... ehk, kuidas me lõpuks ookeani nägime.
Laupäeva pärastlõunal saime siis lõpuks Brisbane'ist minema ja Kullarannikule. Koht ise oli täitsa oma nime väärt - liiv oli kuldne ja nii sinist vett ei näinud ma isegi Kariibi mere ääres.
Sellega aga kiidusõnad vast ka piirduvad. Surfers' Paradise ise on täiesti tüüpiline turistilõks, mille kõik lõbustusasutused on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Brisbane'i klubirajoonis - Fortitude Valley's - on vähemalt lootust leida vähe erineva muusikastiili ja vibe'iga kohti, Surfersis aga on ilmselgelt kamba peale üks pleilist tehtud, mida kõik hooga mängivad.
Magada saime Luke'i onu Barti majas, kes on maailma kõige chillim haihammustuse armiga härrasmees. Põhjus, miks me Surfersisse üldse minna saime oligi see, et Luke ja Bart tahtsid Gold Coast Indy 600-le minna, mis oli miskne rallivärk.
Saime veel kord kinnitust ka faktile, et maailm on ikkagi tilluke, kui pühapäeval teel randa kuulsime tänavaäärse pubi teiselt korruselt karjeid: "Estonia!" Tegu oli Luke'i sõbra ja tema kiivist neiuga, keda me paar nädalat tagasi soolaleivapeol kohanud olime. Tegelinskid olid samuti Surfers' Paradise'i Indyle läinud, aga tee peal ära eksinud ja baaris jooma hakanud. Umbes keskpäevaks oli kogu nende seltskond juba küllaltki pehme. See aga ilmselgelt ei takistanud neid minuga ookeanisse ujuma minemast.
No comments:
Post a Comment