6

... ehk, kuidas algab mu viimane nädal Stanthorpe'is.

Ilmarindel muutusteta - vihm, vihm, vihm ja veel kord - vihm! Accuweather ei luba midagi ilusamat ka lähitulevikku. Ehk siis saab loota, et ka mu viimased 6 päeva saavad olema just mitte kõige kiiremate killast. Eelmise töönädala lõpuks saime kokku tublid 16 tundi - huvitav, kas seekordne üritus suudab seda ületada?

Selline elu stand by peal hoidmine on üldiselt mõistust ja hinge päris tugevalt muserdanud. Polegi saanud midagi rohkemat teha, kui süüa, magada ja arvutist igat masti sodi vaadata. Halb uudis on see, et ka vaatamisvarud hakkavad otsa saama... Ma arvan et, kui ka need ammendatud saavad, siis ei ole kannibalism ja üleüldine apokalüpsis enam kaugel. Esimesed nõdrameelsuse tunnused on juba hakanud ilmnema teistes eestlastes, kes eelmise nädala jooksul 2 korda Kevini juures õhtust söömas käisid. Mina ja Tanel oleme veel viimne terve mõistuse kants. Katsume vastu pidada, aga kui abi varsti ei saabu, siis ei tea, kui kaua me suudame nendele tumedatele jõududele "ei" öelda. (See on tegelikult ikkagi rumalus - Kevini juurde tagasin läheksin ainult päris tugeva füüsilise valu ähvardusel.)

Igal juhul on minu jaoks saabunud Austraalias viibitud aja madalaim punkt. Eile oli ka esimene koduigatsusega päev. Mitte küll liialt tõsine, aga siiski esimesed ilmingud.

Viimase aja mõtisklused on leidnud, et vastupidiselt siin laialt levinud arvamusele, nagu oleks Austraalia kõige parem riik üldse (mida tõestavad ka paljud kohalikud, kes lasevad uatuslikult rahvuslikke sümboleid enda kehale tätoveerida), on tegu siiski küllaltki omapärase kohaga. Austraalia on minu arvates väga arenenud ning jõukas, kuid väga vähese kultuuriga maa. Üllatav on tänapäeval leida ikkagi läänlasi, kes näiteks ei oska lugeda-kirjutada ja kelle elueesmärk paistab olevat sigida võimalikult palju võimalikult vara. Samas on tohutud erinevused linnas ja maal elavate inimeste vahel. Kuigi siiamaani olen terves riigis kohanud täpselt ühte inimest, kes veel raamatuid loeb. Ja kui arvata, et Eesti on ülereguleeritud, siis tuleks siinset elu vaadates tõsised ümberkalkulatsioonid teha - näiteks võib Queenslandi ja New South Wales'i osariigis 30 000 (ei eksinud nullidega) dollarit trahvi saada kui pidada puuris küülikut. Jah. Ei valeta praegu. Samuti sai üks hostelis elav Eesti tüdruk 400 taala trahvi, kui ta õhtul pubi ees suitsu tehes omas enda käest lahtis õllepudelit. Matkama ja telkima tohib minna ainult selleks ettenähtud kohtadessse rahvusparkides (kuhu siis vastavalt nädalalõppudel koonduvad kõik vähegi liikumisvõimelised ümbruskondlased, võttes ilmselgelt endaga kaasa ainult eluks vajaliku: laud, toolid, generaator, antenn, pliit ja ka köögilaud just to name a few).

Nagu ma juba ütlesin - on veider koht. Pean tunnistama, et ei kuulu minu lemmikreisisihtkohtade hulka. Austraalia on riik, mida tuleks külastada selleks, et lüpsta tema majandust nii palju kui võimalik ja siis siin raskelt teenitud raha (üks varem farmis töötanud inglise tüdruk Chloe ütles, et ta ei ole end kunagi varem nii väärtusetuna tundnud kui siin - ja mina pean nõustuma) kuhugi odavamasse ja vähem "tsiviliseeritud" kohta raiskama minna. Kindlasti on siin tohutult palju, mida näha ja teha ja kogeda (tõele au andes on ju tegu ikkagi terve kontinendiga), aga kvaliteedi-hinna suhe on siin kvaliteedi kahjuks päris tugevasti paigast ära. On jah loodus ilus ja ookean olemas, aga seda leiab ka mujalt. Not worth the hassle - that's what I say. Mina Austraalia asemel koliks kogu kupatusega Aasiasse.