ehk, kuidas ma Eestit unes nägin ja kolima hakkan.
Viimase 3 päevaga on kevadest saanud suvi. Sellega vastavuses oleme meie tegelenud päevitamisega. Päevitamise, ujumise ja üleüldise elunautimisega. Homsest saab siiski meie paradiisimullist välja murda ja tagasi tööpõldu kündma minna.
Farmitöö leidmine siiamaani suhteliselt viljatu, aga plusspool on see, et kolmapäeval peaksime esimest korda palka saama oma 5 päeva tehtud töö eest. Veel roosilisem on see, et palk tõotab tulla siiski suurem kui 7 taala tunnis. Lootus on isegi oma kulude-tuludega plussi jääda. Tulude vähendamist peaks aitama ka see, et suure tõenäosusega elan ma alates homsest-ülehomsest Luke'i uues majas, mille eest ta tahab 40 taala nädalas vähem üüri. Küsimus on muidugi see, kas teised neiud eestlased ka tulevad või ei.. Põhiprobleem sellel rindel on see, et Luke'i autos on peale tema veel ainult 2 kohta, neidusid aga 3 (probleem seisneb hommikuti tööle saamises).
Aga kuna minu jaoks on see maja end küllaltki ammendanud narkopoja sisse kolimise ja sellega, et kõik, kellel arvutid kaasas on (see on siis kõik peale minu) istuvad lõviosa oma vabast ajast just nende taga ja mina pean üksi mööda maja ringi vahtima.
Ja viimased 2 päeva olen Eestit unes näinud. Mingit iba küll enamasti. Ja ärge üldse arvakegi - ei ole koduigatsust vähemalt 10 kraadi külmema Eesti järele.
No comments:
Post a Comment