Vive la resistance!

ehk, kuidas me tööl tasuta kingad saime.

Eilne öö oli siis plaanide järgi viimane, mille ma oma senises elukohas veetsin. Tänasest pakin oma 3 kodinat kokku ja kolin Luke'i juurde. Praeguses majas on õhkkond päris teravaks muutnud - eile õhtul saime nautida päris pikka kassikontserti isa ja narkopoja vahel, kes mõlemad üksteise peale karjusid. Üldiselt on eluukvaliteet teinud küllaltki suure languse koos pere noorima poja saabumisega majja. Sestap ka otsus siit kiiremas korras jalga lasta.
Otsusele aitas kaasa ka tõsiasi, et Madis, kes siiamaani on olnud meie, eesti neidude, kindel koht ja varjupaik, leidis endale pooljuhtumisi uue töö, mis asub 1000 km Brisbane'ist eemal ja, millele ta järgmise nädala alguses ka läheb.

Saatsime oma järjekordsed applicationid farmitöö saamiseks, millele kõigi lootuste kohaselt peaks täna vastus tulema. Rääkisin ka Taneliga, kes ise on hetkel Darwinis, aga väitis, et hakkab sealt lähipäevadel alla Cairns'i ja põhja-Queenslandi suunas liikuma, et samamoodi farmitööd leida. Loodame, et kaks pead on kaks pead. Varuplaan on hetkeseisuga see, et kui lähipäevil farmitöö osas vastust ei tule, siis tuleb hakata otsima harilikku tööd. Eile kiiresti töökuulutusi läbi vaadates tundusid mõned isegi paljulubavad. Eriti minu verivärske CV-ga, mille kõik sissekanded rangelt võttes just tõele ei vasta.

Täna on tõenäoliselt üks viimaseid päevi, kui saame veel lattu toole puhastama minna. Sellega hakkab ka see töö- ja rahaprobleem järjest kõvemini peale pressima. Aga kuna too vanajumal ikka pidavat hoidma lolle ja joodikuid (ja meil leidub siin ohtrasti mõlemaid), siis ehk kõik ikka laheneb paremuse suunas.

Kaks toredat fakti argpäevaelust: sain eile tööl tasuta 2 paari kingi, mille eest tuleb jällegi Madisele pikk pai teha. Nimelt oli ta leidnud meeskonnaga mingit üritust kokku korjates (firma tegeleb ju peotavaari rentimisega) ühest telgist kotitäie uhiuusi kingi, mille ta pikemalt mõtlemata ka auto peale viskas. Järgmisel päeval avaneski vaestel Eesti backpackeritel (nii on meie koondnimetus vaatamata asjaolule, et tehniliselt olen ainult mina seljakotiga) valida endale meelepärases koguses uusi jalanõusid. Tänu minu pajula-jalale (i.e. üüratule koivale) mahtusid mulle jalga täpselt 2 paari, mõlemad millest ka kiiresti vasakule ära tõmbasin.

Teine tore fakt meie tööõhkkonnast on see, et kuna bossi poeg on teinud mulle ohjeldamatul hulgal lähenemiskatseid, mis ma olen ka tema kahjuks tõrjunud, siis on mulle tööl kogunenud teatav fännklubi 2-3 töömehest, kes iga kord mind nähes mulle toetavalt silma pilgutavad ja poolihääli sositavad: "Keep up the good work!". Nimelt pidavat too noorhärra olema teatavat sorti murdja ja vanematele härrastele paistab hirmsasti meeldivat, et mõni kange põhjamaa backpacker talle nii korduvalt suudab ära öelda.

Nii palju siis praegu elust down under. See võib nüüd siiski jääda mõneks ajaks viimaseks sissekandeks, kuna seoses elukohavahetusega ei ole 100% kindel, millal mul õnnestub jälle interneti-manu saada.

Seniks siis - olge terved ja igatsege mind!