The Final Countdown

... ehk, kuidas meid järjest vähemaks jääb.

Täna lahkus meie hulgast ka Sille. Tema jaoks jäi teisipäev tööl viimaseks. Sel päeval saime nautida vahelduva vihma käes lillkapsa käsitsi istutamist. Minu partneriks selles pühas ürituses oligi Sille. Tema otsus töölt lahkuda saabus hetkel, kui Corey tema käest küsis, kas oleks võimalik ka aeglasemalt istutada. Sille küsimuse peale: "Seriously?" (õigustatud küsimus, kuna meie tempo oli täitsa sama) kuulis ta vastuseks: "Yeah. Get into it or fuck off. Those are your only two options." Ilmselgelt otsustas Sille viimase kasuks. Täna lahkus ta Stanthorpe'ist Brisbane'i ja homme ühineb Liisuga Newcastle'is.

Umbes tund aega pärast Sille otsuse vastu võtmist jõudis ka Tanel järeldusele, et Stanthorpe'il ei ole tema jaoks enam midagi pakkuda. Tema lahkub pühapäeval. Nii jääbki meie kodune karavanipark päris rahvavaeseks.

Mina ise olen otsustanud ikkagi hambad risti suruda ja 4. veebruarini, mil minu 3 kuud vajalikku farmitööd täitub, vastu pidada. See tõotab tulla raske võitlus (eriti kuna umbes iga poole tunni tagant tööl olen kindel, et järgmisel hetkel kõnnin väravast välja), aga usun, et saan hakkama. Veidike lohutust pakub see, et järgmine neljapäev on Australia Day - riiklik püha. Et siis 13 tööpäeva veel!

Pärast 4. veebruarit on kavas teha Queenslandis nädalane roadtrip - jõuda rannikule ja mujalegi, üleüldse elu nautida ja päevitusrante vähendada. Pärast seda katsun ennast Brisbane'i orgunnida ja sealt Sydney'sse lennata, kus mul on vaja pass ära vahetada, veidi jõudu koguda (ehk mõni uus töökoht leida) ja oodata aega Aasiasse minekuks. Selline plaan on valminud tänu ohjeldamatutele töötundidele rohimispõllul. Kõlab ju hästi, aga ilmselgelt on ainus asi Austraalias, mis on mulle selgeks kui seebivesi saanud see, et siin ei tasu plaane teha. Aga eks näis, mis elu toob. Hetkel olen valmis igasugusteks vangerdusteks.