Tragöödia ja sajandi armastuslugu

... ehk, kuidas ajalugu kipub ennast kordama.

Reede õhtul, olles terve päeva vegeteerinud oma b&b's ja ümbruses, asusin siis lõpuks bussi peale. Tegu oli magamisbussiga. Olles enne omandanud ainult häid kogemusi magamisvagunitega rongides, olin ma valmis mugavalt ööd veetma.

Tuli aga välja, et reaalsus oli unistustest veidi täbaram. Magamisasemele oleksin ma hädavaevu ära mahtunud end asemel hoolikalt diagonaalsesse asendisse seades. Mind takistas seda tegemast aga fakt, et minu kõrvale oli määratud aset jagama ka inglanna Kala. Niisiis veetsime me mõlemad öö küllaltki nigelates tingimustes väherldes. Aga pole hullu - mina sain isegi tubli 5-6 tundi und.

Eile varahommikul jõudsime siis Luang Prabangi. Öömaja leidmiseks ei kulunud just liialt kaua aega. Kuna eelneva öö jooksul oli selgunud, et Kala (40-aastane endine õpetaja) on tegelikult ülimalt joviaalne naisterahvas, kellega on üüratult meeldiv koos aega veeta ning meiega oli ühinenud ka teine inglanna Lola, kes samas bussis reisis, siis otsustasime kõik koos ulualust otsida. Seda, nagu juba mainitud, väga kaua teha ei tulnud. Otsustasime esimese külalistemaja kasuks, mis sobivalt ka Luang Prabangi peatänaval asub. Pärast tolle koha leidmist (milles ma praegu Kala-ga tuba jagan), otsustasime kerge hommikusöögi teha. Ja siis tabaski tragöödia teine vaatus.

Hommikusöögilauas avastasin, et mu kott on veidi kergem ja tühjem kui harilikult. Teinud paar kiiremat liigutust, et oma inventarinimekirja kontrollida, selgus, et olin oma paduunise peaga bussi unustanud oma fotoka. (No te ei kujuta ette, kui häbi mul on seda jälle kirjutada..) Ka kohe pärast seda avastust järgnenud käik bussijaama ei saanud enam midagi muuta. Sinna jõudes oli buss juba koristatud ja "keegi ei olnud mu fotokat leidnud". Ilmselgelt oleks tahnud ma selle tohlaka, kes bussi koristanud oli ja mu fotokat "mitte leidnud", risti lüüa, aga no mis sa teed ära. (Põhjus, miks ma nii kindel olen, et mu fotokas justnimelt sinna jäi,  on see, et hommikul üles ärgates tegin ma aknast välja ühe foto ja kohevarsti pärast seda jõudsimegi me bussijaama, nii et ainuke võimalus mul oli ta bussi jätta.)

Hetkel ei ole veel kõik siiski kadunud, sest Kala ja Lola on lubanud kõiki nende tehtud pilte ka minuga jagada, aga kahjuks tuleb veel tunnistada, et ma ei ole oma Kuala Lumpuri pilte üldiselt arvutisse tõmmanud, nii et umbes 20-50 pildi kanti on jäädavalt kadunud (väga midagi asjalikku seal ka õnneks ei olnud - peamiselt peo-  ja sõbrapildid). Õnneks saab minu peatumine Luang Prabangis olema siiski küllaltki hästi dokumenteeritud (näiteks tänane käik lähedalasuvate koskede juurde, eilne matk linnas asuva mäe otsa päikeseloojangut vaatama ja öine käsitööturg). Halb uudis on siiski see, et mõne päeva pärast pean ma siit lahkuma, et hakata Vietnami poole kulgema ja kuna inglise neiud hakkavad siis Tai poole liikuma, kaotan ma oma fotokontaktid. Ilmselgelt saan Hanois jälle fotokashoppingut teha.

Et aga postitust siiski positiivsel noodil lõpetada, tahan ma rääkida kõige maagilisema hollivuudliku armastusloo. Romansi peategelased on vastkohatud Kala ja tema kihlatu Cal.

Kaheksa aastat tagasi kohtusid meie peategelased Briti Telekomis koos töötades. Sellest järgnes (mõnevõrra Kala kurvastuseks) kaunis sõprus. Meie loo peategelased olevat üksteise jaoks kui loodud ja kuigi Kala jaoks oli tegu armastusega esimesest silmapilgust, ei tundunud härra väga huvitatud olevat. Niisiis saidki nendest järgnevaks 8ks aastaks lihtsalt suurepärased sõbrad.

Umbes aasta tagasi aga otsustas Kala lahkuda oma töölt, maha müüa suurema osa oma maisest varast ja minna maailma avastama. 7 kuud tagasi sai see kõik ka teoks. Varsti pärast tema lahkumist hakkas Cal teda pommitama e-mailidega, küsides kuidas neiul ikkagi läheb ja kas kõik on tore.

Järgnevate kuude jooksul vahetasid nad väga tihedalt meile ja skaibi kõnesid. Siis aga saabus kogu loos murrang, kui (suure segaduse tõttu, millesse oli segatud jaapani ja vietnami keeled ning google translate) kogemata edatas Cal meie loo kangelannale mõnevõrra flirtiva sõnumi. Paari päeva jooksul flirtimine sagenes ning ühel hommikul, olles unesegasena järjekordse ööbussiga Hanoisse jõudnud, avastas Kala oma meilboksist Cal-i sõnumi, milles viimane tunnistas, et on kõigi nende 8 aasta jooksul neiu järele täiesti hullunud olnud, kuid alati kartnud esimest sammu astuda.

Paar päeva pärast seda (kohe järgnenud vastastikust) ülestunnistust palus Cal Kala endale seaduslikuks abikaasaks. Nüüd katkestab Kala oma algselt aastaseks plaanitud reisi ja läheb järgmisel kuul koju tagasi, et abielluda mehega, kellesse ta on suurema osa viimasest dekaadist armunud olnud.

Minu esimene reaktsioon seda lugu kuuldes oli, et sellised asjad peaksid ju ainult Hollywoodi stuudiotes juhtuma. Aga tuleb välja, et mõnikord saavadki muinasjutud tõeks. Kõige parem asja juures on see, et Kala on tõeliselt suurepärane inimene, kes minu arvates on väärt kõike kõige paremat.