Tere, esmaspäev

.. ehk, kuidas ma muru niitsin.

Nii. Eilne plaan välja minna ei õnnestunud. Selle asemel otsustasime Kristiinaga ära lahendada meie viimase gooni. Pühapäeva pärastlõunal. Meie elustiil hakkab meenutama juba 50ndate USA koduperenaiste oma. Kui ikka tööd ei ole ja vein on 10 taala 4 liitri eest, siis seab see teatavad standardid päris selgelt ette.

Igal juhul avanes siis mulle võimalus näiteks muru niita, kui Luke oma õe majast koju jõudis. Elu esimene kogemus muru niitmisega ja see ka, nagu ikka siin mandril, mitte liialt selge olekuga. Igal juhul saime muru kolme peale kuidagi niidetud. Need kolm olime siis mina, Kiku ja Luke. Jared, kes on meie viies majakaaslane, võistles eile (motokross), sai peapõrutuse ja ööbis haiglas. Liis oli väljas kohtingul ja Sille läks hommikul tagasi Ipswichi.

Niisiis oli maja väga suures ulatuses meie päralt.

Seda me nii suure hooga tähistasimegi (tahaks ma loota). Igal juhul tuli Luke'il pärast muru niitmist idee minna lähedalolevasse hotelli sööma. Mõeldud-tehtud. Ilmselgelt käib aga iga Austraalia söögikorra juurde ka tubli annus õlut. Lisaks sellele tuleb välja, et gooni segamine õllega ei ole maailma parim idee. Niisiis istusid 2 ülimalt lõbusas tujus eestlast pühapäeva õhtul "The Brook"is sõid kalmaarirõngaid, jõid õlut ja viskasid Ryani, küllaltki meeldiva baarmaniga, nalja.

Kui RSA (responsible service of alchohol - mis muuhulgas keelab joobnutele alkoholi mitte müüa ja mille pärast mind haigutamise eest Victoryst välja visati) üldse mingit senssi meikiks, siis oleks meile kohe kindlasti pidanud "EI" öeldama. Aga ilmselgelt ei. Ka siis mitte, kui me Ryanile kalmaarirõnga viskasime leti taha. Ka siis ei keeldutud meile edasisi klaase serveerimast. Austraalia on ikka paduveider.

Igal juhul läks kodutee palju lennukamalt kui minek. Näiteks leidsime tee pealt ostukäru, millesse Kristiina pikemalt mõtlemata sisse hüppas ja, mida Luke siis küllaltki entusiastlikult lükkama hakkas. Pärast mitmeid abikarjeid õnnestus mul ta sealt siiski välja päästa.

Koju jõudes tuli meie rõõmsal reisiseltskonnal vapustav idee korraldada eksprompt basseinipidu. Sinna hulka kuulus muidugi ka küllaltki ulatuslik maadlusmatš eesmärgiga üksteist vette visata. Pärast seda jätkus maadlus ka kuival maal. See seletab tõenäoliselt ka minu mitmeid sinikaid, valusat õlga ja pead.

Varsti pärast seda läks majaperemees magama ja mina hakkasin kirju kirjutama. Kirjutasin neid oma tosina jagu.

Varsti pärast seda tegime Kikuga minu kirjadest lõkke.

Tegelikult oli mul terve õhtu jooksul väga kindel plaan ikkagi välja jõuda - olin selleks isegi täitsa valmis pandud, aga õnneks hakkas siis vihma sadama. Õnneks selle pärast, et a) retrospektiivis ei olnud ma erilises konditsioonis välja minemiseks ja b) vihma hakkas sadama siis, kui ma olin kenasti oma maja katuse all ja mitte Valley jalakäijate tänaval.

Igal juhul hakkab järjest selgemaks saama, et oleks aeg siit siiski jalga lasta, sest meie praegune elustiil ei ole just liialt jätkusuutlik. Tegelikult ongi meil plaan selle nädala lõpus Brisbane'i tolm jalgelt pühkida ja Stanthorpe'i minna farme läbi käima.