Eye of the Tiger

ehk, kuidas mul raske hommmik on.

Eilset sissekirjutust tegin, kui päris aus olla, iiri poiste juures tunni jagu teed kodust eemal. Seetõttu ka küllaltki ebaharilik jutulõpetus - ei olnud just liialt kokkuvõtlik teine.

Katsun siis praegu seda viga parandada. Kiku ostis endale netipulga ja imekombel töötab see praegusel varajasel hommikutunnil küllaltki hästi. Niisiis saan täita mõningased lüngad.

Nagu juba eile kirjutasin, tekkis meil plaan siis laupäeva  hommikul minna linna peale ja hosteleid läbi kammida lootuses sealt ehk tööd leida. See kujunes aga päris kiiresti City Backpackers'i baaris istumiseks ja õllejoomiseks. Avastasime, et hosteli baar on umbes maailma kõige lahedam koht, sest kuna kõik baarisolijad on noored seljakotireisijad, siis melust puudu ei tulnud. Sealt leidsime endale ka sõbrad jalgpallurid, kes aga tahtsid edasi kuhugi kluppi minna, millest meie huvitatud ei olnud. Üllataval kombel suutsime avastada ka 2 eestlast: Ülle ja Tormi, kellest aga suuremat asja ei saanud. Pärast backpackers'ist lahkumist oli tegelikult algne plaan viimase rongiga koju saada, et oleks odavam ja kuna Sille pidi nagunii kodus üksi olema, siis hakkas temast ka kahju.

See plaan ei kukkunud välja. Poolel teel rongijaama sain sõnumi ühelt sõbra sõbralt, kes meid edasi West Endi kutsus. Niisiis kaldusimegi kogemata natukene teelt kõrvale ja läksime hoopis the Rumpus Room-i. Mingil täiesti seletamatul põhjusel (pärinevad nad ju ikkagi prostituutidest ja kurjategijatest ja peaksid seega lõbutseda oskama) panevad aussied aga oma baarid kinni täiesti ebanormaalselt varajasel ajal. Niisiis pidid 2 eesti neiut koos 3 iiri poisiga linna peale edasi jääma põnevaid elamusi otsima. Need leidsime The Irish Murphy'st, kuhu järgmisena läksime. See koht pandi aga ka natukene pärast meie saabumist kinni.

Pärast seda ütlesid iirlased, et nemad lähevad nüüd kasiinosse edasi. Eesti neidudele tundus see hirmus kahtlase plaanina, sest kasiino ju ikkagi. Niisiis otsustasid neiud hoopis linna peale the Victory'sse minna, mida me just eelmisel õhtul näinud olime. Poolel teel sinna jäid meile aga ristipõiki jalgu teised iirlased, kes just Victory'st ka kasiino poole liikusid, sest too oli ka kinni pandud. (ja kell oli sellel hetkel umbes 3!!??) Seda, mida esimesed iirlased ei suutnud, tegid teised - ehk tõmbasid meid ikka kaasa, sest mul tuli lõpuks meelde, et Austraalia kasiinodes ei pea ennast kirja panema ja, kui ka peaks, siis see info vist Eestisse väga ei jõuaks. Niisiis astusin esimest korda elus sisse kasiinouksest. Täitsa meeleolukas koht oli. Kohtasin maailma kõige pikemat meest, kes oli 205 cm pikkune korvpallur, kellel pidi järgmine päev mäng olema ja, kes otseloomulikult koos oma meeskonnaga seda lõbustusasutustest tähistas.

Üllataval kombel oli tolles kohas olemas ka tantsupõrand, mida eesti neiud kohe vallutama asusid. Selgus, et see toimus ka viimasel hetkel, sest, üllatus-üllatus, baar pandi kinni. See võttis ikka täitsa nõutuks. Õnneks pakkusid teised iirlased, et oleks ehk aeg nende juurde liikuda. Haarasime siis kaasa ka ühe vastupunniva torumehe, kellel pidi kl 6 tööpäev algama ja kes seetõttu ei tahtnud 40 minutit kodust teises suunas sõita. Õnneks aga saime kambaga temast jagu. Aususe huvides tuleb mainida, et ta ei jõudnud tööle.

Igal juhul saime iirlaste juurest tulema mitte enam nii varajastel hommikutundidel ja liikusime koju, kus meid ootas ees hirmus kuri Sille. Õnneks ta aga leebus mõne aja pärast. Selleks ajaks olime üleval olnud umbes 30 tunni ringis. Ilmselgelt aga ei tulnud ka siis magamisest midagi välja - selleni jõudis asi alles õhtul. Ülejäänud päev möödus ümbruskonnas ringi roomates. Ostsin endale mütsi! Väga ilus müts on.

Ja selgituseks, et põhjus, miks ma ei ole pilte hirmus kaua üles riputanud on see, et kuklapoolel on selle netiga asjad päris kehvasti ja fotodega mässamine päris keeruline. Aga mul on meeles, Katre! Ausõna üritan seda viga parandada niipea, kui poisid korraliku neti majja saavad.

Ja homsest läheme tunnijagu Brisbane'ist eemale farmi sibulaid korjama, et taskuraha teenida.

Ahjaa - alates homsest oleme tõenäoliselt veel kättesaamatumad kui praegu, sest plaan on vähemalt nädalaks või paariks Brisbane'ist natukene eemale farmi sõita, et seal sibulaid korjates natukene taskuraha teenida.