.. ehk esimene päikesepaisteline päev ja mina lahkun.
Olles siis varahommikul (kl 9) suutnud end unerüpest lahti kiskuda ja poolunise peaga oma kott taaskord kokku pakkida, istun ma nüüd oma külalistemaja restoranis ja ootan hommikusööki ning bussi, mis mind Phnom Penhi viib. Kõike seda teen, vastupidiselt harilikele hommikutele Sihanoukville'is, vaadates, kuidas rõõmsad päikesekiired tänavasillutisel sätendavad. Tüüpiline. Ilmselgelt esimene arvestatav ilm siin maanurgas ja mina pean lahkuma.
Tegelikult nägin veidikese päikest ka eile Koh Rong Samoleomil sukeldudes, aga mitte nii häbitult säramas kui täna. Ilmselgelt sai päike siis ise ka aru, et nii ikka ei kõlba ja kattis ennast hästi kiiresti ulatuslike vihmapilvedega. Vee all õnneks polnud sellest väga lugu, mis ilmastikunähtused parasjagu pinnal aset leidsid. Kuigi tuleb tõdeda, et kasuks nad just ei tulnud. Ja üldiselt oli sukeldumiskoht ise ka hädine kuni (parimal juhul) keskmine. Midagi liiga põnevat me just ei näinud. Osalt selle tõttu, seal ei olnudki midagi näha ja osalt selle tõttu, et nähtavus oli alla igasugust arvestust. Mina ja Juri, keskealine venelane, kes minu ja instruktoriga koos vee all oli, pidime viimasel väga aktiivselt silma peal hoidma, et teda vee all ära ei kaotaks. Õnneks otsustas Juri sellel peitusemängul mitte väga kaua kesta lasta ja ahmis oma õhuvaru nii kiiresti, et kui minul veel 140 bari alles oli (alustasin 240-ga), siis pidime juba pinnale tõusma. Aga no vähemalt sain päevaks Sihanoukville'ist jalga lasta ja midagi uut näha, kogeda.
No comments:
Post a Comment