I love it when a plan comes together

.. ehk, kuidas ma Laoses ära eksisin.

Pärast oma viimast postitust otsustasin end enne piinarikast bussisõitu veidi premeerida ja läksin oma viimast Laose massaaži nautima. See aga ei tulnud mul eriti välja, kuna nautimise asemel sain ma hoiduda karjumisest. Üldiselt oli mul tunne, nagu ma oleks enda auväärt massööri kuidagi hingeni solvanud ja pidin selle eest tasuma.

Aga see selleks. Mul oli Samo, ühe Korea tüdrukuga, kes samuti Sam Neuasse sõita tahtis, kokkulepe, et kohtume 21 ajal ühe restorani ees ja läheme siis koos bussijaama juurde tagasi ootama. Natukene pärast poolt üheksat sihitult restorani juures jõlkudes tõmbas mulle kõrvale kohalik oma mopeedil ja ütles: "You come with me!" Ma pidin just ümber pöörama ja tema ülbust uskumata talle otsa jõllitama, kui mulle saabus tõdemus, et tegu on tüübiga bussijaamast. Peale selle paistis ta olevat kerges paanikas. Hoolimata küllaltki nigelast inglise keele oskusest, suutis ta mulle selgeks teha, et buss on kohale jõudnud varem. Tema motika peal tagasi jaama poole kihutades üritasin ma tema käest küsida, kas ta on Korea tüdruku juba üles leidnud, tema kinnitas mulle, et Samo ootab juba bussijaamas.

Kohale jõudes selgus, et see oli siiski tõlkevigadest tingitud vale. Kohe, kui tüüp oli mu maha pannud, kimas ta jälle minema - eeldatavasti Samot otsima. Samal ajal sain mina teiselt umbkeelselt laolt oma bussipileti Sam Neuasse osta. Minu usku olukorda ei suurendanud see, et oma töölaual eelistas see lao hoida kotitäit konnasid, kes põgenemishimus kotiga mööda lauda ringi rullusid ja siis põrandale potsatasid. Minu küsimusele, mis eesmärgiks loomakesed on, ta ei vastanud.

Igal juhul saabus motika-tüüp varsti tagasi (ilma neiuta), korjas minu jälle peale ja viis kuhugi kolmandasse kohta, kuhu buss segadusttekitavalt pidama oli jäänud. Mina jõudsin seega õnnelikult bussi peale. Lootsin veel, et ehk saame Samogi ära oodata, aga seda lõbu mulle ei jäetud - kohe, kui ma bussile sain, alustasimegi sõitu.

Oi - ja milline sõit see oli! Esimene asi, mida ma tähele panin, oli see, et härra bussijuht eelistas bussis asetsevast telekast väga (väga väga) valjusti lao muusikavideosid mängida. Olukorrale ei tulnud kasuks fakt, et enamus muusikast kõlas nagu Maie Parrik halvematel päevadel. Sellele lisaks oli õues juba täiesti kottpime, asjaolu, mis ei paistnud härra bussijuhti takistamat Laose mägiteedel umbes 120 kilomeetrise tunnikiirusega 3G-ni ulatuvaid kurve võtmast. Kõiki asjaolusid arvesse võttes, tundus mulle, et ma ei hakka seda bussisõitu just liialt nautima.

Ebameeldivast veidraks läks asi siis, kui me peatusime millegi, mis paistis olevat lao pulm, kõrval ja reisisaatja bussi tagaotsa tuli. Seal hakkas ta paaniliselt aknaid avama, nendest pooleldi välja küünitama ja siis neid taas sulgema. Olles täiesti viimase aknani jõudnud, avas ta selle, vaatas taaskord välja ja astus sammu tagasi. Sellel hetkel ronis ei-tea-kust pärit mees aknast sisse. Paistis, et senimaani oli ta oma sõitu nautinud katusel.

Pärast seda seika läks asi tagasi ebameeldivaks. Ühel hetkel kustutati ära tuled ja õnneks pandi kinni ka muusika. Seda pidasin mina märguandeks, et nüüd võib proovida magada. Seda ma siis ka tegin. Ilmselgelt aga olin ma asjadest valesti aru saanud. Iga natukese aja tagant pandi tuled jälle põlema ja tundus, et hetkedel, kui bussijuhil igav hakkas, naasis ka väga vali lao pop-muusika. Küll aga ei piirdunud psühhobussi hullused sellega. Umbes 1-2 ajal öösel, leidis reisisaatja, et parim viis, kuidas reisiigavust peletada, on karaoke. Seda ta ka siis tegi - pani muusika uuesti käima ja lõugas üle bussi arusaamatuid lao viise kaasa laulda. Õnneks ei kestnud need etteasted väga kaua. Selle asemel hakkas ta lihtsalt (mulle paistis, et hetkedel, kui buss tema jaoks liialt vaikne tundus) mikrofoni häälitsema. Ilma muusikata, lühikesi animalistlikke üle bussi kajavaid karjeid tekitama. Seda kõike saatsid iga mõne hetke tagant kõlavad signaalid (mida tekitas bussijuht enne iga pimedat kurvi, et teisi teel liiklejaid hoiatada).

Parim asi selle sõidu juures oli see, et kuna bussijuhil paistis puuduvat igasugune enese alalhoiuinstinkt ja 3 G-sed kurvid jätkusid, siis me jõudsime Sam Neuasse kolm tundi plaanitust varem. Seal asusingi ma kohe ootama järgmist bussi Vieng Xaisse, sest ma olin otsustanud kogu katsumuse kohe selja taha saada. Paar tundi hiljem saingi järgmise kohaliku bussi peale, mille juht paistis omavat samu kamikaze-likke jooni kui eelmine. Ma lohutasin end sellega, et õnneks pidi too sõit kestma ainult tunnikese.

Seda aga ei juhtunud. Kuna ma olin oma küllaltki väsitavast ööst räsitud, siis kippusin ma iga natukese aja tagant magama jääma. Samuti, kuna see oli mu esimene kord selles kandis, ei olnud mul aimugi, kus ma paha peaksin minema. 1+1=2 ja seega veetsingi ma ka selles bussis umbes 6 tundi ja sattusin lõpuks keset mittemidagit mingisse suvalisse Laose külla. Olukord lahenes isegi hästi, sest seal leidsin ma vähemalt ühe küllaltki hästi inglise keelt kõneleva tuk-tuki juhi, kes mu esimesse külalistemajja viis ja hommikul sealtsamast peale lubas korjata ning tagasi bussi peale viia.

Legend oli, et buss lahkub hommikul kell 7. Niisiis seadsin mina oma äratuse, tegin tiiru küla peal (meeliülendavalt mõttetu koht), sõin kausi nuudlisuppi, vaatasin Boston Legalit ja läksin magama.

Tõusin ma täna hommikul kell 7.14. Ennast maapõhja needes viskasin riided selga ja rühkisin bussijaama poole, lootes mingile imele, et buss on veel seal. Seda ta ka oli. Kella 7ne buss lahkus veidi enne 9t hommikul, nii et mul oli täitsa piisavalt aega oma asjad jälle kokku korjata ja padinal bussile saada.

Paari tunni eest jõudsingi siis Sam Neuasse tagasi ja loodan jätkuvalt homme Vietnami saada. Et üllatustel lõppu ei oleks, leidsin kohalikust turistiinfost Samo, kes eile õhtul samuti siia oli jõudnud! Nüüd läheme me vähemalt koos õhtust sööma ja minu viimast õhtut Laoses tähistama.

Maaromantika: Hardcore Edition

... ehk ööbimine keskmises Laose külas.

Selle nädala keskpaigas sain nautida esimest korda oma tripi jooksul kõikide rändurite unistust - kõhutõbe. Teisipäeva ööst alates sain ma iga pool- kui tunni tagant nautida pool ööpäeva väldanud oksemaratoni, mis mind paariks päevaks rivist välja viskas. Õnneks oli mul truuks kaaslaseks Boston Legal, mis voodis värisemise veidi lõbusamaks tegi.

Eile hommikul, tundes ennast juba enam-vähem reageerimisvõimelisena, lahkusin Luang Prabangist. Et tähistada  minu esimest voodist väljas veedetud päeva, lasi bussijuht mul täie raha eest nautida Laose suurepäraseid maanteid. Aususe huvides tuleb siiski tõdeda, et seda 3-tunnist bussisõitu Nong Khiawsse ma sajaprotsendiliselt ei nautinud.

Küll aga nautisin ma järgnenud tunniajalist paadisõitu Mueng Ngoi külla. Tolle näol on tegu täiesti vapustavalt maalilise Laose külaga, mis täiesti äralõigatuna (ühtegi teed sinna ei vii) keset mägedest ümbritsetud vihmametsa Mekongi kaldal asetseb. Maaromantika hindajatele täiesti asendamatu kohake. Küla moodustavad 3 tänavat, mille külgi ääristavad erineva loguduse astmega osmikud. Tänavatel ja majade õuedes sebivad loendamatud kanad, pardid, tibud, kassid, koerad, kutsikad ja lapsed. Külas leiduva teleka vaatamiseks voorib kogukond ühte restorani oma õhtuseid seebikaid vaatama. Üldiselt eleter puudub.

Sinna saamiseks tuli peaaegu sama romantiliselt kohaliku paadiga mööda Nam Ou jõge ülesvoolu rühkida. Tunniajase sõidu jooksul sai näha puutumatut vihmametsa, jões padistavaid pühvleid ja lehmi, metssigu, kitsi ja justkui ei-kuskilt välja ilmunud inimesi, kes jõe ääres toimetasid (ühtegi maja silmapiiril ei paistnud). Rääkimata hingematvatest vaadetest, mida pakkusid metsadega kaetud taeva poole sööstvad mäetipud.

Öö veetsin jõevaatega bungalows. Suurepärase vaatemänguna sai õhtul veel nautida küllaltki muljetavaldavat äikesetormi, samal ajal, kui vihm mudatänavad mudajõgedeks muutis.

Täna hommikul sõitsin sama hingematvalt tagasi Nong Khiawsse ja siiamaani olen enamus päevast taaskord restoranis mööda saatnud. Õhtul 22 ajal saan rõõmsalt järjekordsele bussile asuda ja Sam Neua linnakesse sõita (11 tundi Laose mägiteid minu suureks rõõmuks) sõita. Homme hommikul sinna jõudes tuleb taaskord bussi vahetada ja Vieng Xaisse sõita, et üle vaadata koopad, kuhu suur hulk laosid end Ameerika pommirahe eest peitis.

Esmaspäeval ületan loodetavasti piiri ja jõuan Hanoisse.

Tragöödia ja sajandi armastuslugu

... ehk, kuidas ajalugu kipub ennast kordama.

Reede õhtul, olles terve päeva vegeteerinud oma b&b's ja ümbruses, asusin siis lõpuks bussi peale. Tegu oli magamisbussiga. Olles enne omandanud ainult häid kogemusi magamisvagunitega rongides, olin ma valmis mugavalt ööd veetma.

Tuli aga välja, et reaalsus oli unistustest veidi täbaram. Magamisasemele oleksin ma hädavaevu ära mahtunud end asemel hoolikalt diagonaalsesse asendisse seades. Mind takistas seda tegemast aga fakt, et minu kõrvale oli määratud aset jagama ka inglanna Kala. Niisiis veetsime me mõlemad öö küllaltki nigelates tingimustes väherldes. Aga pole hullu - mina sain isegi tubli 5-6 tundi und.

Eile varahommikul jõudsime siis Luang Prabangi. Öömaja leidmiseks ei kulunud just liialt kaua aega. Kuna eelneva öö jooksul oli selgunud, et Kala (40-aastane endine õpetaja) on tegelikult ülimalt joviaalne naisterahvas, kellega on üüratult meeldiv koos aega veeta ning meiega oli ühinenud ka teine inglanna Lola, kes samas bussis reisis, siis otsustasime kõik koos ulualust otsida. Seda, nagu juba mainitud, väga kaua teha ei tulnud. Otsustasime esimese külalistemaja kasuks, mis sobivalt ka Luang Prabangi peatänaval asub. Pärast tolle koha leidmist (milles ma praegu Kala-ga tuba jagan), otsustasime kerge hommikusöögi teha. Ja siis tabaski tragöödia teine vaatus.

Hommikusöögilauas avastasin, et mu kott on veidi kergem ja tühjem kui harilikult. Teinud paar kiiremat liigutust, et oma inventarinimekirja kontrollida, selgus, et olin oma paduunise peaga bussi unustanud oma fotoka. (No te ei kujuta ette, kui häbi mul on seda jälle kirjutada..) Ka kohe pärast seda avastust järgnenud käik bussijaama ei saanud enam midagi muuta. Sinna jõudes oli buss juba koristatud ja "keegi ei olnud mu fotokat leidnud". Ilmselgelt oleks tahnud ma selle tohlaka, kes bussi koristanud oli ja mu fotokat "mitte leidnud", risti lüüa, aga no mis sa teed ära. (Põhjus, miks ma nii kindel olen, et mu fotokas justnimelt sinna jäi,  on see, et hommikul üles ärgates tegin ma aknast välja ühe foto ja kohevarsti pärast seda jõudsimegi me bussijaama, nii et ainuke võimalus mul oli ta bussi jätta.)

Hetkel ei ole veel kõik siiski kadunud, sest Kala ja Lola on lubanud kõiki nende tehtud pilte ka minuga jagada, aga kahjuks tuleb veel tunnistada, et ma ei ole oma Kuala Lumpuri pilte üldiselt arvutisse tõmmanud, nii et umbes 20-50 pildi kanti on jäädavalt kadunud (väga midagi asjalikku seal ka õnneks ei olnud - peamiselt peo-  ja sõbrapildid). Õnneks saab minu peatumine Luang Prabangis olema siiski küllaltki hästi dokumenteeritud (näiteks tänane käik lähedalasuvate koskede juurde, eilne matk linnas asuva mäe otsa päikeseloojangut vaatama ja öine käsitööturg). Halb uudis on siiski see, et mõne päeva pärast pean ma siit lahkuma, et hakata Vietnami poole kulgema ja kuna inglise neiud hakkavad siis Tai poole liikuma, kaotan ma oma fotokontaktid. Ilmselgelt saan Hanois jälle fotokashoppingut teha.

Et aga postitust siiski positiivsel noodil lõpetada, tahan ma rääkida kõige maagilisema hollivuudliku armastusloo. Romansi peategelased on vastkohatud Kala ja tema kihlatu Cal.

Kaheksa aastat tagasi kohtusid meie peategelased Briti Telekomis koos töötades. Sellest järgnes (mõnevõrra Kala kurvastuseks) kaunis sõprus. Meie loo peategelased olevat üksteise jaoks kui loodud ja kuigi Kala jaoks oli tegu armastusega esimesest silmapilgust, ei tundunud härra väga huvitatud olevat. Niisiis saidki nendest järgnevaks 8ks aastaks lihtsalt suurepärased sõbrad.

Umbes aasta tagasi aga otsustas Kala lahkuda oma töölt, maha müüa suurema osa oma maisest varast ja minna maailma avastama. 7 kuud tagasi sai see kõik ka teoks. Varsti pärast tema lahkumist hakkas Cal teda pommitama e-mailidega, küsides kuidas neiul ikkagi läheb ja kas kõik on tore.

Järgnevate kuude jooksul vahetasid nad väga tihedalt meile ja skaibi kõnesid. Siis aga saabus kogu loos murrang, kui (suure segaduse tõttu, millesse oli segatud jaapani ja vietnami keeled ning google translate) kogemata edatas Cal meie loo kangelannale mõnevõrra flirtiva sõnumi. Paari päeva jooksul flirtimine sagenes ning ühel hommikul, olles unesegasena järjekordse ööbussiga Hanoisse jõudnud, avastas Kala oma meilboksist Cal-i sõnumi, milles viimane tunnistas, et on kõigi nende 8 aasta jooksul neiu järele täiesti hullunud olnud, kuid alati kartnud esimest sammu astuda.

Paar päeva pärast seda (kohe järgnenud vastastikust) ülestunnistust palus Cal Kala endale seaduslikuks abikaasaks. Nüüd katkestab Kala oma algselt aastaseks plaanitud reisi ja läheb järgmisel kuul koju tagasi, et abielluda mehega, kellesse ta on suurema osa viimasest dekaadist armunud olnud.

Minu esimene reaktsioon seda lugu kuuldes oli, et sellised asjad peaksid ju ainult Hollywoodi stuudiotes juhtuma. Aga tuleb välja, et mõnikord saavadki muinasjutud tõeks. Kõige parem asja juures on see, et Kala on tõeliselt suurepärane inimene, kes minu arvates on väärt kõike kõige paremat.

Untitled

.. ehk tere, Vientiane, head aega, Vientiane ja tere, Luang Prabang.

Austraallased ütlesid mulle ikka, et Canberra on kõige mõttetum pealinn maailmas. Ilmselgelt ei ole nad käinud Vientianes. Siin lihtsalt ei ole mitte midagi ja üldpildilt meenutab ta pigem mingit mehhiko küla (kuigi osad tänavad on ka asfalteeritud) kui riigi pealinna. Kirjade järgi peaks siin olema umbes miljoni inimese ligi, aga välja küll nii ei paista. Samas, kui juurde arvutada see kogu turistihulk, mis siin ringi voorib, siis võib see number umbes 3 miljonini tõusta.

Igal juhul - eile hommikul (3 tundi hiljem, nagu ikka) Nong Khaisse jõudes laabusid asjad väga ilusti ja umbes poole tunni pärast olin juba üle silla, passikontrolli sabas seismas. Sealt kogusime kokku pisikese inglannast, hollandlannast, kahest korealasest ja ühest jaapanlasest koosneva grupi ja sõitsime rongijaamast taksoga Vientiane keskusesse. Kuna mul ei olnud Vientiane olemusest ega ja geograafiast õrna aimugi, potsatasin taaskord esimesse kohvikusse, et arvutit laadida. Seal kohtasin juba kella 12ks hommikul küllaltki tongis šveitslast ja austraallast. Igal juhul aitasid sõbrad ja google ka seekord hädast välja ning ma leidsin sobiva toa (esimest korda üle kuu aja jooksul sain puhta üksinda toas magada).

Eilsete saavutuste hulka kuulusid näiteks lõpuks Lonely Planeti raamatu ja kohaliku SIM-kaardi soetamine. Õhtul olin lubanud päeval kohatud austraallasega (kes täna hommikul lennuki peale asus) tema lõpuõhtu tähistamiseks Beerlaod degusteerima minna. Mõeldud-tehtud ja niiviisi veetsingi eilse õhtu kohalikus baaris austraallase ja kahe kohaliku neiuga Beerlaod juues ja hiljem tantsulkatades. Tuleb aga tõdeda, et kõige mõttetumas pealinnas ei saa loota ka liialt mõtekat ööelu. Küll aga on Beerlao kohta mul ainult kiidusõnu jagada - erinevalt  küllaltki nilbetest Tai ja Malaisia kohalikest markidest - on see täiesti tarbitav kraam.

Täna hommikul küllaltki kaheldavad seisukorras üles ärgates pakkisin esimese asjana oma koti uuesti kokku ja ostsin öisele magamisbussile pileti ning homme hommikul jõuan loodetavasti kirjade järgi Luang Prabangi.

Tahaks kohvi ja magada.

Täpsus on viisakuse alus

..ehk ühistransport Tai moodi.

Täna istun rõõmsalt Tai pealinnas Bangkokis. Olen ära söönud ühe banaanipannkoogi ja joonud 2 tassi cappuccinot. Pannkook oli väga hea, cappuccinod mitte nii väga. Aga ilmselgelt oli veidi turgutust tarvis, kuna kohaliku kombe järgi jäi rong veidi hiljaks ja võrdelises väärtuses muutus ka minu närv mustaks.

Üldiselt olen ma välja töötanud valemi, et iga Tais reisitud tunni kohta jääb ühistransport umbes veerand tundi hiljaks. Seekord läks mul isegi hästi. Bangkoki jõudsime kõigest 3 tundi hiljem, kui pileti peal kirjas.

Kokkuvõttes ei ole muidugi väga hullu - nagunii ma Bangkokis midagi väga asjalikku teha ei jõua arvestades linna suurust, liikluse aeglust ja minu märkimisväärset laiskust. Niisiis olengi taaskord sobivalt maandunud kohvikusse rongijaamast üle tee, läpaka seina pistnud ja iPodi laadides siiamaani aega parajaks teinud.

Kui mul väga vapper tunne tuleb, siis lähen veel enne valuutavahetust otsima, kui 20 ajal uuele rongile asun, et Nong Khaisse sõita. Sinna jõudes ongi vaja veel kerged viimased pingutused teha, et üle piiri saada ning hoplaa! - olegi Vientianes. Ja seda kõike ainult 2,5 päeva pärast Kuala Lumpurist lahkumist.

Rõõmusõnum on veel seegi, et sain Bangkoki rongijaamas ka täitsa kosutavat dušši nautida ja isegi riideid vahetada - backpackimise level alanes kohe mitme pügala võrra.

These boots were made for walking

... ehk, kuidas ma taaskord teel olen.

Eile õhtul sain siis lõpuks KL-ist jalga lastud. Seda veel eriti romantilisel teel - ikkagi rongiga. Tundsin ennast juba päris pesuehtsa backpackerina. Igal juhul asusime eile 21:20 teele ja umbes-täpselt 12 tundi hiljem jõudsime Hat Yaisse Tais. Kõige parem asja juures oli see, et 560km läbimise eest pidin ma välja käima vanas eesti valuutas umbes 200 krooni.

Täitsa muhe rongisõit oli, magamisvaguniga ja puha. Ainult, et ilmselgelt ei ole need voodid ette nähtud normaalsuuruses inimestele ja kuitahes diagonaalselt ma ennast ka ei paigutanud, ei tahtnud jalad ikka kuidagi ära mahtuda. See ja teatav ärevus, et mida minuga piiril tehakse, kui avastatakse, et ma olen Malaisias 2 päeva üle mulle lubatud 30ne olnud, hoidsid mind küll lõviosa ööst üleval, kuid veidikese sõba silmale ikka sain.

Südame põksudes Malaisia piiripunkti jõudes ja oma passi lehitsedes leidsingi üles oma viimasse sissesõidutempli 16. märtsist. Sinna alla oli minu tohutuks kergenduseks imepisikeses kirjas kirjutatud, et kõik mu hirmud on aluseta. Nimelt peetakse Eestit isegi osaks Euroopast ja viisakaalutlustes vähemalt Rootsiga võrdväärseks - ka minule oli saabudes hoopis 90 päeva antud, mitte 30, nagu välisministeerium väidab. Igati meeldiv üllatus, mida suutis siiski veidi morjendada kõige uimasem Tai piirivalvur, kellel kulus 3 templi passi vajutamiseks umbes pool tundi ja rohkelt tai keeles seletamist kolleegiga. Õnneks aga lasti ka sealt mind elu ja tervisega üle piiri.

Hat Yaisse jõudes soetasin endale kohe järgmise pileti ning veidi enne seitset täna õhtul asun järgmise öörongiga Bangkoki poole teele. Kohale peaksin kõigi kirjade järgi jõudma homme hommikul poole 11 ajal. Homne päev tuleb sama mudeli järgi veeta Bangkoki virr-varris ringi tuulates (või otsida lähim wifi-ga koht rongijaama juures ja ennast sinna sisse seada - üks kahest).Vientianesse Laoses loodan jõuda reede hommikuks.

Pärast pileti ostmist proovisin siin linnakeses veel valuutavahetust ja Starbucksi leida, aga tulutult. Nüüd olen viimased paar tundi istunud kohalikus (küllaltki läänelikus) restoranis, nende elektrit varastanud ja väga head tai toitu nautinud. Üleüldiselt backpackimine oma täies ilus ja valus. Hirmsasti tahaks küll duši all käia, aga küllap see liigitub tolle "valu" tulba alla.

Mis kehvasti, see uuesti

... ehk, kuidas KL ei taha lasta mul lahkuda.

Lõppude lõpuks olin ma suutnud endale osta tänaseks rongipileti, mis pidi mind homme hommikuks Hat Yai'sse Tais viima. See ost oli juba nagunii üks päev üle mu kuuajase viisa, mis mulle saabudes anti. Viimase õhtu veetsin taaskord oma Party Pal'i juures, siiski küllaltki vaikselt filmi vaadates ja niisama mediteerides. Täna õhtul pidi ta mind ka vastavalt rongi peale viima. Mina, kui väikesest maanurgast päris tütarlaps, mõtlesin, et kui palju meil ikka rongijaama sõiduks aega kulub, ka Henry kinnitas, et üle 25 minuti selleks minna ei tohiks. Et igaks petteks aega jätta, alustasime sõitu tund aega enne rongi väljumist. Ilmselgelt aga ei ole väikesest maanurgast pärit tüdrukud harjunud arvestama ummikutega, mida suurlinnades aeg-ajalt ette tuleb. Rongile jõudsin täpselt veerand tundi hiljem, kui too juba läinud oli.

Sama targalt sain siis osta uue pileti homseks ja ülehomme hommikuks tahaks hirmsasti Hat Yais siiski olla. Täna sain siiski veel teha viimased hüvastijätud oma kalli Changkati tänavaga ja nüüdseks olen maandunud tagasi Henry juurde.

Üldiselt ei olegi ma veel päris selgusele jõudnud, mis tunnetega ma siit lahkun. Kui eile oli tuju päris kurb, et jälle sellise hulga ägedaid inimesi maha peab jätma, siis täna on valdavaks emotsiooniks olnud siiski põnevus uute seikluste järele. Kuigi praeguseks ei kõla isegi kojuminek nii hirmsa ideena, kui umbes kuu-paar tagasi. Ainult Eesti hirmsad varakevaded ei tõmba mitte kuidagi oma sombuse sogaga.

Igal juhul on viimane nädal olnud siiski küllaltki KL-ile omane. Huvitavaim minu selle nädala õhtutest oli vast teisipäev, mil mul õnnestus ühe õhtu jooksul liikuda nii mitme eri seltskonna vahel ja kohtuda väga värvikate tegelastega.

Õhtut vaikselt Changkatil alustades istusin üksinda Never Mine'is (baar Changkatil) ja mõtlesin elu üle järele. Siis liitus minuga üks varemkohatud nigeerlane, kellega leppisime kokku, et läheme öösel kinno. Pärast seda pidi tema koju minema asju ära viskama. Niisiis jäin ma jälle üksi Changkatile ja mõtlesin, mida ette võtta. Formuleerisin plaani tuttava bangladeshlasest klubiomaniku juurde hetkeks külla minna. Murphy seaduste kohaselt, nagu asjad ikka käivad, sain just siis sõnumi, kui olin tema juures uksest sisse astunud. Henry oli sõpradega parasjagu Changkatile jõudnud ja kutsus mind nendega ühinema, mida ma ka rõõmuga tegin. Selleks hetkeks olin otsustanud, et kinnominekust tol õhtul vast suuremat midagi ei tule. Igal juhul läksin retro muusikat mängivasse Havanasse Henry ja tema sõpradega aega veetma. Kahjuks aga jäi see aeg küllaltki lühikeseks, kuna Party Pal-i käpp on ikka veel haige.

Mina jäin neist maha veel Havana rütme nautima. Sel hetkel ujus ligi koha DJ, kes pakkus võimalust pärast uste sulgemist minna ühele katusepeole, mis lähedal toimuma pidi. Varsti pärast seda otsustasin vaatama minna, mis tänava peal veel leida on. Sel hetkel kasutas juhust minu üks tuttav baarman, kes möödaminnes mu mingisele prantslasele maha pimpis. Sellega läksime kõrvalasutusse tantsulkale ja klaasikesele, kuid kui ma mainisin, et mul on edasiseks õhtuks veel plaanid, siis otsustas ta küllaltki kiiresti lahkuda.

Selleks ajaks oligi juba umbes aeg tollele katusepeole minna, kuid enne otsustasin kohaliku burksimehe käest veidi kehakinnitust soetada. Seda 40m kõndides kuulsin veidral kombel oma selja taga küsimust: "You're from Estonia, right?" Šokeeritult keerasin ümber ja nägin, et minu kõnetajateks olid üks keskaealine ameeriklane ja kohalik. Tegu oli väga värvikirevate tegelinskitega ja pärast burkside ostmist otsutasin veidi aega nendega chillida. Väga ADD-lisel moel oli ka katusepidu unustatud ja härrastega koos suundusime hoopis Zouki, kus ma suutsin ka nood kaaslased kaotada. Kahjuks hakati tol hetkel ka Zouki kinni panema ja ma otsustasin vaikselt kodu poole jalutama hakata. Tee peal aga haaras mind kaasa üks Jamaika DJ, kellega koos plaanisime pidu jätkata. Veidral kombel aga muundus see küllaltki kiiresti lihtsalt tema juurde minekuks, millega ma küll liialt rahul ei olnud, aga mis parata. Tegelikult kujunes sellest siiski küllaltki kaunis hommik, kui ma järjekordses tornmajas  väga suurt kasvu rasta juures rõdu peal diivanil istudes moslemite hommikupalvust kuulasin ja taaskord elu üle järele mõtlesin.

Mõni tund hiljem korjas mind aga peale väga šokeeritud Henry, kes teatas mulle, et mind maagiline rõdu koos hommikupalvusega asus väga väga kahtlases naabruskonnas ja targem oleks seal hirmus kiiresti jalga lasta. Klassikaline mulli lõhkumine.

Veel tahtsin ma kirjutada kahest väga värvikast kujust, kellega ma hostelis tuba jagain. Esimene neist oli Egiptusest pärit noorhärra, kes ei rääkinud üle paari sõna inglise keelt. See aga ei takistanud tal minuga maha pidamast (või vähemalt üritamist) küllaltki pikki vestlusi. Kus tema inglise keel teda alt vedas, sealt jätkas ta ennastunustavalt araabia keeles seletamist. Minu asjast arusaamatu nägu, juurdekäivad žestid ja seletused, et ma ei mõista araabia keelt, ei paistnud teda üldse heidutavat. Esimesed paar päeva oli tegu toreda naljaga, aga järgnev nädal muutus juba küllaltki häirivaks. Minu eriti suureks rõõmuks äratas ta mind korra ka küllaltki magusast uinakust, et minu unise näo ees lehvitada mingit tundmatut riidetükki ja nõudvalt midagi araabia keeles küsida.

Just siis, kui ma olin arvanud, et olen suutnud endale hankida kõige hullema toakaaslase üldse, sattusin vihma käest räästa alla. Pärast egiplase lahkumist rõõmustas mind oma saabumisega kergelt ülekaaluline jaapanlane. Esimesel õhtul suutis ta lõhkuda ära oma voodi, kui ta veidi suurema hooga sinna peale maandus.  Pärast seda, kui talle oli antud teine voodikoht (kahjuks siiski samas toas), avastasin oma suurimaks heameeleks, et härrale meeldib vabal ajal kuulata küllaltki valjult halva kvaliteediga kõlaritest hip-hop muusikat ja sellele ka valjuhäälselt kaasa laulda. Peale selle paistsid teda äärmiselt häirivat ka sääsed ja hilistel öötundidel meeldis talle mööda hostelit putukamürki otsides ringi tormata.

Aga nii palju siis praeguseks! Homme vaja ikkagi rongi peale jõuda ja puha!

Aeg on saamas ümber

...ehk, kuidas on märkamatult kätte jõudnud viimane nädal Malaisias.

See tõsiasi on mulle eneselegi mõnevõrra üllatusena tulnud, aga fakt on fakt ja minu 30-päevane viisavabadus Malaisias hakkabki ümber saama. Selle pisikese detaili, et mulle siin ju tõesti (ainult) 30 päeva anti, olen ma oma viimaste nädalate jooksul kuidagi kahe silma vahele jätnud ja minu horisondile naasis ta ainult mõni päev tagasi.

Õnneks olen  ma oma viisa-saagas lõppude lõpuks ka edusamme hakanud tegema. Viimaks olen suutnud omandada Vientami viisa ja Laose omale lähen homme järele. Nüüd jääbki vaid selgusele jõuda, kas jõuan ka Kambodža oma siin tehtud enne seda, kui 16. aprillil riigist lahkuma pean, või jääb see viimane takistus ületada minu retke kestel.

Ei oleks üldiselt kunagi arvanud, et suudan kuu aega veeta mõnes suurlinnas ja sellest mitte ära tüdineda, aga võta näpust! Kuala Lumpuril on minu jaoks täiesti ainulaadne kooslus läänelikust suurlinlusest ja aasiale omasest kergest kaosest. Viimaste siinveedetud nädalate jooksul on minust saanud tõeline KL-i fänn. Elaksime me piiramatute ressursside maailmas, jääksin siia veel kuuks-paariks. Kahjuks aga seda siiski ei ole ja minu Suur Aasia Seiklus tahab seiklemist. Ongi juba selleks aega häbitult vähe jäänud. Kiired ümberarvutused on tõstanud mu uue graafiku, mille järgi on mul jäänud veeta 2 nädalat Laoses, 2 Vietnamis ja siis kirsiks tordi peal kuu aega minu ammu-unistatud Kambodžas. Edasi ootab juba isamaa kallis pind, Tartu ja kodused sulelised-karvased.

Kohalikest tegemistest ei ole siiski jätkuvalt midagi väga põhjapanevat teatada - kõik veereb jätkuvalt vaikse elunautimise rütmis, kuigi pidudel käimist on viimase nädala jooksul tugevalt vähemaks jäänud. Osalt seetõttu, et mu põhiline Party Pal (Henry) on jätkuvalt sant ja osalt minu järjest tugevneva déjà vu- tunde tõttu. Party Pal-i asemel olen nüüd palju hänginud oma Conversation Companion-i Omariga, kellega on õnnestunud maha pidada väga huvitavaid maailmaparandavaid vestlusi ja nii mõnigi dokumentaalfilmiõhtu.

Remember, remember the fifth of November

... või siis viiendat aprilli.

Tegelikult ei ole isegi seda väga mõtet mäletada. Kirjutan praegu ainult selle pärast, et täita oma püha blogikirjutamise lubadust. Muud midagi tarka teatada ei ole.

Veedan aega Cyberjayas Henry koduõena ja KL-i kesklinnas ööelu (mitte enam sama entusiasmiga siiski) nautides. Eile käisin järjekordsel CS-i miitingul, kohtusin inimestega, jätkasin korraldaja basseinipeol. Oli meeleolukas. Sõlmisin kihlveo, mille kohaselt ma pean täna kellelegi lõunasöögi ostma.

Üleeile sain lõpuks oma Vietnami viisa kätte. Siiamaani võtan hoogu, et jõuda Kambodža ja Laose saatkondadesse ka neid viisasid taotlema. Selleks on kahjuks vaja minna passipilte tegema, aga ma ei suuda päevavalges ennast kuidagi piisavalt kokku võtta, et veidigi fotografeeritav nägu ette manada. Tuleb vist lihtsalt süda rindu võtta ja härjal sarvist haarata.

Katsungi siis seda nüüd teha!