Desperate times

... ehk, kuidas me kiirtoiduärisse sukeldusime.

Viimased 2-3 päeva on tööotsimine omandanud päris meeleheitlikud mõõtmed. Minul ei ole asi nõnda hull veel, kuna homme lubati mulle mu kahe nädala palk üle kanda (mida küll ei ole palju, kuna 2 nädala peale on kokku tulnud umbes 15 töötundi, kuid, nagu Tanel ütleb, abiks ikka!), aga ühele tüdrukutest on asjalood naljast kaugel. Oma üüratuks rõõmuks sain täna ka sõnumi, et enne ülejärgmist nädalat mind tööle ei oodata - seega on tööotsimine jätkuvalt päevakorrapunkt nr. 1.

Kõrvuti veebist igat masti töökuulutustele vastamisega oleme hakanud ka, CV-d näpus, mööda ümbruskonda ringi kammima ja iga pooleldigi lootustandva tööandja ukse taga niuksuma. Siiamaani ei ole just liialt paljutõotavat juhust olnud, kuna paistab, et meie CV-d võetakse küll vastu, kuid ainult selleks, et nad lähema poole tunni jooksul ära visata.

Selles suhtes on kohalikud ikka hirmus veider rahvas -äärimselt abivalmis täpselt selle punktini, kus neilt otseselt mitte midagi ei oodata. Seletada ja juhatada armastavad nad väga, aga siis, kui oleks aeg mõni otsus vastu võtta, muutuvad ka rasvaseimate rindadega hundid hiirteks.

Lõpuks viisime täna oma job applicationid ka kohalikku Red Roosterisse - ühest mitmest-mitmest kiirtoiduketist. Väga küll ei oota punase mütsikesega burgerite serveerimist, aga töö on töö ja raha on raha. Ja toda viimast on siiski vaja teenida. Ka punase mütsikesega.

Täiesti omaette kogemus on ka iga lihttöö ankeedile "Education"-i alla kirjutada "University of Tartu - Bachelor of Arts". Aga no jumal temaga - kõigele kahte joont alla tõmmates on elu ikkagi lill. Minu lille kastab hetkel enamasti lootus Brisbane'ist ikkagi lähema kuu aja jooksul jalga lasta ja Taneli, Jaanusega jõud ühendada ning lõpuks, oh lõpuks!, veidigi Austraaliat näha.