ehk, kuidas meile politsei kutsuti.
See nädalavahetus oli soolaleivapidu. Ja ma mõtlen, et pidu algas reede õhtul ja lõppes pühapäeva õhtul. Mina käisin vahepeal veel laupäeval tööl, aga muidu oli tegu küllaltki peatumatu häppeningiga. Peale soolaleivapeo oli pühapäeval ka NRL (National Rugby League) finaal, mille kodumeeskond võitis. Niisiis oli hoogu päris palju.
Küll aga astusid pühapäeval kella seitsme ja kaheksa vahel õhtul meie aeda (kus istusid 4 inimest ja ajasid juttu) kaks kordnikku, kelle ärritunud naabrid olid kohale kutsunud. Pühapäeval. Kell 19. Pärast mängu. Kutsuiti politsei. Ma loodan, et ma ei ole ainuke, kellele see täiesti absurdsena kõlab. Rahvus, kes põlvnevad ikkagi kurjategijatest ja prostituutidest, peaks ju oskama lõbutseda. Aga tuleb välja, et ei.
Teine tore seik meie nädalavahetuse juures oli see, et pühapäeva hommikul avastasime oma tugitoolis magamas võõra noorhärra. Võib ette kujutada, et segadus oli päris suur. Lõpuks tuli siiski välja, et tegu on iirlasega, kelle me Kikuga eelmisel nädalavahetusel leidsime ja kelle Kiku oli peole kutsunud. (See selgus siis, kui ta kontaktivõimeliseks muutus ja ma tema iiri aktsenti kuulsin.) Poiss oli aga kahjuks nii hilja kohale jõudnud, et selleks ajaks olid ka tugevaimad juba murdunud ja magama läinud. Niisiis oli ta lihtsalt tugitooli magama jäänud ja Luke'i ema oli talle lahkelt teki andnud.
Ühesõnaga hakkab elu vaikselt murdma. Tõenäoliselt oleks kehalisele ja vaimsele tervisele oluliselt parem, kui ma siit majast ära koliks, aga samas on siin hirmus lõbus!
No comments:
Post a Comment