Bestonia

... ja ajastu lõpp.

Asi on nüüd ametlik. Istun kodus ja kirjutan oma reisipäeviku (selleks korraks) viimast sissekannet. Raske uskuda, aga olengi nüüd kohe päris kindlasti kahe jalaga kalli isamaa pinnal jälle. Kuluski selleks kõigest 26 tundi ja veidi üle kümne tuhande kilomeetri. Ikka veel ei taha see teadmine endale teed minu ajukooreni puuristada. Kerge debiilsusevormini ulatuv naeratus on minu näol püsinud juba Moskvasse maandumisest alates, kuid protsessor ei taha selle uudse infokilluga veel päris hästi toime tulla.

Ma ei oska vist tõesti kirjeldada ilusamat vaatepilti, kui see hingematvalt sinivalge Estonian Airi lennuk Moskva Sheremetjevo lennujaama E-terminali 37ndas väravas paar tundi tagasi. Kodumaa suutis mind ka suurepäraselt vastu võtta, kuna esimese asjana, mida ma allapoole pilvepiiri laskudes nägin, oli ehtne ja hää eestimaine päikeseloojang. Kirsiks koogi peale sai veel see, et isegi mu kott, mis otse Siem Reapist Tallinnasse saadeti, jõudis kohale.

Kui veel kogemusele juurde liita emme vasttehtud kartulisalat ja leib, siis leiab isegi minu pikast teekonnast väsinud kere, et tänane on üks parimaid päevi üldse. Pärast pikka retke koju jõudmine on lihtsalt kõige parem tunne! Ma juba ootan seda tuttavat hetke homme hommikul, kui minu unine ajukene hetk pärast ärkamist veel päris hästi aru ei saa, kus ta viibib. Neid hetki on mul viimase kahe kuu jookusl hirmus tihti olnud. Senimaani olen pidanud oma segaduses aju pärimistele ikka vastama "Laos" või "Vietnam" või "Kambodža". Homme hommikul saan südamerahuga oma väsinud peale öelda: "Ole rahulik, sa oled nüüd kodus!"

Tahaks siin nüüd hirmus pikalt heietama jääda ja üritada kõigile selgeks teha, mis tunne on nüüd - täpselt üheksa kuud pärast lahkumist - tagasi kodus olla ja seda õnnist heldimust kuidagi mustvalgele saada, aga see ei tuleks mul nagunii välja. Peale selle tuleb nüüd lõpuks saada korralik ööuni korralikus koduses voodis.

Küll aga ei saa ma lahkuda enne korralike tänusõnade kirja panemist:
Olge tervitatud te kõik, kes minu reisipäevikut ikka sirvisid ja mulle sääl kaugel maal pöialt hoidsid! Olete kõik väga vahvad olnud ja ära väärinud minu suurimad tänud! Kõike kõige paremat!

Lõpu algus

... ja jätkuv saaga fotokaga.

Täna suutsin ma ennast lõpuks Angkori templeid vaatama vedada. Eile oli veel suur plaan, et tõusen koos kuke ja koiduga ning veedan terve päeva ajalooradadel suure huviga kivihunnikuid vaadates.

See plaan ebaõnnestus juba eos. Küll aga olin ma siiski enda üle väga uhke, kui ma 11ks juba tänava peal olin ja tarmukalt Angkori suunas astusin. (Tegelikult on templite külastamiseks tuk-tuki vaja, aga ma mõtlesin, et sammun vähemalt õiges suunas nii kaua, kuni mõne leian.) Suure astumise peale aga läks mu kõht tühjaks ja niisiis saingi ma alles veerand ühe ajal, pärast brunch-i oma vaprat teekonda jätkata. Selleks hetkeks olin ma juba veidi mures, et kuidas siis nüüd nii vähe aega jääb kõigi kivinikerduste imetlemiseks ja uurimiseks.

Suuremad entusiastid väitsid mulle, et alla 3 päeva pole Angkorisse üldse mõtet minna, veidi vähem agarad väitsid, et 2 päeva on piisav ning realistid keelasid mul üle ühepäevast piletit osta. Minul kulus kompleksi üle vaatamiseks kaks tundi.

Tuleb tõdeda, et kuigi tõesti, kogu too muistsete templite majandus on väga suurepärane, kõik nood nikerdused vapustavalt keerukad, mitmetonnised kivid kuskilt seitsme maa ja mere tagant sinna metsa kohale veetud ning see kõik on veel tehtud käsitsi, siis no kaua sa, hing, jaksad neid kivilahmakaid vahtida. Peale selle olen ma oma peaaegu 23 aasta jooksul juba igat masti kiviehitsi, alustades püramiididega ja lõpetades Chichen Itza-ga (mis on, tehniliselt võttes ka siiski püramiid), juba jõudnud vaadata ka. Käisin, nägin, tegin pilti ja tulin tulema.

Selle pildistamisega läks muidugi nii, nagu mul selle reisi ajal kipub ikka minema - halvasti. Hommikul kontrollisin ma veel spetsiaalselt üle, et mu aparaat ikka kaasas oleks ja kenasti töötaks. Kõik oli korras. Aga siis, keset kõige suuremat templipalavikku, suutis see õudne kaadervärk oma pataka (ikoon väitis, et aku on veel pooltäis) siiski kotti visata ja töötamise lakata. Ma oleks suurema hea meelega ta sealsamas Buddhale ohverdanud, aga mõtlesin, et viin ta ikka igaks juhuks koju ja pühendan Taarale või tulejumal Sid-ile. Angkor Wat-ist sain õnneks ikkagi paar pilti ja Angkor Thomi väravast ka. Edasised templimöllud katsusin üles võtta telefonikaameraga.