Haige käpp ja TOEFL

... ehk, kuidas Phnom Penh mulle hea mulje on jätnud.

Nüüdseks olen juba tervelt 2 päeva Phnom Penhis veetnud. Siiamaani tundub tegu olevat eriti muheda kohaga - tundub, et neid siin Kambodžas jätkub omajagu. Kahjuks ei ole ma veel väga palju avastada jõudnud, kuigi paar pisikest tiiru linna peal on tehtud. Pikemat espitsiooni on rikkunud senimaani peamiselt 2 tegurit, mis ka sellesamase postituse pealkirjas mainitud on.

Haige käpa sain muretsetud endale friikõnnetuses üleeile, mõned tunnid pärast Phnom Penhi saabumist. Olesklesin pärast järjekordse öömaja leidmist voodil, sõin mangot ja vaatasin "Parks and Recreation"-it (kaabukergitus Katrele siinkohal). Püsti tõustes ei pannud ma esialgu tähelegi, et jalg oli vahepeal ära surnud. Kui ma aga esimest sammu tegema hakkasin, siis ei suutnud mu uninunud lihased neile antud ülesandega päris korrektselt hakkama saada ja ma astusin oma jalalaba peale mingis eriti huvitavas asendis, mis lõppes peaaegu kõhuli põrandale kukkumisega. Õnneks asi nii kaugele siiski ei läinud, aga loiverdanud olen ma nüüd siiski kaks päeva. Asi ei ole aga enam väga hull ja homseks loodan vähemalt 90% töövõimekuse taastada.

Plusspoolel sundis teine espitsioonitakistajategur mind nagunii ka toas istuma. Täna hommikul sooritasin TOEFL testi. Sellest lähtudes kuluski eilne päev veendudes, et ma olen ikka inglise keele kunn ja testi õpijuhend on kirjutatud inimestele, kes A) ei ole kunagi koolis käinud ja seega B) mitte kunagi mitte ühtegi testi, eksamit ega tunnikontrolli kirjutanud. Üks tabavamaid märkusi õpijuhendis väitis, et testis hea tulemuse saavutamiseks oleks hea omada "a good command of English". Pärast seda järgnes ka lühike peatükk, mis õpetas inimesi, kuidas arvutiekraanil teksti allapoole kerida ja, mida tähendavad "cut", "copy" ja "paste". Peaaegu 900 lehekülge puhast kulda ilmselgelt.

Hoolimata minu siiamaani küllaltki piiratud ülevaatest, on Phnom Penh mulle väga muheda jätnud. Esimesel õhtul enne jalaväänamist sain pisikese ringkäigu siiski teha ja avastasin, et jõeäär, kus mina resideerun (Phnom Penh asub mõnusalt jõe ja järve vahel), on täis pikitud pisikesi tänavakohvikuid ja muidu põnevaid vabaõhuturgudega ääristatud tänavaid, rääkimata templitest, kust sisse ja välja oranžides rüüdes mungad voorivad ja täiesti ebamaist muusikat üle linna hõljub. Tuleb tõdeda, et senimaani on endised prantsuse asumaad mulle väga hea mulje jätnud - vähemalt on toidud põnevad kui peekon ja munad (eriti tore on see, et crème brûlée on laialt levinud). Miinuspoolel on aga kõik kohad prantslasi täis.

Täna otsustasin ka vapralt testikohast tagasi hostelisse ukerdada ja veidigi rohkem linna näha. Jälle jäi hea mulje - inimesed on toredad ja ma leidsin isegi täiesti arvestatava cappuccino. Möödaminnes otsustasin veidi juukseid lõigata. Ja milline juukselõikus see oli! Pesu ajaks pandi mind lamama massaažitooli ja samal ajal nühkis neiu mu juukseid nii hoolikalt, et ma ei pea ennast sellega vähemalt nädal aega vaevama nüüd. Pärast mitu head minutit kestnud juuksepesu, palsameerimist ja peamassaaži juhtatati mind juuksuritooli juurde, kus järgnes taaskord mõneminutiline õlamassaaž. Minu vähese unega vaevatud silmad tahtsid sellest vägisi kinni vajuda. Õnneks aga suutsin veel juuksurionule selgitada, et tahaks kõigest otsi lõigata ja siis jäin mingisse poolunne. Lõikusele järgnenud kuivatamine oli ka omaette ooper. Onkel nägi sellega nii kõvasti vaeva, nagu oleks tal auasi iga juuksekarv isiklikult üle käia.

Pärast soengutamist tagasiteed jätkates aga tegin strateegilise vea ja ostsin raamatu. Viga ei olnud nii väga selles, mida ma ostsin, vaid pigem, kellelt. Tuli minu juurde poiss, kes hoolega kirjateoseid müütas. Kuna mul hakkabki just parasjagu raamat läbi saama, siis mõtlesin, et miks mitte. Olles 10 taala eest kaks raamatut soetanud, hakkasin ma oma viga mõistma. Müügilepingu sõlmimise ajal oli minu ümber kogunenud juba hea hulk teisi põngerjaid, kes samasuure innuga mulle veel igasuguseid erinevaid asju müüa tahtsid. Hoolimata minu kinnitustest, et ma olen nüüd kõik oma vajadused rahuldanud, ega taha salle, rahakotte ega käepaelu, sain ma järgnevad sada meetrit tänaval kõndida nagu kanaema, erinava suurusega mudilased seljataga tolknemas. Ühel hetkel nad õnneks lahknesid ja mina sain rahus tagasi hostelisse siiberdada.

Nüüd lamasklen hosteli katusebaaris võrkkiiges, joon värsket apelsinimahla ja asun raamatut lõpetama. Elu on jälle lill. Isegi ilm on siin ilus - 35 kraadi ja päike siramas.