... ehk lahkumine Kep-ist.
Olles nüüdseks selle nädala esimese poole rõõmsalt Kep-is veetnud, tuleb tõdeda, et elu on ikka lill. Siiamaani on see tõesti üks muhedamaid kohti, mida ma vähemalt selle reisi jooksul näinud olen. Kurb on ainult see, et ma olen ma ajastamisega veidi mööda pannud. Kuna tegu on nõnda pisikese kohaga (küla moodustavad 3 tänavat ja krabiturg), siis ei ole siin suuremat midagi peale söömise ja rannatamise teha. Praegu on aga juba vihmaperioodi algus. See ei ole õnneks siiski nii hull, kui kõlab. Positiivsel küljel tähendab vihmaperioodi algus näiteks seda, et ilm on jahedam kui näiteks kuu aega tagasi. Praegu püsib termomeeter küllaltki mõnusa 27-33 ümber, kuu aja eest aga ei olnud 40 just harv number.
Negatiivsel küljel on ilm siiski hirmus ettearvamatu. Harilikult see mind muidugi ei segaks - troopiline vihmasadu palaval päeval on harilikult kui taeva kingitus. Praegu aga on see ettearvamatus hakanud minu plaane segama, ja see mulle juba ei meeldi.
Eile pidin ma nimelt Kep-ist veidi eemal asuva Koh Tonsay peale minema, et oma pisikeses bungalows rannale uhtuvaid laineid vaadelda ja mõelda sellest, et kui ma oleks mees, siis ma läheks ja töötaks mõnel suurel traaleril, suitsetaks enda keeratud sigarette ja kirjutaks halba luulet. Kindlasti oleks mul selleks ajaks ka habe ja vana, välja veninud kampsun. Seda aga ei juhtunud, kuna hommik kostitas meid päris muljetavaldava vihmasaju ja tuulega. Paadid, mis rahulolevaid turiste saarele ja tagasi veeretavad, on hirmus pisikesed ja hädised - korralikud kalurilootsikud. Niisiis ei usaldatud meid sellise varustusega merele lasta. Kogu selle informatsiooni sain ma ise dedutseerida, sest ilmselgelt oli tegelikkus see, et agentuur, millest ma pileti olin ostnud, mulle eile hommikul lihtsalt järele ei tulnud.
Kerged kommunikatsioonivead (ükski number, mis mulle antud oli, ei töötanud) viisid selleni, et kuigi täna hommikul reis toimus, jäeti mind ikkagi maha. Seda sain ma teada siis, kui ma täna agentuuri kohale marssisin ja veidi õigust nõudsin.
Tegelikult pole suuremat lugu, kuna oma saarepileti vahetasin ma homseks bussipileti vastu, mis mind sajakonna kilomeetri jagu lääne poole Sihanoukville-i viib. See on juba Kambodža mõõtmetes täiesti arvestatav linnake ning kardetavasti ka turistiparadiis (kuigi, tänu ikka tollelesamale vihmaperioodile, on hetkel maa päris tühi). Õnneks on ka Sihanoukville-i ümbritsevates vetes omajagu üksikuid ja vähem üksikuid saari, kuhu mõni eestlane end rõõmsalt kaotada saab. Kirjade järgi pidi tegu olema ka päris aktsepteeritava sukeldumiskandiga - ehk õnnestub mul seda hüpoteesi kinnitada või ümber lükata.
Üldiselt on aeg siin mõnusalt läinud. 6 taala eest on mul oma voodi ja vannituba kohalike juhitud külalistemajas, mille teisel korrusel saab vapustavalt hästi süüa. Üle tee on teine külalistemaja, kus mulle meeldib päikeseloojanguaegu käia võrkkiiges veini joomas. Ja ega muud siin suuremat ei olegi korda saata. Täna hommikul vaatasin "The Big Bang Theory"-t, siis sai arvuti aku tühjaks ja kuna meil on ikka übermaaromantika, siis ei olnud elektrit ka. Selle asemel läksin välja ja jalutasin ümber küla ja krabituru. Mõtisklesin veidi. Tegin kõigest, mis vähegi pildistamisväärne, tublisti pilti. Siis ronisin mäest üles peenesse hotelli ja vaatasin hoopis seal päikeseloojangut, lugesin mõtiskledes Lonely Planeti raamatut ning jõin ühe veinispritzeri.
Pärast seda läksin jälle üle tee asuvasse külalistemajja, sain esimest korda khmeri massaaži (super!), jõin seal võrkkiiges ühe puuviljashake-i ja mõtisklesin veidi. Siis tulin koju ja avastasin, et elekter on tagasi. Laadisin arvutit, sõin puuviljasalatit ja mõtisklesin veel veidi.
Nüüd hakkabki juba uni tulema - eks ole ka raske päev olnud!
No comments:
Post a Comment