... ehk, kuidas KL ei taha lasta mul lahkuda.
Lõppude lõpuks olin ma suutnud endale osta tänaseks rongipileti, mis pidi mind homme hommikuks Hat Yai'sse Tais viima. See ost oli juba nagunii üks päev üle mu kuuajase viisa, mis mulle saabudes anti. Viimase õhtu veetsin taaskord oma Party Pal'i juures, siiski küllaltki vaikselt filmi vaadates ja niisama mediteerides. Täna õhtul pidi ta mind ka vastavalt rongi peale viima. Mina, kui väikesest maanurgast päris tütarlaps, mõtlesin, et kui palju meil ikka rongijaama sõiduks aega kulub, ka Henry kinnitas, et üle 25 minuti selleks minna ei tohiks. Et igaks petteks aega jätta, alustasime sõitu tund aega enne rongi väljumist. Ilmselgelt aga ei ole väikesest maanurgast pärit tüdrukud harjunud arvestama ummikutega, mida suurlinnades aeg-ajalt ette tuleb. Rongile jõudsin täpselt veerand tundi hiljem, kui too juba läinud oli.
Sama targalt sain siis osta uue pileti homseks ja ülehomme hommikuks tahaks hirmsasti Hat Yais siiski olla. Täna sain siiski veel teha viimased hüvastijätud oma kalli Changkati tänavaga ja nüüdseks olen maandunud tagasi Henry juurde.
Üldiselt ei olegi ma veel päris selgusele jõudnud, mis tunnetega ma siit lahkun. Kui eile oli tuju päris kurb, et jälle sellise hulga ägedaid inimesi maha peab jätma, siis täna on valdavaks emotsiooniks olnud siiski põnevus uute seikluste järele. Kuigi praeguseks ei kõla isegi kojuminek nii hirmsa ideena, kui umbes kuu-paar tagasi. Ainult Eesti hirmsad varakevaded ei tõmba mitte kuidagi oma sombuse sogaga.
Igal juhul on viimane nädal olnud siiski küllaltki KL-ile omane. Huvitavaim minu selle nädala õhtutest oli vast teisipäev, mil mul õnnestus ühe õhtu jooksul liikuda nii mitme eri seltskonna vahel ja kohtuda väga värvikate tegelastega.
Õhtut vaikselt Changkatil alustades istusin üksinda Never Mine'is (baar Changkatil) ja mõtlesin elu üle järele. Siis liitus minuga üks varemkohatud nigeerlane, kellega leppisime kokku, et läheme öösel kinno. Pärast seda pidi tema koju minema asju ära viskama. Niisiis jäin ma jälle üksi Changkatile ja mõtlesin, mida ette võtta. Formuleerisin plaani tuttava bangladeshlasest klubiomaniku juurde hetkeks külla minna. Murphy seaduste kohaselt, nagu asjad ikka käivad, sain just siis sõnumi, kui olin tema juures uksest sisse astunud. Henry oli sõpradega parasjagu Changkatile jõudnud ja kutsus mind nendega ühinema, mida ma ka rõõmuga tegin. Selleks hetkeks olin otsustanud, et kinnominekust tol õhtul vast suuremat midagi ei tule. Igal juhul läksin retro muusikat mängivasse Havanasse Henry ja tema sõpradega aega veetma. Kahjuks aga jäi see aeg küllaltki lühikeseks, kuna Party Pal-i käpp on ikka veel haige.
Mina jäin neist maha veel Havana rütme nautima. Sel hetkel ujus ligi koha DJ, kes pakkus võimalust pärast uste sulgemist minna ühele katusepeole, mis lähedal toimuma pidi. Varsti pärast seda otsustasin vaatama minna, mis tänava peal veel leida on. Sel hetkel kasutas juhust minu üks tuttav baarman, kes möödaminnes mu mingisele prantslasele maha pimpis. Sellega läksime kõrvalasutusse tantsulkale ja klaasikesele, kuid kui ma mainisin, et mul on edasiseks õhtuks veel plaanid, siis otsustas ta küllaltki kiiresti lahkuda.
Selleks ajaks oligi juba umbes aeg tollele katusepeole minna, kuid enne otsustasin kohaliku burksimehe käest veidi kehakinnitust soetada. Seda 40m kõndides kuulsin veidral kombel oma selja taga küsimust: "You're from Estonia, right?" Šokeeritult keerasin ümber ja nägin, et minu kõnetajateks olid üks keskaealine ameeriklane ja kohalik. Tegu oli väga värvikirevate tegelinskitega ja pärast burkside ostmist otsutasin veidi aega nendega chillida. Väga ADD-lisel moel oli ka katusepidu unustatud ja härrastega koos suundusime hoopis Zouki, kus ma suutsin ka nood kaaslased kaotada. Kahjuks hakati tol hetkel ka Zouki kinni panema ja ma otsustasin vaikselt kodu poole jalutama hakata. Tee peal aga haaras mind kaasa üks Jamaika DJ, kellega koos plaanisime pidu jätkata. Veidral kombel aga muundus see küllaltki kiiresti lihtsalt tema juurde minekuks, millega ma küll liialt rahul ei olnud, aga mis parata. Tegelikult kujunes sellest siiski küllaltki kaunis hommik, kui ma järjekordses tornmajas väga suurt kasvu rasta juures rõdu peal diivanil istudes moslemite hommikupalvust kuulasin ja taaskord elu üle järele mõtlesin.
Mõni tund hiljem korjas mind aga peale väga šokeeritud Henry, kes teatas mulle, et mind maagiline rõdu koos hommikupalvusega asus väga väga kahtlases naabruskonnas ja targem oleks seal hirmus kiiresti jalga lasta. Klassikaline mulli lõhkumine.
Veel tahtsin ma kirjutada kahest väga värvikast kujust, kellega ma hostelis tuba jagain. Esimene neist oli Egiptusest pärit noorhärra, kes ei rääkinud üle paari sõna inglise keelt. See aga ei takistanud tal minuga maha pidamast (või vähemalt üritamist) küllaltki pikki vestlusi. Kus tema inglise keel teda alt vedas, sealt jätkas ta ennastunustavalt araabia keeles seletamist. Minu asjast arusaamatu nägu, juurdekäivad žestid ja seletused, et ma ei mõista araabia keelt, ei paistnud teda üldse heidutavat. Esimesed paar päeva oli tegu toreda naljaga, aga järgnev nädal muutus juba küllaltki häirivaks. Minu eriti suureks rõõmuks äratas ta mind korra ka küllaltki magusast uinakust, et minu unise näo ees lehvitada mingit tundmatut riidetükki ja nõudvalt midagi araabia keeles küsida.
Just siis, kui ma olin arvanud, et olen suutnud endale hankida kõige hullema toakaaslase üldse, sattusin vihma käest räästa alla. Pärast egiplase lahkumist rõõmustas mind oma saabumisega kergelt ülekaaluline jaapanlane. Esimesel õhtul suutis ta lõhkuda ära oma voodi, kui ta veidi suurema hooga sinna peale maandus. Pärast seda, kui talle oli antud teine voodikoht (kahjuks siiski samas toas), avastasin oma suurimaks heameeleks, et härrale meeldib vabal ajal kuulata küllaltki valjult halva kvaliteediga kõlaritest hip-hop muusikat ja sellele ka valjuhäälselt kaasa laulda. Peale selle paistsid teda äärmiselt häirivat ka sääsed ja hilistel öötundidel meeldis talle mööda hostelit putukamürki otsides ringi tormata.
Aga nii palju siis praeguseks! Homme vaja ikkagi rongi peale jõuda ja puha!
No comments:
Post a Comment