... ehk so long Stanthorpe and hello Byron Bay!
Nonii! Viimane tööpäev sellel aastal on nüüd edukalt selja taga. Kõigi suurimaks rõõmuks oli see ka üks lühemate killast - oma igapäevast leiba pidime palehigis teenima ainult kolmveerand kolmeni. Nii vara ei olegi normaalpikkusega tööpäev varem lõppenud.
Ja nüüd ongi siis selleks aastaks istutamisrõõmuga kõik. Viimased kaks päeva olen saanud oma kätt harjutada hiina kapsa maasse sängitamisega, mis on täitsa uut tüüpi toredus. Kahjuks küll mitte eriti tore. Aga nagu selles farmis juba selgeks on saanud, siis ei määra päeva headust töö, mida tegema pannakse, vaid seltskond, kellega sa seda teed. Ja minu suurimaks rõõmuks toodi paar tundi pärast tööpäeva algust meie tiimi (mis koosnes minust, Sillest, Liisust ja inglasest Willist) kohaliku Gregi asemele kohalik Axel, kes on minu lemmiktraktorijuht selles farmis. Edasi kulges päev väga rõõmsates toonides.
Üldiselt on meie neljapäevane (nelja päevane?) minipuhkus väga teretulnud. Ootan juba hirmsalt pikalt magamist, randa ja merd. Kurb uudis on ainult see, et käivad jutud nagu oleks Byronis praegu mõni tormipoiss möllamas ja lained liginevat 5 m kõrgusele, mistõttu ujuma ei tohi minna. Aga lootus on, et tegu on siiski ainult juttudega. Eks ma annan teile 4 päeva pärast teada, sest ei hakka suure tõenäosusega arvutit sinna kaasa vedama kartuses, et uusaasta pidu tuleb veidi käredamate killast.
No comments:
Post a Comment