Lucky Irish leprechaun

... ehk, kuidas ma nepaallase elulugu kuulasin.

Kaupo sünnipäevasimman jätkus lõunapoolkeral.

Tegelikult oli mul plaan ka eile välja  minna, aga selle asemel veetsin ma umbes 18 tundi eilsest päevast magades.

Niisiis asendus eilne väljaminek tänasega. Kuigi mind oli varem hoiatataud, et Brisbane pühapäeval on küllaltki tühi party scene, oli tahe majast välja saada siiski piisav, et varaseimad hoiatusi mitte tähele panna. Ühesõnaga sain neiud nõusse ja panime linna poole ajama.

Esimese peatuse tegime "Down Under"-is, mis oli esimene baar, kus ma "Eye of the Tiger"it kuulsin ja mis mulle meeletult Illegaardi ja üleüldist Tartu fiilingut meenutas. Eile olid seal ka 3-taalased kokteilid, mis on juba iseeneset täiesti tore sündmus. Kahjuks andis muusikavalik võrreldes eelmise korraga siiski päris kõvasti soovida. Aga noh - tantsulkat sai ja screwdriver-eid sai ka 3 taalaga. Ühesõnaga küllaltki õnnestunud esimene peatus.

Sealt edasi läksime "The Fox"-i, mis pidavat olema suurem ja pädevam. Oli suurem. Ja pädevam. Tantsulkat sai rohkem. Selleks ajaks, kui see koht kinni pandi, leidsid neiud, et olekski aeg sööma ja koju minna. Läksime sööma. Pärast söömist ütlesid neiud, et nüüd oleks aeg takso võtta ja koju minna. Aga kuna kell oli umbes 3 tuuri ja esimesed rongid pidid sõitma hakkama kella 4 ajal, siis leidsin mina (kellel eriti und ei olnud), et ülivõrra mõttekam oleks see tund aega veel linnas chillida ja siis esimese rongiga koju minna.

Saatsin siis neiud takso peale ja ise trippisin tagasi "Down Under"-isse, sest mõtlesin, et see on hea koht, kus oma koordinaadid paika saada ja siis edasi hakata arutama. Sealt aga leidsin eest ühe prantslase, kellega peamiselt Sille oli meie tolleõhtuse esimese külastuskäigu ajal tutvunud. Temaga tekkis meil kiire kamraadlus, kui ma olin talle palvete kohaselt mõningad suitsu välja pomminud lähedalviibivatelt tegelinskitelt.

Istusime siis seal trepil ja arutasime maailmaasju, kui meie juurde saabus küllaltki vintis moslemipoiss, kes ei kulutanud üldse aega üritades meile selgeks teha, et ta ei usu rassismi ja, et Prantsusmaa on üldse kõige toredam asi üldse. Sealjuures suutis ta minu käest päris mitu korda küsida, et kes ma ikkagi olen ja kust ma tulen. Umbes pool sekundit pärast seda, kui too noorhärra oli järgmisi pahaaimamatuid tüüpe segama läinud, saabus Aussis elav nepaallane, kes pidas vajalikuks väga detailselt jutustada kõikidest oma eluseikadest ja -uskumustest. Teda ei õnnestunud peatada. Mitte kuidagi. Kui ma lõpuks talle lihtsalt näkku naerma purskasin, sest tema jutt varieerus armastusest tema arstiks olemiseni, siis kehtias ta kõigest õlgu ja väitis, et saab kõike eelöeldut tõestada. Igal juhul oli see päris nüristav.

Kui mul ja prantslasel õnnestus kuidagi läbi õnneliku juhuse nepaallase eest põgeneda (enne oli ta meid juba enda kommete kohaselt pühasse abiellu liitnud), siis leidsin, et oleks viimane aeg hakata rongijaama ja kodu poole liikuma. Niisiis saatsin prantslase koduteele ja ise läksin optimistlikult rongijaama, et kell 4:19 saabuva rongi peale jõuda.


Kahjuks selgus aga jaamas, et sellist asja, nagu 4:19-ne rong, ei ole olemas. Olemas oli 5:33-ne rong. Niisiis leidsin, et mul tuleb veel veidi aega surnuks lüüa. Kuna Roma st jaama lähedal on ka omajagu backpacker hosteleid, siis mõtlesin, et parim aeg oleks kontrollida, kas seal ka sellisel kellaajal elu leidub. Mõeldud-tehtud.

Selgus, et eriti ei leidu. Küll aga leidsin tagasiteel ühe autos ukerdava iirlase, kes plaksuvail silmi küsis mult, et ega ma juhuslikult temaga rummi ei taha jooma hakata. Ilmselgelt tahtsin. Siis ma veetsin järgmised 2 tundi iiripoisiga rummi kõrvale juttu puhudes. Tuli välja, et poiss oli mõni aasta tagasi paar kuud koomas olnud, aga nüüd toibunud ja elamas idüllilist kooselu oma neiuga. Igal juhul kustus ta umbes 8 ajal, olles  minult enne umbes 4-5 korda küsinud, et kust täpselt ma siiski ikkagi pärit olen.

Pärast seda astusin ka mina lõpuks rongile. Teel koju korjasin veel oma juba magavale sõbrannale tee pealt installatsiooni asjadest, millest teised meie tänaval elavad inimesed olid loobunud.