Elu nagu seiklusfilmis

... ehk lugu sellest, kuidas tõde on veidram kui väljamõeldis.

Viimased 2 päeva on vaieldamatult kuulunud kõige veidramate hulka mu elus. Isegi imestan, kuidas mul õnnestub ennast sellistesse olukordadesse mässida (ja sealt ka õnnelikult välja tulla). Aga, nagu Agu Sihvka ütles, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas ma teisipäeva õhtul soostusin järjekordse nigeerlasega drinkideks kohtuma. Üldiselt oli täitsa meeldiv õhtu, aga taaskord kummitas toosama deja vu tunne ning üleüldiselt tundsin teisipäevaõhtuks, et seda kõike on juba liiga palju nähtud ja tehtud. Niisiis otsustasin ööseks Cyberheigthsi elurajooni sõbra (Henry) juurde pakku minna, haavu lakkuda ja end veidi koguda.

Järgmisel pärastlõunal tõustes veetsime koos täitsa muheda päeva vaadates filme ja niisama jaurates. Õhtul pidin mina minema kohaliku neiu Sandraga Skybar'i ladies' night-ile ja tema järjekordsele Couchsurfingu kokkutulekule. Et ennast selleks kenasti ette valmistada käisime poes ja ostsime pudeli tekiilat (ja mulle järjekordsed kingad). Henry juurde tagasi jõudes tekiilaslämme juues ja pizzat süües tundus, et tuleb järjekordne meeleolukas õhtu KL-i klubimekas. Siis aga läks kõik valesti.

Ühel hetkel vajusid uksest sisse umbes 5 noort nigeerlast - majaperemehe nõbu sõbrad ja istusid rõõmsalt laua ümber. Mõtlesime - mis seal's ikka ja pühendasime nemadki oma pühasse ajaviitesse. Umbes veerand tundi sujus kõik rõõmsas üksmeeles.

Siis kõlas uksele koputus. Sõber läks ukse juurde, vaatas läbi silma välja, tegi paar kiiret liigutust, mis pidid meid vaikima sundima ja läks üleüldse pingesse. Koputused ei lakanud. Kui ta viimaks ukse avas, selgus, et teisel pool seisid umbes 6 politseiunivormis meest ja naist, kes valjuhäälselt nõudsid, et neid sisse lastaks. Mina olin selleks hetkeks ainuke rahulik inimene toas. Kõik nigeerlased olid hakanud omakeskis midagi kiiresti seletama. Selle peale ütles Henry, et ta peab otsima võtme, mis tema topeltukse teise poole avaks. Seda läks ta otsima teise tuppa, mida esikust näha ei olnud. Talle järgnesid kõik teised nigeerlased, peale ühe valges särgis noormehe, kes sama suures segaduses kui mina, diivanil istus. Mööda läksid mõnikümmend sekundit, siis teatas üks politseinikest, et võti on ju ometigi ukse kõrval kapi peal. Ainsana peale minu tuppa jäänud noorhärra tõttas ust avama, kuna kedagi teist ei paistnud silmapiiril olevat. Tuppa voolas umbes pooltosinat kollastes vestides ametiisikut, kes kohe korterit läbi hakkasid kammima. Minult ja valges särgis noormehelt nõuti passi. Oma passi olin ma küll hostelisse jätnud, aga leidsin, et sellel hetkel ajaks asja ära ka minu ID-kaart, mis oli kotis samas toas, kuhu majaperemees oli võtit otsima läinud.

Tuppa jõudes aga ei leidnud ma eest mitte 6 nigeerlast, nagu ma ootasin, vaid hoopis sagivad politseiametnikud ja lahtise akna. (Korter asus kolmandal korrusel.) Sattudes veel suuremasse segadusse ning minuümbertoimuvast kerges šokis, võtsin oma ID-kaardi ja viisin selle tagasi ametnikule (kes ulatus mulle umbes lõuani). Üldiselt paistis, et valge inimene tekitas nendes määramatult suuremat aukartust kui tumedanahaline, sest valges särgis noormeest ümbritsesid selleks hetkeks umbes 3-4 väga ärritunud ametnikku, kes kõik tema käest selgitusi nõudsid. Minu käest nõuti jätkuvalt ikkagi passi, mille peale ma kogu oma pikkust sirgeks lüües ja võimalikult rahulikult (kuigi siiski väriseval häälel) ametnikule silma vaadates teatasin, et Euroopas, palun väga, on too dokument sama väärtusega kui pass. Jätkuvalt häirituna, kuigi rahulikumalt tagastas ametnik mulle mu dokumendi. Minu küsimuse peale, et mis siis ikkagi toimub, vastati, et tegu on kõigest rutiinse kontrolliga. Minule tundus see siiski ilmselge jõuliialdusena, sest olles kutsumata korterisse tunginud murdsid härrased politseinikud maha ka majaperemehe nõbu ukse, kes oli selle välja minnes lukustanud.

Igal juhul tundus, et pärast minu ja valges särgis noormehe dokumentide uurimist, ukse lõhkumist, Henry toa segamini pööramist ja väga kahtlustavalt laual seisva valge pulbri (sool) vaatlemist, sai härraste ametnike mõistus otsa ja nad hakkasid vaikselt korterist välja tilkuma. Ühtäkki olime mina ja valges särgis noormees korteris kahekesi. Siis hakkas tema mulle kurtma oma tüdruksõbra üle, kelle pärast ta hirmsasti mures oli ja, kellega neil pidi parasjagu aastapäev olema. Leidsime mõlemad, et parem oleks, kui ta lahkuks. Seda ta ka tegi minult tuhandeid kordi vabandust paludes, et asi just niimoodi läinud oli.

Selleks hetkeks olin mina juba väga suures šokis ja ei osanud muud teha, kui mööda tuba ringi tammuda, rahustuseks tekiilashote teha ja teise käega pizzat süüa. Minu mõistus mitte ei seletanud, miks peaks 35-aastane ärimees koos oma 4 sõbraga asja-eest-teist-taga kolmanda korruse aknast alla hüppama. Niimoodi tammudes möödus mul umbes minut-paar.

Siis, et asja montypythonlikkusele lisada, tormas tuppa väga rase kohalik daam, kes nõudis minult Henryt näha. Katsudes oma šokis pea ja suu vahel mingitki korrelatsiooni luua, seletasin talle lihtlausetes, mis oli juhtunud. Minu seletust saatis ta püüdlustega Henryle helistada, aga tema telefon hakkas häält tegema segipööratud voodis. Ilmselgelt kasutu. Õnneks aga oli ta endaga aknast alla kaasa võtnud oma teise telefoni, mida ta nüüd kasutas, et mulle helistada. Teiselt poolt toru kostus väga hädine hääl, kes minult küsis, mis oli juhtunud ja kas kõik on ohutu. Sel hetkel otsustasin asja rasedale kohalikule (Nora) üle anda. Tema esimesed kolm küsimust Henryle olid: "Kas sul pass on?"- "Jah." "Kas sul viisa on?" - "Jah." "Mis kuradi pärast sa siis hüppasid???" - "Ma ei tea." Järgmiseks üritas ta selgusele jõuda, kus Henry siis ennast lõpuks peidab. Tuli välja, et loo peategelane ei olnud eriti kaugele suutnud jõuda. Kuid palvetele oma peidupaigast välja ronida (lubadusel, et politseiga on kõik joonde aetud), Henry ei reageerinud, väites, et oli hüppel oma jala murdnud.

Et õhtu veidrusetasemel maksimumini jõuda kammisin kolmapäeva kesköö paiku koos seitsmendat kuud raseda kohaliku naisega mööda Kuala Lumpuri eliitelurajooni põõsaid ja hekitaguseid, et leida murdnud jalaluuga ärimeest, kes oli just politsei eest aknast välja hüpanud. Lõpuks leidsin Henry (olles läbi murdnud ühest põõsast ja saanud ohtralt sipelgahammustusi) ühe esimese korruse korteri ees seisva heki tagant. Tüüp lamas kõhuli mullal ja oli küllaltki rõõmus mind nähes. Üritused teda püsti aidata ei kandnud siiski mingit vilja, sest paarkümmend sentimeetrit maast üles tõustes hakkas ta valu pärast karjuma. Läksin taaskord Norat otsima, kellega koos saabusimegi tagasi sündmuskohale. Õnneks oli Noral kaasas Henry teine telefon, mida ta kasutas, et appi kutsuda paar turskemat sõpra.

Koos tema kahe sõbraga pidime me maast üles korjama ja pikkupidi horisontaalses asendis transportima Henry tema lähedalseisva autoni, millega ta traumapunkti sõidutati. Mina, olles jätkuvalt šokis, läksin tagasi Henry juurde, sõin ära kõik asjad, mis mulle kätte juhtusid ja siis koristasin ära tema korteri. Mõne aja pärast jõudsid koju ka tema korterikaaslased (samuti juhtunust mõnevõrra häiritud), kellele ma pidin juhtunust üksikasjalikud seletused andma. Selleks hetkeks aga olid päeva mentaalsed ja füüsilised katsumused hakanud tunda andma ja ma otsustasin magama keerata. Olles just voodisse jõudnud, helises aga telefon ja Henry nõudis, et ma viiks talle tema hambaharja ja mõned muud esemed. Haiglas oli talle teatatud, et tega on lihase venitusega ning tervenemiseks vajab ta paari päeva ja valu leevendamiseks soojendavat kreemi massaažiga (haiglas oli ta väitnud, et tegu on jalgpallivigastusega).

Järgnevad kaks päeva veetsin niisiisi Cyberheights'is haavatud sõpra toetades. Et asjad liialt tavapäraseks ei läheks, oli ta eile lubanud oma aastast tütart vaadata, kuni tütre ema kohtingule läheb. Mingil seletamatul põhjusel ei tohtinud ema aga mind ega Norat kohata. Seetõttu pidi Nora ennast enda korteris (kus Henry ajutiselt elas, kuna see korter asub esimesel, Henry enda oma aga kolmandal, korrusel) magamistuppa peitma ja mina Henry sõbra Steve'i tüdruksõpra mängima. Ilmselgelt igav siin ei hakka.

Igal juhul jõudsime täna õhtupoolikul lõpuks pärishaiglasse looga, kuidas Henry oli midagi katusel parandanud ja siis sealt alla kukkunud. (Tõde on liialt valus, tundub.) Lõpuks selgus ka tõene diagnoos - vaagnaluu mõra ja 4-5 nädalat kosumiseks.

Pika loo moraal on - ära hüppa aknast alla lihtsalt selle pärast, et su sõbrad seda teevad! (Selgituseks siis nii palju, et Henry sõpradel puudusid kas kehtivad passid või viisad, seetõttu nad ka põgenesid. Miks Henry seda sama tegi, ei tea keegi siiamaani - ka tema ise mitte.)