... ehk, kuidas me järgmisesse farmi lähme.
Nii. Tubli 2 päeva farmikogemust on meil nüüd siis vöö all. Esimene tutvumine on olnud küllaltki kiretu. Töö on suhteliselt ebameeldiv, koht hirmus igav ja inimesed niisamuti. Siin on minu töökohustuste hulka kuulunud peamiselt koledate ja mädanenud porgandite väljasorteerimine ilusatest. Seda kõike liini ääres, mis kimab tõenäoliselt ülehelikiirusel (mis on muidugi võimatu, sest lärm, mida ta selle juures teeb, on kõrvulukustav). Vaheldust on pakkunud ka peetidelt koledate lehtede eemaldamine.
Elanud oleme taaskord siis tööandja poja juures. Poeg on sedakorda ülimalt vaoshoitud härrasmees, kes lisaks meile pakub ulualust ka ühele Fidži perekonnale (juba viimase aasta) koos ühe 2- ja teise 3-aastase lapsega. Ilusad lapsed küll.
Umbes tund aega tagasi saime kõne Tanelilt ja Jaanuselt, kes on lõpuks asunud täitma oma lubadust meid Stanthorpe'i tööle munsterdada. Konks (alati on konks, onju?!) on aga selles, et seal peame olema hiljemalt reede hommikul. Mis jällegi tähendab, et homme pärastlõunal on meil jällegi minek. Sellega seoses sain ka elus teist korda töökoha üles öelda (mis iseenesest ei ole just liialt meeldiv vestlus, kui sa oled tööandja juures töötanud 2 päeva). Esimene kord oli eile õhtul, kui ma oma kokakooli neiule tema küsimuse peale, et kas ma 18ndal saaksin tööle minna, vastasin, et tegelikult ma ei tulekski enam tööle. Selle peale sain ma vastu nii ülisüdamliku sõnumi, et ma tahan selle siinkohal ka kirja panna järeltulevastele põlvedele ja endale: "Oh Liisi!! It's okay! It's my fault not having enough work for you:( you will have so much [fun] and we will keep in touch!!!!" (selgituseks: talle hirmsasti meeldib hästi palju hüüumärke panna igale poole)
Teine ülesütlemine nii südamlikult ei läinud, kuid midagi hullu ei olnud seal ka. Õnneks saab siis see hirmus peatükk Austraalia raamatus siiski nüüd läbi. Ei olnud kohe kindlati mitte minu üks lemmikutest.
No comments:
Post a Comment