Ilusat emadepäeva!

... ehk same old, same old.

Olen nüüd paar päeva Kambodža rannaparadiisis - Sihanoukville'is veetnud. Tegelikult on ka see täitsa sümpaatne, rahulik linnake. Suurem kui Kep, aga teha on ikka umbes sama vähe.

Kohe pärast siia jõudmist panin ma ennast kirja kaheöisele sukeldumisreisile rannikult kaugemate saarte juurte, kus sukeldumine kõige parem pidi olema. Reis pidi algama täna, aga jäi osalejate puuduse tõttu ära (selleks, et paat väljuks, on vaja vähemalt 3 inimest). Üldiselt on siin ikka täitsa näha, kuidas vihmahooaja algus ärile mõjunud on. Siin on üks turistitänav, mille ääres kõik restoranid/külalistemajad on - võib arvata, et tipphooajal on need pungil täis hääd elu nautivaid kahvanägusid. Praegu aga jätab üldpilt pigem tondilinna mulje. Pooleldi ootan juba tumbleweed'i üle tee veeremas näha.

Peab tõdema, et minu suur hurraa, millega ma Kep-ist ära tulin suurlinna põnevust otsima, on tugevasti raugenud. Olles siin kohalikega rääkinud, raamatut lugenud ja interneti surfanud, tuleb tõdeda, et ega siingi suuremat midagi peale ei ole hakata. Rannalinnake, nagu ta on, ongi peamised meelelahutused igat masti vee- ja rannamõnud. Soovitatakse siin üheks või paariks ööks lähemale saarele jalga puhkama minna, aga see on ka kõik.

Paar toredat üllatust Sihanoukville mulle siiski pakkunud on. Esimene saabus siis, kui ma dive shopi oma reisi kinni läksin panema. Olles sealsele neiule oma rahvuse teatanud, ootasin mina tavapärast käte kokkulöömist ja üllatunud jõllitamist. Selle asemel aga teavitati mind, et siinne eestlaste populatsioon on isegi täiesti arvestatav. Nimelt kuulub põhitänaval üks hotell ja rannal üks restoran meie uhkele rahvusele! Niisiis olengi ma viimased paar päeva käinud rannal suure Viru Valge bänneri all istumas ja puhtas eesti keeles perenaisega juttu puhumas. Paarike, kes kohta peab, on väga sümpaatne - alles veebruaris siia kolinud ja koha belglaselt ära ostnud. Hotellirahvaga ei ole õnnestunud veel trehvata.

Teine suur üllatus sadas mulle kaela eile, mil mina pahaaimamatult teed ületasin ja keegi, kes minust parasjagu motikal ümbersõitu sooritas, minu peale väga rämedal häälel karjuma hakkas. Lähemal vaatlemisel ja kiiruse vähendamisel selgus, et tegu oli Timiga. Tim on inglise poiss, kellega mul õnnestus tutvuda Stanthorpe'i rohelistel väljadel kõrvuti rohides. Tema oligi minu viimaste sealsete nädalate põhiline rohimispartner (enne seda, kui kõik eestlased musta nimekirja pandi) ja täitsa sümpaatne jutupartner. Tuli välja, et ta ei olnud ainus stanthorplane, kes siinmail elu nautis - poiss on Austraaliast saati koos reisitanud kahe rootslasega, kes samuti meie kõrval Rugby Farmi töölaagris rügasid. Igal juhul järgnes väga meeleolukas taaskohtumine keset Sihanoukville'i tänavat.

Aga sellega on ka minu päevade põnevad sündmused ammendatud. Peale rannamõnude nautimise oleks siin ainsa alternatiivina välja pakkuda pralletamine. Sellest aga on mul Kuala Lumpuri metsikutest öödest saati küllaltki villand saanud. Ehk suudan ennast ikka lähipäevadel seda vapustavat ööelu (koosneb ühest diskoteegist rannal, mis pannakse 2 ajal kinni) nautima sundida, aga senimaani ei ole see veel õnnestunud.