Bestonia

... ja ajastu lõpp.

Asi on nüüd ametlik. Istun kodus ja kirjutan oma reisipäeviku (selleks korraks) viimast sissekannet. Raske uskuda, aga olengi nüüd kohe päris kindlasti kahe jalaga kalli isamaa pinnal jälle. Kuluski selleks kõigest 26 tundi ja veidi üle kümne tuhande kilomeetri. Ikka veel ei taha see teadmine endale teed minu ajukooreni puuristada. Kerge debiilsusevormini ulatuv naeratus on minu näol püsinud juba Moskvasse maandumisest alates, kuid protsessor ei taha selle uudse infokilluga veel päris hästi toime tulla.

Ma ei oska vist tõesti kirjeldada ilusamat vaatepilti, kui see hingematvalt sinivalge Estonian Airi lennuk Moskva Sheremetjevo lennujaama E-terminali 37ndas väravas paar tundi tagasi. Kodumaa suutis mind ka suurepäraselt vastu võtta, kuna esimese asjana, mida ma allapoole pilvepiiri laskudes nägin, oli ehtne ja hää eestimaine päikeseloojang. Kirsiks koogi peale sai veel see, et isegi mu kott, mis otse Siem Reapist Tallinnasse saadeti, jõudis kohale.

Kui veel kogemusele juurde liita emme vasttehtud kartulisalat ja leib, siis leiab isegi minu pikast teekonnast väsinud kere, et tänane on üks parimaid päevi üldse. Pärast pikka retke koju jõudmine on lihtsalt kõige parem tunne! Ma juba ootan seda tuttavat hetke homme hommikul, kui minu unine ajukene hetk pärast ärkamist veel päris hästi aru ei saa, kus ta viibib. Neid hetki on mul viimase kahe kuu jookusl hirmus tihti olnud. Senimaani olen pidanud oma segaduses aju pärimistele ikka vastama "Laos" või "Vietnam" või "Kambodža". Homme hommikul saan südamerahuga oma väsinud peale öelda: "Ole rahulik, sa oled nüüd kodus!"

Tahaks siin nüüd hirmus pikalt heietama jääda ja üritada kõigile selgeks teha, mis tunne on nüüd - täpselt üheksa kuud pärast lahkumist - tagasi kodus olla ja seda õnnist heldimust kuidagi mustvalgele saada, aga see ei tuleks mul nagunii välja. Peale selle tuleb nüüd lõpuks saada korralik ööuni korralikus koduses voodis.

Küll aga ei saa ma lahkuda enne korralike tänusõnade kirja panemist:
Olge tervitatud te kõik, kes minu reisipäevikut ikka sirvisid ja mulle sääl kaugel maal pöialt hoidsid! Olete kõik väga vahvad olnud ja ära väärinud minu suurimad tänud! Kõike kõige paremat!