These boots were made for walking

... ehk, kuidas ma taaskord teel olen.

Eile õhtul sain siis lõpuks KL-ist jalga lastud. Seda veel eriti romantilisel teel - ikkagi rongiga. Tundsin ennast juba päris pesuehtsa backpackerina. Igal juhul asusime eile 21:20 teele ja umbes-täpselt 12 tundi hiljem jõudsime Hat Yaisse Tais. Kõige parem asja juures oli see, et 560km läbimise eest pidin ma välja käima vanas eesti valuutas umbes 200 krooni.

Täitsa muhe rongisõit oli, magamisvaguniga ja puha. Ainult, et ilmselgelt ei ole need voodid ette nähtud normaalsuuruses inimestele ja kuitahes diagonaalselt ma ennast ka ei paigutanud, ei tahtnud jalad ikka kuidagi ära mahtuda. See ja teatav ärevus, et mida minuga piiril tehakse, kui avastatakse, et ma olen Malaisias 2 päeva üle mulle lubatud 30ne olnud, hoidsid mind küll lõviosa ööst üleval, kuid veidikese sõba silmale ikka sain.

Südame põksudes Malaisia piiripunkti jõudes ja oma passi lehitsedes leidsingi üles oma viimasse sissesõidutempli 16. märtsist. Sinna alla oli minu tohutuks kergenduseks imepisikeses kirjas kirjutatud, et kõik mu hirmud on aluseta. Nimelt peetakse Eestit isegi osaks Euroopast ja viisakaalutlustes vähemalt Rootsiga võrdväärseks - ka minule oli saabudes hoopis 90 päeva antud, mitte 30, nagu välisministeerium väidab. Igati meeldiv üllatus, mida suutis siiski veidi morjendada kõige uimasem Tai piirivalvur, kellel kulus 3 templi passi vajutamiseks umbes pool tundi ja rohkelt tai keeles seletamist kolleegiga. Õnneks aga lasti ka sealt mind elu ja tervisega üle piiri.

Hat Yaisse jõudes soetasin endale kohe järgmise pileti ning veidi enne seitset täna õhtul asun järgmise öörongiga Bangkoki poole teele. Kohale peaksin kõigi kirjade järgi jõudma homme hommikul poole 11 ajal. Homne päev tuleb sama mudeli järgi veeta Bangkoki virr-varris ringi tuulates (või otsida lähim wifi-ga koht rongijaama juures ja ennast sinna sisse seada - üks kahest).Vientianesse Laoses loodan jõuda reede hommikuks.

Pärast pileti ostmist proovisin siin linnakeses veel valuutavahetust ja Starbucksi leida, aga tulutult. Nüüd olen viimased paar tundi istunud kohalikus (küllaltki läänelikus) restoranis, nende elektrit varastanud ja väga head tai toitu nautinud. Üleüldiselt backpackimine oma täies ilus ja valus. Hirmsasti tahaks küll duši all käia, aga küllap see liigitub tolle "valu" tulba alla.