Relapse

... ehk maailma parim host ja magamata ööd.

Mina elan nüüd ametlikult maailma kõige ägedama hostiga koos. No reaalselt - tüüp lihtsalt veedab iga vaba hetke mind ringi kärutades ja mulle tuure tehes. Õhtul viib välja ja tutvustab Phuketi ööelu.

Mul ei ole vist elusees olnud paremat reisi algust kui siin. Pärast loomaaeda läksin õhtul Wipu (host) ja tema sõpradega välja ja me istusime Chalongi kai peal, rääkisime juttu ja jõime õlut. Maxmuhe õhtu lihtsalt. Kohtasin veel mõnda eestlast ja deserteerunud austraallast, kellega leidsime ühise jututeema Austraalia üle virisemises.

Eile kohe pärast ärkamist käisime rannal söömas ja snorgeldamas. Pärast seda läks Wipu tööle ja mina linna peale seiklema. Näiteks vahatasin esimest korda elus jalgu! Väga ergutav kogemus oli.. Pärast seda tahtsin minna ja Phuket Townist mõne reisifirma leida, kus ma saaks Vietnami, Laose ja Kambodža viisad lasta ära teha, aga tuleb välja, et see on ainult Bangkokis võimalik. Nüüd ongi mul suur küsimus, et mida edasi teha - kas minna kohe Bangkoki ja lasta viisad ära teha, et oleks vähem närvikulu või tuiata 2 nädalat Lõuna-Tais, hüpata 5.märtsil üle piiri (viisavabasse) Malaisiasse, passida seal paar päeva kuni Tanel 8ndal Phuketti jõuab, siis tagasi üles liikuda ja veel veidi peesitada enne Bangkoki liikumist ja seal paaniliselt viisadega tegeleda. Hetkel kaldun vist pigem selle teise variandi kasuks. Praegu ei ole veel üldse tuju mere äärest ära kuhugi linna ukerdama minna.

Proovisin eile ka odavat sõrmust leida Phuket Townist, mis osutus üllatavalt raskeks ettevõtmiseks. Sõrmuse eesmärk oleks mind vajaduse korral soovimatust tähelepanust vabastada ettekäändel, et see on kihlasõrmus.. Aga ma ei taha sellise asja peale jälle liialt palju raha kulutada. Ühesõnaga tuleb jälle mängu minu liigne kokkuhoidlikkus. Ei suuda kohe kuidagi endale midagi osta. Igal juhul suutsin ma pärast umbes kahe tunnist jalutuskäiku juhtuda väga püüdliku kohaliku taksojuhi peale, kes lubas mu tasuta koju viia, kui ma enne temaga viiest ehtepoest läbi käin (poed maksavad taksojuhtidele klientide toomise eest). Kuna mul nagunii midagi targemat teha ei olnud, siis mõtlesin, et what the hell. Kolgutasime siis järgmised tunnid mööda kulla-, hõbeda- ja pärlipoode. Tegelikult oli päris põnev näha, mida kõik osta saaks, kui ma nii vaene ja kitsi ei oleks.

Õhtul, kui Wipu töölt tuli (töötab 13-21), siis läksime tema ja ta sõbra Maxiga linna peale lammutama. Tuleb välja, et Phuketis käivad asjad niiviisi, et baaris olles ostetakse harilikult terve pudel, mida saab siis vaikselt lahendama hakata. Kui üle jääb, saad baari jätta ja teine kord jätkata. Seda muret meil õnneks ei tekkinud. Esimene pudel Red Labelit läks tai muusikat mängivaid live-bände kuulates (ühes laulis nt Wipu ja Maxi sõber). Edasi liikusime päris pesuehtsasse tai ööklubisse. Tuleb välja, et need on umbes samasugused nagu Eesti ja Austraalia omadki, ainult, et keegi ei tantsi ja seal on kikilipsu kandvad kelnerid. Ja tänades tuleb käed kokku suruda ja kummardada. Kokkuvõttes oli ikkagi ülimegasuperkhuul. Õpetasin tagasihoidlikele kohalikele veidi liberaalsemaid tantsuliigutusi ja üleüldiselt oli õhkkond väga muhe. Paistab, et kõik Phuketi elanikud (vähemalt need, kes väljas käivad) liigituvad selle grupi alla, mida ameerika tiinikomöödiates liigitataks "The Cool Asian Gang"-iks. Peale selle on kõigil täiuslikud juuksed. Väga kade hakkab, eriti, kui kõrval oma tuule ja vee poolt räsitud harakapesa võrrelda.

Täna hommikul nii väga muhe enam ei olnud. Oli hoopis päris paha. Siiamaani on. Kuigi söömine ja kiire ujumine aitasid. Praegugi peesitan Wipu toa ees basseini ära, kuulan Dire Straitsi ja naudin mittemillegi tegemist kerge iivelduse saatel.

Tegelikult olen ma vist isegi oma reisikava nüüd veidi rohkem paika saanud. Laupäevaks kutsuti mind Maxi õe pulma, kes rannal miskse taanlasega paari pannakse. Kõlab liiga hea kutsena, et maha magada. Kuna pulm toimub mandril Krabis, mis on Phuketist veidi lõuna pool, siis on ta ka minu soovitud trajektoori peal. Pärast pulma siis hakkaksin võimalikult mööda rannikut allapoole liikuma turistikeskustest eemale (Krabi on ka veel üks üüratu turistilõks). Tahaks läbi käia Trangist ja selle ranniku lähedale asuvatel saartel. Edasi vaikselt Malaisia poole liikuda, 5ndal üle piiri hüpata, paar päeva seal ringi vaadata ja siis tagasi ülespoole liikuda, sedakord teisel rannikul. Loodan veel Taneli nõusse saada ja temaga Koh Taol kohtuda, mis peaks olema küllaltki turistivabam snorgeldamis-, sukeldumisparadiis. Sealt edasi Bangkoki viisasid saama ja 15. lennuki peale Hanoisse.

Plaan on paigas, nüüd on vaja ainult lahkuda. See tundub praegu aga pea võimatu ülesandena. Backpackimise kõige hirmsam osa ongi see, et kohtad täiesti vapustavaid inimesi (nagu minu praegune host ja ta sõbrad) ja siis tuleb neist lahkuda. Lohutust pakub ainult teadmine, et selliseid inimesi leidub vast veel ja seiklused ootavad laia maailma peal ees.