Äraaetud hobused lastakse ju maha

...ehk elu farmis.

Esiteks tahan edastada tuhanded ja tuhanded vabandused, et olen vahepeal olnud suutmatu oma blogi täiendada. Lohutuseks võin öelda, et väga paljust ei ole siin ka ette kanda. Kuid siinkohal teen seda siiski.

Umbes 3 nädalat tagasi jõudsime siis farmi. Sellest ajast saati oleme teinud tööd 6 päeva nädalas ja umbes 11 tundi päevas. Tänu sellele ei jäägi meil eriti palju aega ja energiat  üle, et midagi väga põhjapanevat korda saata. Äratus on kell 3:30. Karavanipargist lahkumine on 4:30. Tööpäev algab kell 5. Kella 9 või 10 ajal on 15-minutiline paus ja 13 ajal 30-minutiline lõuna. Ülejäänud aja teeme tööd. Siiamaani on mul õnnestunud rohida (seda peamiselt), istutada, mädanenud kapsaid kokku rehitseda, kaste meisterdada ja umbrohutõrjet teha.

Hea uudis on see, et aeg möödub lausa lennates. 3 nädalat on tundunud kui üks. Halb uudis on see, et ühel kaunil päeval pandi mind 9ks tunniks noid kapsaid kokku pühkima, mis mu seljale kõige paremini ei mõjunud. Aga muidu on elu väga maaromantikat täis. Elan koos 6 eestlasega karavanpargis. Tööl käivad kõik ka samas kohas, kuhu tuleb linnasasuvast tööhostelist veel kümmekond noort backpackerit lisaks. Enamus on inglased, üks iirlane, üks sakslane ja üks itaallane sekka. Paar päeva tagasi hakkas tööl käima ka veel üks lisaeestlane - Karl. Karl ütles, et tema hostelis elab lisaks temale veel 7 eestlast. Selle peale leidis meie seltskond, et Stanthorpe'is on liiga palju eestlasi. Sellel pühapäeval lahkub meie seast küll 1, aga kahjuks on lahkuja umbes maailma kõige sümpaatsem neiu Birgit.

Hetkeseisuga on minu plaan siin piisaval hulgal raha kokku rehitseda, samal ajal ära teha ka oma 3 kuud farmitööd, et kvalifitseeruda teise aasta viisaks (ei tea veel, kas tahan selle võimaluse ka realiseerida, aga parem on ju siiski hoida igat masti teed avauna) ja pärast seda vähemalt 2-3ks kuuks Aasiasse jalga lasta raha kulutama ja seljavalu ravima.

Niimoodi see eluke meil siin siis veereb. Üleüldiselt ei oleks tal ju häda midagi, kui ainult farmis ei valdaks arusaam nagu oleks backpacker mingi alameluvorm, kelle heaolu ei ole suuremat väärt kui see paar töökäsi, mida ta tööle rakendab. Selline suhtumine, ma kujutan ette, hakkab järgneva paari nädala jooksul mu meeleolu veidi rõhuma, aga õnneks on mul alati võimalus minna oma happy place'i ja kujutada end Tai randadel või Kambodža džunglites elu nautimas.

Tegeleda meie praeguses maailmanurgas õnneks millegi suurega ei anna. "Õnneks" tuleb see sellepärast, et, nagu Tanel alatasa korrutab, on Stanthorpe'i eesmärgiks võimalikult lühikese ajaga võimalikult suur kogus raha saada ja seda siis kuhugi paremasse kohta kulutama minna. Linnakeses on 5 baari ja 2 bottle shopi, toidupood ja videolaenutus. Meie saame linna korra nädalas täiendamaks oma toidu- ja muid varusid. Seega läheb raha kokkuhoidmine päris edukalt siiamaani.

Põhiline peokoht on The Central, kuhu esimest korda sisse astudes (see toimus 2 nädalat tagasi) kuulsin meie praegusele asukohale täiesti vastavalt head pick-up line'i, mis kõlas alljärgnevalt: "Have you got a keg in your pocket? Cuz I would like to tap that ass". Selline kontingent siis. Kuna meil on 1 vaba päev, siis tulebki kogu seltsielu mahutada laupäevaõhtusse (kuid kuna laupäeval on samuti keskeltläbi 8-tunnised tööpäevad, siis ei ole need õhtud teab, mis pikad). Eelmine nädal korraldati karavanipargis eestlaste grill, kuhu tuli liiga palju eestlasi. Kõik peksti välja poole 1 ajal, kui pargi omanik meie peale tiba kurjaks sai.

Lõpetuseks veel nii palju, et täna tööd ei ole, kuna viimased 10 tundi on vihma sadanud. Praegu aga peangi minema, sest meie lõbus reisiseltskond valmistub linnaskäiguks.