Loetud tunnid

... ehk kerge reisiärevus.

Veel 2 ööd jäänud Brisbane'is enne lõplikku lahkumist. Ja need 2 ööd ei saa liialt kiiresti läbi saada. Olen täiesti valmis juba siit lahkuma.

Huvitavalt kombel aga on viimase nädala jooksul umbes iga kolmas inimene küsinud, miks ma siis ikkagi ära lähen, kas mulle ei meeldi siin.. Ja siis saan mina rõõmsa näo pähe teha ja öelda, et "ei-ei, lihtsalt maailma on vaja näha ja raha kuskil mujal kulutada". Kuigi, nagu tugevate emotsioonidega ikka, siis on ka minu suur vastumeelsus Austraalia vastu veidi lahtunud. Ütleme nii, et ma olen saavutanud teatava neutraalsuse. Aga seda suurt entusiasmi, mida kohalikud ja mõned eestlasedki selle koha suhtes tunnevad, ma kindlasti ei jaga. Samas võiks raha teenimise eesmärgil siia küll tagasi tulla - see ripub siin kui puu otsas.

Täna oli just uudistes suur teadaanne ka, kuidas Austraalia koolilapsed oma Aasia eakaaslastest paari arenguaasta võtta maas on. See mind küll ei üllata. Pigem üllatab see, et kohalikud selle alles nüüd avastasid ja, et tegu on ainult paari aastaga. Objektiivse kõrvalseisjana tundub vahe küll palju suurem - võib-olla mitte lastes, aga kõigis teistes küll..

Igal juhul on nädal möödunud suhteliselt samas taktis, millest ma teisipäeval kirjutasin. Väga palju sarju ja väga  vähe tegevust. Natukene mandumise tunne tekib juba, aga ma mõtlen, et saangi jõudu koguda enne 20-kilose koti seljas tassimist 8 tundi päevas. Kahjuks on küll see diivan, mille peal ma praegu magan, umbes maailma kõige ebamugavam ja selg on sellel vedelemisest haige. Olgugi, et teda on tugevdanud nädalad ja nädalad rohimist.

Muidu olen tegelikult tubli olnud. Alates teisipäevast on mul õnnestunud sebida endale majutus esimeseks neljaks ööks Phuketis (esimene hotellis ja järgmised läbi couchsurfingu), olen ennast nõeltega surkinud kaitseks A-hepatiidi ja tüüfuse vastu, saanud 112 malaaria tabletti (väga mõnus kaasas tassida) ja maadelnud suure hulga reisikindlustuspakkujatega, kellest mitte keegi ei taha mulle reisikindlustust pakkuda. Austraallased tahavad ainult omadele (või vähemalt elanikele) müüa ja eestlased tahavad, et ma oleks kodus enne kindlustuse ostmist. Aga noh - õnneks mu praegune kehtib veel 11. märtsini ja nii kaua on mul veel aega nendega taielda. Ehk läheb ka õnneks!

Vaikselt olen hakanud juba oma tax backi asju vaatama ja infot erinevatest allikatest välja pigistama, aga kahjuks hoiab farmirahvas oma saladusi väga kiivalt. Lootsin tegelikult, et ma saan taotluse enne Austraaliast lahkumist sisse anda, aga praegu paistab, et see plaan ei tule välja. Tegemata see aga siiski kindlasti ei jää.

Peale selle tuleb välja, et couchsurfingu rahvas on ikka hirmus tore - ma postitasin avalikult oma reisiplaanid sinna ja sain ilma palumata 2 diivanipakkumist. Isegi 3, kui lugeda nende hulka ka mingi veider Nigeeria mees, kes mind lambist enda riiki külla kutsus. Selle lahke kutse lükkasin siiski suure kurbusega tagasi. Teised (ühe Bangkokis ja teise Hanoi lähedal) sain õnneks vastu võtta.