... ehk, kuidas ma toole jälle toole pesin.
Täna oli kerge flashback meie esimestesse nädalatesse - backpackerid said jälle toole puhastada. Ainult mina ja Sille siiski, sest toole oli vähe ja backpackereid palju. Täitsa tore oli isegi jälle laos olla ja vanu nägusid näha (ilmselgelt ka suured õnnitlused mitte-number-58-olemise eest), kuigi suurem osa inimesi töötas terve päeva väljas. Nägin ka, kuidas üks poiss ennast põlema pani, kui ta miskse termose töökorra kontrollimise eesmärgil gaasi süütas. Ega mõistus ei ole oma teha, mis ma saan öelda. Õnnelik õnnetus siiski - poiss kaotas ainult ripsmed ja osa nahka oma sõrmelt.
Kurb uudis on see, et Sille alustab homme iseseisvat elu ja läheb tunni kaugusele hotelli tööle. Naiselikust Nelikust saab jälle Kaunis Kolmik - aga teises koosseisus. Natukene kurb on ka, sest me oleme viimasel ajal päris palju koos hänginud. Koos Liisu saabumisega ongi meist kujunenud 2 paari, mõlemas üks blond ja üks brünett. Ühesõnaga kukub elukvaliteet jälle paari pügala võrra.
Tegelikult on mul lootus (Sille viimase teenena mulle) siiski ehk ühte kohalikku backpackersisse tööle ja elama saada - võimalus, millest ma suurima hea meelega kinni haaraksin. Tuleb välja, et elu on lõbusam siis, kui öösiti linna peal luusimas käia. Kes oleks võinud arvata, onju? Selle juures võikski vist hostelisse kolimine aidata.
No comments:
Post a Comment