.. ehk Fraser Island - check!
Olengi nüüd jõudmas oma suure roadtripiga ühele poole. Reede õhtupoolik ja tripi pärl Fraser Island on läbitud. Kuna ma aga vahepeal ei ole internetti saanud ja laeva logiraamatut täiendada, siis võtame asja kronoloogiliselt.
Teisipäeva hommikul siis hakkasin Surfers'ist uuesti liikuma. Ikka rannikut mööda põhjapoole. Et elu liialt ilus ei oleks, lõhkes tee peal rehv. Aga see oli pisike viga! Varuratas all, viis tee meid ikka kodule lähemale - põhja! Päev mööduski suuremas osas sõites ja tehes ilusatel randadel ujumispeatusi. Õhtuks jõudsime Hervey Bay'sse, kust praam Fraser Island'ile lahkub. Peatusime majas, kust mereni jõudmiseks on vaja ainult kaldajärsakust alla kõndida ja ületada paar teravat kivi. Ühtlasi on see ka siiamaani minu lemmikrand Austraalias, kuna kolmapäeva hommikul mööda seda jalutades kohtasin ma poole tunni jooksul täpselt ühte meest ja tema koera.
Kolmapäeva hommikul hakkasin siis lõpuks otsima majutust ja transporti saarele. Üllataval kombel läks selleks väga vähe aega. Tund aega hiljem olin leidnud isegi enam-vähem normaalse hinnaga majutuse kaheks ööks ja ka sobiva ajaga praami. Kahjuks aga lahkus see piisavalt hilja, et kolmapäev saarel siiski küllaltki kasutu oleks.. Aega oli ainult hotelliga tutvumiseks ja õhtusöögiks. Minu suureks rõõmuks õnnestus järgmiseks päevaks regada ka ekskursiooniks saare ilusate kohtade juurde.
Vara-vara järgmisel hommikul (nüüd - pärast Stanthorpe'i on kell 7 hommikul "vara") istusin esimest korda elus 4WD bussi peale ja sain teada, mis tunne on sõita maailma suurimal liivasaarel, mille kõik teed on ka (üllatus-üllatus) liivast. Tunne oli päris raputav. Eriti põnev oli siis, kui härra bussijuht lubas mind lahkelt enda kõrvale ette istuda. Siis oli tore näha, kuidas puud 10-20 cm kauguselt bussiaknast mööda vuhisesid. Igal juhul jõudsime siiski elusalt kõikide ilusate kohtade juurde. Peaauhinna sai kindlalt Lake McKenzie, mis oli lihtsalt liiga äge, et olla tõsi (Google-i pildiotsing aitab). Veel nägime 75 Mile Beach-i (sohk ja valeraha puha tegelikult, kõigest 73 miili pikk too rand), värvilisi ja värvituid liivu, vana laeva, hulpisime jõekesest alla ookeani ja tegime pisikese jalutuskäigu subtroopilises vihmametsas, milles voolas nii puhta veega oja, et paistis nagu vett ei olekski. Täiesti aksepteeritav tuur oli ja koht ise ka. Ainult, et temaga on see sama viga, mis tervel sellel mandril. Kõik on liiga tsiviliseeritud ja kontrollitud ja reguleeritud. Ma mõtlen, et kes paneb liiklusmärke keset džunglit? Ilmselgelt austraallased. Aga noh - üldiselt jäin rahule.
Täna hommikul oli pärast check out-i veel 4 tundi aega saarel veeta ja praami oodata. Selle aja veetsin erinevat sorti vees ligunedes. Nüüd olen tagasi mandril samas kohas kus teisipäevalgi ja ootan homme hommikut, et saaks jälle oma lemmikranda minna (kuigi hirm on, et kuna homme on laupäev, siis ei ole ta enam nii inimtühi, aga eks lootus kustub viimasena). Peale selle elavad kõrvalmajas maailma kõige nunnumad lapsed (tervelt 10 ühel emal - sigimine neile kohalikele ikka meeldib), kes veetsid osa õhtust mind küsimustega üle külvates.
Homme siis uuesti teele - see kord alla poole tagasi, loodetavasti läbi Tin Can Bay ja Noosa, mis loodetavasti on sama sümpaatsed kohakesed kui Hervey Bay. Tripp lõppeb minu jaoks pühapäeval Brisbane'is. Lisaks sellele olen ma viimase kahe päeva jooksul formuleerinud endale plaani, et minu jaoks tuleb paari nädala pärast ikkagi Taisse minek. Isegi siis, kui Tanel, kellel on ikka veel viisaprobleemid, mind hülgab. Aga lähen kohale ja vaatan, mis saab. Võib-olla ei tule siis kahjuks mu suurejooneline Aasia seiklus nii suurejooneline kui varem plaanitud, aga mis teha - tunne on, et praeguseks küll on mul Austraaliast kopp päris ees.
No comments:
Post a Comment