... ehk, kuidas mul on häid ja halbu uudiseid.
Alustan siis headest uudistest, sest nii peab alati tegema. Head uudised on need, et Tai on ikka freaking awesome! Ma olen siin olnud 6 päeva, aga kogenud-näinud nii palju, et tunne on, nagu oleks olnud siin juba kuid.
Viimased päevad Phuketis möödusid täpselt sama muhedalt kui esimesedki. Reedel käisin turistitsemas ja jõin maailma kõige parema cappucino, millele järgnesid maasika daquiri ja mojito. Seda tegin istudes rannas, jalad liivas ja vaadates, kuidas lained vaikselt vastu kallast kiiguvad. Kogu selle aja oli mul näol kerge debiilsusevormini ulatuv naeratus. Õhtul käisime Wipuga söömas nagu ikka ja tema läks tagasi tööle. Mina käisin Tai turul, kus leidus maailma kõige huvitavamat sööki. Plaanis oli veel minna tai poksi matši vaatama, aga enne tahtsin Wipu juurest läbi käia ja natukene siestat pidada.
Wipu juures tundus aga ka suurepärase ideena siesta kõrvale pokaal veini võtta. Kuna ma ei leidnud pudeliavajat ja teadsin, et meie vastastoas elavad prantslased, siis ma läksin rõõmsalt neilt avajat laenama. Minu pikaajalise koputamise peale ilmus uksele Sebastian, kes rahumeelselt teatas (pane aktsent ise juurde) "I'm sorry it take zo long.. I was nakeed". Prantslane nagu prantslane ikka. Vähemalt oli tal korgitser. Igal juhul pakkusin ma tallegi tänutäheks klaasikese. Siis aga läks kõik valesti. Tuli välja, et Sebastian on täitsa intelligentne ja põnev inimene. Niisiis me jäimegi basseini kõrvale juttu ajama ja klaasikesest sai pudelike. Kui me esimesele päkad silma olima pannud, jõudis ka Wipu koju ja ühines meiega. Varsti liitusid ka David ja Francis - mõlemad samuti prantslased. Selgus, et David oli elanud 8 aastat Venemaal ja oli selle teemaga lääne-eurooplase kohta üllatavalt hästi kursis. Igal juhul oli vestlusgrupp suurepärane. Tai poks oli selleks hetkeks juba unustatud. Enne välja liikumist ühines meiega ka Wipu sõber Ten. Õhtut jätkasime välja baari minnes. Midagi väga tähelepanuväärset ei toimunud. Koju tagasi jõudes lõppes igati tore õhtu basseinis (nagu paljud toredad õhtud enne seda).
Laupäevahommikul kl 8.20 sai Wipu kõne Maxilt, kes teatas, et viimane aeg mul bussi peal olla, et pulma jõuda, oleks 9 hommikul. 20 minutiga sain riided selga, hambad pestud ja koti pakitud. Bussijaama jõudsime 9.02. Õnneks on tegu ikkagi Taiga. Bussid, mis peavad väljuma kell 9, väljuvad 9.40. Nii ka see buss. Järgneva 3-tunnise sõidu vältel nägin kõige maalilisemat maastikku, mida annab ette kujutada. Isegi minu veel poolunes pea suutis sellest sügavalt vaimustuda.
Igal juhul jõudsin siin Aonangi, sain veidi aega jalga puhata ning sättida ja siis juba liikuski rõõmus pulmaseltskond pittu. Kogu tseremoonia toimuski rannas. Ja milline panoraam seal avanes! Helesinisest merest tõusvad kaljud päikeseloojangu saatel - ei kujuta eriti midagi paremat ette. Ei! Valetasin. Kujutan küll - lisaks panoraamile oli ka tasuta söök, alkohol, hea muusika ja sihvakad taani poisid, kes mind tantsutasid! Ka see õhtu lõppes klubis tantsulkat lüües. Üks veidramaid mälestusi õhtust on, kuidas selleks hetkeks juba väga kõõrdi sihtiv taanlane käskis mul silmad kinni panna, lõdvestuda ja siis mu käsivarsi lakkus. Üllatus sellise teguviisi peale oli suur. Aga kokkuvõttes ka - üdini õnnestunud õhtu.
Täna tulin Aonangist Railay'sse. Kuna kogu see kant on siin nii hingematvalt kaunis, siis ma ei hakka seda kohta ka detailideni kirjeldama. Aga noh - kole ta just ei ole. Käisin ujumas ja koobast uurimas. Vaatasin, kuidas vapramad kivi otsa ronisid. Ja leidsin kohaliku pühapaiga. Sinna viivad traditsioonide järgi kingitusi kohalikud kalurid, kes enne merele minekut head saaki paluvad. Kui soov täidetakse, tuleb tänutäheks viia kink. Mingi põhjusel, mida mina päris hästi ei mõista, on selleks kingituseks puust peenis. Niisiis ongi Raylay rannas koobas, mille seinte najale ja põrandale on toetatud sadu (kui mitte tuhandeid) puust falloseid - suuri ja väikeseid, uusi ja vanu. Vanu traditsioone tuleb ikka austada!
Nii palju siis headest uudistest. Ja nüüd halb uudis. Halb uudis on see, et mu fotokas on katki. Katki on ta olnud alates kolmapäevast, kui Wipu mind veenis, et mu fotokas on veekindel (mis ta kirjade järgi ka olema peaks) ja selle snorgeldama võttis. Tuleb välja, et päris veekindel ikka ei ole. Ka mitte väga töökindel enam. Kuna ma praegu olen tsivilisatsioonist võrdlemisi kaugel, siis ei ole lähipäevadel ka eriti võimalust selle parandamiseks/asendamiseks. Ma usun, et see võimalus võib avaneda alles Malaisiast tagasi tulles Phuketis..
No comments:
Post a Comment