Protegé

... ehk, kuidas ma rekkaga farmi rohima sõitsin.

Olen elusalt Stanthorpe'is. Nii kaua ei ole blogi kirjutanud selle pärast, et siin on netiga hirmus hirmus kehvad lood ja praegu on esimene kord, kus ma olen arvutisse saanud.

Neljapäeva hommikul saime veel viimased tunnid veel porgandimajandis veeta ja siis panime Kikuga Stanthorpe'i poole ajama, samal ajal kui Liisu Brisbane'i poole sõitma hakkas. Bussijaamas võttis meid aga peale üks lahke rekkajuht, kes meid Stanthorpe'i viis. (Tädi, tunne uhkust!)

Reede hommikul alustasime siin juba farmitööd. Kerge esimene tööpäev tähendas 11 tundi põllul rohimist. Üles tõusta tuleb siin 3:30. Tööpäev algab kl 5. Ja kestab kuni 16-17ni. Lihtne elu, my ass onju! Aga tegelikult ma ei virise. Töö on ikka 10 korda parem, kui porgandimajas - seltskond on toredam, töö on õues, saab teha oma tempoga ja palk on ka parem. Lihtne muidugi ei ole 30 kraadise palavusega põllal umbrohtu taga ajada, aga ega ta konti ka murra.

Pärast reedest esimest tööpäeva kustusin ma näiteks kell pool 20 ja tõusin täna hommikul kell 3. Lubaduste järgi pidi täna olema lühike tööpäev. See oli siis 11 asemel 9 tundi. Aga ikka ei kurda, täitsa tore on.

Elame nüüd karavanis. Mina küll hetkel üksi, mis on tore, sest ruumiga liialt kiita ei ole.

Ma nüüd sain jälle lühikokkuvõtte teha teile, aga pean nüüd minema, sest rotin Jaanuse arvutit ja netti, et siin kirjutada. Hea uudis on see, et selle kahe päeva palga eest, mis ma siin nüüd tööd teinud olen, ostan ma endale järgmine nädalavahetus Brisbane'ist arvuti ja netipulga ja siis teavitan teid kõigest põhjalikumalt  - ausõna!




Olge tublid ja ärge pikka viha pidage, et nüüd pikk eetrivaikus tuleb!