Vanahea Austraalia

... ehk üllatused nagu ikka.

Ilmselgelt oli vaja vanaheal Down Underil minule veel tõestada, et plaanide tegemine on siin ikka paduvõimatu. Isegi selliste elementaarsete asjadega nagu lennujaama jõudmine.

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, oli plaan 2 rongi ja 2 bussiga lennujaama lähistele saada ja siis õige backpackeri kombel jalgsi sihtmärgini jõuda. Kõik läks superkenasti plaani järgi nii kaua, kuni ma jõudsin teise rongi peale. Seal juhtus reisisaatjaks (jah.. Savisaar sai selle idee ilmselgelt Austraaliast) olema Dragan - keskealine endises Jugoslaavias (nüüdses Bosnias) sündinud sisserännanu, kellega ma kenasti jutu peale sain tänu meie mõlema küllaltki jahedale suhtumisele siinsesse kontinenti. Kui ma temalt sinisilmselt küsisin, et ega ta ei tea, kuidas ma rongi jaamast bussipeatuse üles võiksin leida, siis pakkus tema selle peale, et viskab mu hoopis ise lennujaama ära.

Ilmselgelt mõeldud-tehtud. Tee pealt saime veel Hungry Jack's-ist läbi käia (the burgers are better at Hungry Jack's) ja niisiis leidsingi ma ennast oma päris-päris viimasel Austraalia õhtul Vaikse ookeani kaldalt burksi söömast ja latté-t limpsimas.

Väga tore ja sobiv lõpp viibimisele maal, millele hirmsalt meeldib kurvipalle visat.

Toredaks oleks ta ju jäänudki, kui härra Dragan ei oleks hakanud ühtäkki rääkima ikka suurest romantikast ja muidu liialt familiaarseks kiskuma. Sellele aga sai õnneks kiire lõpp tehtud ja mind hämmastava viisakusega sõidutas härra mind kenasti lennujaama ette ja lahkus ilma pikemalt teemat arutamatta.

Ja siin ma nüüd siis istun. Ilmselgelt tehakse lennujaam lahti alles kella 4st. Tund aega olen siin ees juba istunud ja tunnike veel minna. Aga pole hullu. Õnneks on siin tasuta wifi ja minu arvutil hea aku. Kõik on hea. Isegi lõpp. Ja see ju tähendab, et ka kõik sellele eelnev.