... ehk, kuidas Austraalia suvi mu plaane rikub.
Nii! Jäänud on veel 9 tööpäeva. Järele jäänud päevade maha tõmbamine kalendrist on praeguseks hetkeks suhteliselt ainus, mis mind veel tööl hoiab. Iga kord, kui ma jälle väravast välja kõndimise mõtteid mõlgutama hakkan, tuletan endale meelde, et "nii-ja-nii palju päevi veel - pea vastu!" Ja see aitab vähemalt.
Tegelikult olen ma selle nädala jooksul (no kaks tööpäeva, olgu...) kirja saanud tagasihoidlikud 10 töötundi. Seda hullumeelse Austraalia suve pärast. Kui me novembris alustasime, siis tavatsesid eesti poisid meid ikka muheledes hoiatada, et oodaku me vaid natukene aega - küll siis näeme, kuidas on lõõskava päikese all õues töötada ja, et küll too Austraalia suvi meid ikka koolitab.
Hetkeseisuga on õues 13 kraadi ja neljandat päeva järjest sajab vihma. Meie karavanipargi teeotsas olev näidik, mis peab demonstreerima metsade tuleohtlikust, osutab rõõmsalt rohelise, väikese tuleohtlikusega sektori peale. Ei saa küll sada protsenti kindel olla, kuid samas ei usu ka, et too seier liialt valetaks.
Ega ma liialt kurdakski sellise asjade korralduse üle (on ju Rugby Farmis töötades päris mitu korda lühikeste päevade puuduse üle oiatud), aga nood 9 päeva on ju minu viimane võimalus enne Sydney'sse suundumist veidi talverasva koguda juhuks, kui peaks korduma sama olukord mis Brisbane'iski. Tegelikult olen siiski päris mitmest allikast kuulnud, et Sydney's peaks olema võrreldamatult lihtsam tööd leida kui Brissis - ehk on lõpuks ometi juttudel ka tõepõhi all. Samas on aga ka hoiatatud, et tolles linnas on siiski väga keeruline raha kõrvale panna, kuna kohti, kuhu teda arutult loopida, on nii palju...
No comments:
Post a Comment