime siiski elusalt kõikide ilusate kohtade juurde. Peaauhinna sai kindlalt Lake McKenzie, mis oli lihtsalt liiga äge, et olla tõsi (Google-i pildiotsing aitab). Veel nägime 75 Mile Beach-i (sohk ja valeraha puha tegelikult, kõigest 73 miili pikk too rand), värvilisi ja värvituid liivu, vana laeva, hulpisime jõekesest alla ookeani ja tegime pisikese jalutuskäigu subtroopilises vihmametsas, milles voolas nii puhta veega oja, et paistis nagu vett ei olekski. Täiesti aksepteeritav tuur oli ja koht ise ka. Ainult, et temaga on see sama viga, mis tervel sellel mandril. Kõik on liiga tsiviliseeritud ja kontrollitud ja reguleeritud. Ma mõtlen, et kes paneb liiklusmärke keset džunglit? Ilmselgelt austraallased. Aga noh - üldiselt jäin rahule.

Täna hommikul oli pärast check out-i veel 4 tundi aega saarel veeta ja praami oodata. Selle aja veetsin erinevat sorti vees ligunedes. Nüüd olen tagasi mandril samas kohas kus teisipäevalgi ja ootan homme hommikut, et saaks jälle oma lemmikranda minna (kuigi hirm on, et kuna homme on laupäev, siis ei ole ta enam nii inimtühi, aga eks lootus kustub viimasena). Peale selle elavad kõrvalmajas maailma kõige nunnumad lapsed (tervelt 10 ühel emal - sigimine neile kohalikele ikka meeldib), kes veetsid osa õhtust mind küsimustega üle külvates.

Homme siis uuesti teele - see kord alla poole tagasi, loodetavasti läbi Tin Can Bay ja Noosa, mis loodetavasti on sama sümpaatsed kohakesed kui Hervey Bay. Tripp lõppeb minu jaoks pühapäeval Brisbane'is. Lisaks sellele olen ma viimase kahe päeva jooksul formuleerinud endale plaani, et minu jaoks tuleb paari nädala pärast ikkagi Taisse minek. Isegi siis, kui Tanel, kellel on ikka veel viisaprobleemid, mind hülgab. Aga lähen kohale ja vaatan, mis saab. Võib-olla ei tule siis kahjuks mu suurejooneline Aasia seiklus nii suurejooneline kui varem plaanitud, aga mis teha - tunne on, et praeguseks küll on mul Austraaliast kopp päris ees.

On the road again

... ehk tervitused Surfers' Paradise-ist! Jälle!

Ootamatute asjaolude tõttu (minu laiskus - mis tegelikult ei olegi ju nii ootamatu, kuid siiski asjaolu) lükkus lahkumine päevakese võrra edasi. Või siis pigem öökese. Ühesõnaga saime täna hommikul Stanthorpe'ist tulema!

Alustuseks nägin päris mitut koske Queenslandi ja New South Wales-i piiri pääl. Edasi suundusime ranniku poole, kuhu jõudsime lõuna ajaks. Esimesed ookeanisuplused ja päevitused tehtud, katsusime juba vaikselt öömaja otsides rannikut mööda üles sõita. Öömaja leidmine läks aga üllatavalt keeruliseks ja nii mõnestki kohast tuli norus peaga lahkuda. On raske olla backpacker!

Lõpuks hakkasime ikkagi juba tuldud teed tagasi tulema, sest Surfers'is on kahtlemata kõige rohkem majutust ja pimedus kippus juba kallale. Siingi läksid esimesed üritused aia taha, aga umbes 3ndas kohas vist õnnestus (90!!!! taala eest) tuba sebida. Nüüd siis istungi pärast värskendavat dušši motellitoas ja kasutan vanahead Telstra Mobile Broadbandi, et ennast maailma ja maailma endaga kursis hoida.

Tunne on kirjeldamatult hea! Selline liblikad kõhus reisipõnevus on sees ja ma loodan, et see suureneb veel, kui Tanel ikkagi suudab piletid ära osta..

Lõpp hea, kõik hea

.. ehk loetud minutid lahkumiseni.

Lõpuks on see siis käes! See, mille nimel ma olen 3 kuud siin rüganud - lahkumine. Jipikajee!

Eile oli veel viimane tööpäev (reedel võtsin olukorda ära kasutades veel viimase sick day). Ei teagi nüüd, kas oli hea või halb. Töö oli päris kehv, aga teadmine, et tegu on viimase päevaga, hoidis moraali üleval. Tegime ka uue rekordi laupäeval töötatud tundide alal - saime farmist minema kell 16.

Koju jõudes alustasime kohe ka minu lõpuõhtu tähistamist. Kahjuks ei saanud see küll väga tormakaks kätte ära minna, sest tänu sellele suurele vihmale on tööjärg farmis veidi maha jäänud ja selle puudujäägi eemaldamiseks tehti ka täna tööpäev. Mina küll ei läinud ilmselgelt, aga teised eestlased laekusid kohusetundlikult. Niisiis jäi lõpupidu veidi poolikuks, aga tore oli sellegipoolest.

Täna olen hirmus tubli olnud ja oma suure reisikoti jälle kokku pakkinud ja kodukaravani ära koristanud. Kella 9st alates on käed tööd ja jalgu täis olnud. Nüüd on veel viimased askeldused ja umbes 16 ajal algab uus peatükk! Täna vist küll eriti kaugele ei jõua, aga vähemalt saab Stanthorpe'i linnapiiridest välja.

Aga sellega seoses ma jälle ei tea, kuidas mul tee peal tolle internetiga lood saama olevad. Võib-olla tuleb nüüd veidi eetrivaikust jälle kannatada. Aga ma annan endast parima, et infosulg oleks võimalikult piiratud!

Kuradi kärbsed

.. ehk vaba päev kodus.

Täna on meid järjekordselt õnnistatud ootamatu vaba päevaga. Tänu nendele lähevad viimased nädalad isegi suhteliselt kiiresti. Alles ma olin oma loendamisega 14 juures. Ja nüüd on 1-2 jäänud. Päris täpselt ei tea, sest reedel peaks vist ka miskisugune public holiday olema, aga olukord ei ole veel päris selge. Igaljuhul on lõpp juba käega katsuda!

Laupäeval on minu lahkumise puhul plaanis taaselustada väliseestlaste lemmikmäng - GUNO ja, kui õnnestub, siis ta teha grupiviisiline "Troll 2" vaatamine. Pühapäevaks olen siis enda 7 asja jälle kokku pakkinud ja järgneb nädalane roadtrip Fraser Islandile ja üleüldine ranniku külastamine. Pärast seda on kaks varianti.
Variant A: Tanel saab teada, et Austraalia maksutagastust on võimalik saada igal ajal ja igas kohas. Me ostame piletid ja lendame Phuketti, kust algab Muumipapa Suur Seiklus: The Asia Edition.
Variant B: Tanel saab teada, et Austraalia maksutagastust ei ole võimalik saada igal ajal ja igas kohas. Me ostame piletid ja lendame Sydneysse, kus katsume tööd leida ja raha kokku hoida piisavalt, et mõne aja pärast osta piletid ja lennata Phuketti, kust saaks alata Muumipapa Suur Seiklus: The Asia Edition.

Ühesõnaga on plaanide tegemine ikkagi väga keeruline siin mandril.

Mina vähemalt loodan, et ükskõik, kus ma ka nädala pärast ei ole, on seal vähem kärbseid kui Stanthorpe'is. See on nagu katk. Nad on IGAL POOL. Ei lase süüa ega magada, ronivad seintel, silmas, akna peal ja ronivad kurku. Selle lause kirjutamise ajal leidsin enda pealt 4 kärbest näiteks. Ühesõnaga tahan siit ära juba!