Lendorav

ehk, kuidas ma 19 tundi järjest magasin.

Reedel käisime tööl. Reedel tuli Sille Brisbane'i tagasi sünnipäeva tähistama. Reedel läksime välja.

Plaan oli hästi varakult linna jõuda, võimalikult palju kohti läbi käia ja siis vaadata, kuhu pidama jääda. Plaan kukkus läbi. Linna jõudsime 23 ajal. Tegelikult suutsime siiski päris mitut kohta külastada, aga midagi liialt erilist silma ei jäänud. The Beat, mis pidavat olema täiesti ulmeline geiklubi ja mida ma hirmsasti näha tahtsin, nõudis kahjuks sissepääsutasu ja ei loobunud sellest isegi siis, kui me presenteerisime Sille, kellel oli roosa rosett kirjaga "Birthday Girl" rinnas. Seega jäi ta külastamata. Aga ma ei kaota lootust!!

Traditsioonide kohaselt kaotasin ma neiud mõne tunni jooksul ära ja läksin Kaliberi - vanahea "Eye of the Tiger"-i koht. Ta ei vedanud mind ka see kord alt. Tuli "The Eye". Seal veetsingi oma aega kuni koha sulgemiseni natukene enne 5. Sellega on kahjuks kaasnenud ka küllaltki ulatuslik kuulmisekaotus. Aga no jumal temaga, kellel neid kõrvu ikka väga vaja on.

Pärast sulgemist läksin ma ühte Kaliberist leitud härrasmeest toitma, kelle ma lahkelt ka lähima avatud kiirtoiduputka ette suunasin ja sinna jätsin. Edasi suutsin sõbruneda 3 äsja striptiisiklubist tulnud keskealise härrasmehega, kes osutusid ülimalt sümpaatseteks. Eriti psühholoogi hariduse  Madalmaade juurtega Edu, kes näitas mulle oma teise poole Susanna pilte. Ta pakkus mulle lahkelt ka oma West Endi korterit, millest ma siiski keeldusin, kartes, et ta hiljem lepingut otsusevõimetusele osutades taganeb (lawyer high five!). Lahkudes küsis ta mult ka, kas mul ikka on piisavalt raha koju jõudmiseks ja oli üldse väga nunnu.

Järgmiseks jalutas minust mööda üks mu viimaseid Kaliberi tantsulkapartnereid, kellele sai kiiresti antud hüüdnimi "Dancing Man" ja, kes vastutasuks nimetas minu "Girl with Golden Hat"-iks. Tema ja tema sõber "Dancing Man's Friend" lahutasid mu meelt veel lahke tunnikese. "Dancing Man" osutus väga intelligentseks austraallaseks ja üheks surevast raamatuaustajate tõust (mida ta küll, tõele au andes, luges ebookidena, aga siiski).

Igal juhul tundub maailma kuklapoolel pralletamine olevat kordades kurnavam kui Eestis, kuna laupäeval koju jõudes jätkus mul energiat vaid selleks, et pesemas käia ja end voodisse veeretada, kust ma ei lahkunud enne pühapäeva hommikut. Kurb on see, et laupäeva õhtul pidavat olema peamised halloweeni peod, mille ma nüüd maha magasin. Aga ehk on täna ikka veel lootust midagi linna päält leida.