... ehk, kuidas ma lubadusest kinni pidasin.
Pühapäeval oli mul veel suur plaan half moon partyle jõuda, mis Railay'l kuskil toimuma pidi. Enne seda pidin hotellis väikese siesta tegema. Siesta kujunes aga kahjuks päris pikaks - tõusin järgmisel hommikul kell pool 9. Igaks juhuks otsustasin kohe minna ka sadamasse (kui seda nii saab nimetada) ja uurida, millal ma Koh Lantale saaks. Minu peas pidi see kõik väga lihtsasti toimuma. Päris nii ilus see elu aga ei pidanud olema - Lantale läheb Railay'st iga päev ainult üks laev. Õnneks olin ma oma agaruses nii varajane, et sain ennast 10.45-se laeva peale munsterdada. Railay nägemine jäi ainult veidi lühildaseks. Aga see oligi ka hirmus turistilõks. Nii, et taaskord ma väga valjult ei virise.
Laeva peal kohtasin hollandlasest, türgi šveitslasest, sakslannast ja ühest Lichtensteini tüdrukust koosnevat reisiseltskonda. Nendega sain jutu peale ja tuleb välja, et ka nemad on küllaltki muhedad inimesed. Sealt tuli ka see lubadus, mille ma täitsin. Käis too nimelt mu blogipostituse pealkirja kohta - lubasin hollandlasele, et selleks saab just see tsitaat.
Igal juhul - nüüd olen teist päeva Koh Lantal. Elan esimest korda elus hostelis. Mitte küll suures - jagan tuba 4 inimesega, kõrvaltoas on veel 1. Väga nunnu kohake. All on restoran, kus hostelielanikud abiks käivad. Tasuta wifi on ja 170 bahti päevas maksan tiiviku, madratsi ja sääsevõrgu eest. Eile käisin rannas päikeseloojangut vaatamas ja mainitud reisiseltskonnaga kokteile ja õlut joomas. Täna käisin hostelirahvaga rannas. Rand oli super - umbes 60 m pikk, valge liiv, türkiissinine meri ja meie seltskonnale lisaks umbes 4 inimest. Rannas ka kõigest kättejuhtuvast kokkuklopsitud baar, millest sai osta puuvilju ja vett.
Hommikupooliku veetsin oma edasisi plaane tehes ja majutust otsides. Nüüd olen Lantal veel kaks päeva. Reedel liigun siit veel allapoole Malaisia piirile lähemale Koh Lipele. Couchsurfinguga leidsin seal ühe pensionil USA piloodi, kes oma purjekal mööda maailma ringi kimab. Ta lubas mulle lahkelt omaette kajutit pakkuda, Liped ja lähedalasuvaid saari näidata. Õnneliku juhuse läbi saab ka tema viisa 5ndal otsa, siis saame koos Langkawile minna visa run-i tegema.
Edasi plaanisin siiski tagasi Phuketisse minna ja võimalusest kinni haarata ning oma sukeldumispaberid ära teha. Selleks tuleb mul vist oma lend edasi lükata. Üldse tahaks kuidagi rohkem aega ja eelkõige rohkem raha.. Preguse hetkeseisuga tundub jälle jube hea idee järgmine aasta samasugune plaan teha - Aussis kulda kokku ajada ja siis seda laia maailma kulutama minna. Aga see võib ka jälle järgmise 2 ja poole kuuga muutuda.
No comments:
Post a Comment