ehk kuidas ma esimest korda elus päris tööd tegin.
Päris töö nägi välja selline, et pidin 9,5 tundi valgeid toole valgemaks nühkima. Tuleb välja, et mul oli ikkagi õigus, kui ma tööd nagu vanakurat välku kartsin.
Aga tegelikult ei ole asi üldse nii hull. Mulle täitsa meeldis. Aga seda küll ei kujuta ette, et sellist tööd nüüd järgnevad 40 aastat teeks. Maksku, palju nad maksavad, aga tore oleks ikka aeg-ajalt end mitte nagu treenitud ahv tunda (kusjuures nad tegelikult selle töö eest eriti palju, raiped, ei maksa ka - 7 AUD tunnis teenime oma igapäevast leiba siin). Asja tegi topeltlõbusaks see, et kuna me ikka 100% õiges ajavööndis ei ole, siis me tõusime kl 4 in corpore üles ja vahtisime siis 2 tundi niisama ringi (jah. tööpäev algab kl 6.30). Ekstravürtsi lisas ka see, et keegi unustas kogemata mainida, et meil on vaja lõunasöögiks oma soovid edastada kellelgi, kes siis läheks poodi ja meile toitu tooks. Seega on näiteks minu tänane päevamenüü koosnenud 3st õunast ja 3st müslibatoonist (kell saab 19). Küll aga 2-saime pärast tööd minna oma toiduvarusid tublisti täiendama. Üllataval kombel sattusid korvi ka kast "Sol"-i õlut ja pudel veini. Päeva plusspunktid aga kogub sushi, mille 10 cm pikkune rull maksab 2,6 AUD. Me approve to the max.
Ega täna tegelikult midagi muud põhjapanevat juhtunud ei olegi - eks see vist juhtub, kui oled tubli tööinimene (milleks ma ennast juba täieõiguslikult pean) ja elu ei ole. Homme tuleb taaskord karjääriredelile ronima minna, nagu vist tolle töö-asjaga tavaks.
Küll aga ma unustasin mainida sellise lõbusa fakti, et eile süütas too perepoeg oma ema juuksed põlema lõbu pärast.
Vot.
Aga ma nüüd lähen kartuleid koorima ja veini jooma.
Stay black, brothers and sisters!
No comments:
Post a Comment