Nagu kala vees

.. ehk tere, Malaisia!

Oeh! Pikk päev on olnud. Ma olen surmväsinud ja tahaks süüa/magada - aga ei! Esimene asi (pärast CouchSurfingut, Facebooki ja Gmaili ofkoors) on ikka blogi kirjutamine.

Kogu selle eetrivaikuse veetsin ma Koh Lipel. Elasin jahil ja käisin sukeldumas. Jah - kirjutan nüüd kui litsenseeritud sukelduja. Sellele otsusele jõudsin põhimõtteliselt kohe Lipele jõudes. Minu host - 50ndates endine USA mereväe piloot ütles, et see pidavat olema parim koht terves Tais, kus seda teha ja soovitas mulle ka parimat dive shopi. Ma jõudsin otsusele, et kui ma seda veel edasi lükkan, siis jumal teab, millal ma lõpuks siis sukeldmiseni jõuan - on see ju mu "To Do" nimekirjas olnud juba päris mitu head aastat.

Igal juhul - eelmine neljapäev jõudsingi siis Lipele ja läksin kohe Sabay Divers'i ukse taha kraapima. Samal õhtul maksin raha (tapvad 13 500 bahti, aga no mis teha) ja sain raamatu, mille pidin järgmiseks päevaks läbi lugema. Ei jõudnud kahjuks, aga ülejärgmisel päeval sain siiski loetud, testid tehtud ja ka esimesed sukeldumiskogemused vöö alla. Küll väga kalda ääres, aga siiski sain maitse suhu. Ja see maitse oli väga hea!

Järgmised kaks päeva käisin jälle vee all - see kord juba sügavamal. Ja see maitse oli veel parem. Tom (mu host) ei eksinud - sukeldumine seal kandis on tõesti suurepärane. Tõenäoliselt on nüüd mul elupikkune pisik küljes.

Igal juhul see oligi peamiselt see, millega ma tol saarel tegelesin - lugemine ja sukeldumisreisid täitsid päris kenasti mu päevad ning õhtuti sain surnult voodisse kukkuda. Täna hommikul (pärast ootamist, kuni vihmasadu mööda läheb) alustasime seilamist Langkawi poole. Merelistele seiklustele sain lisada juurde ja jahi juhtimise. Väga keeruline ei olnud - merel on suhteliselt raske millelegi pihta saada. Nüüd olen umbes 3 tundi Langkawil olnud ja otsustanud veel umbes nädalaks Malaisiasse pidama jääda. Osalt, et veidi reisimisest puhata (kuigi võib-olla tuleb mul veel sajakonna kilomeetri jagu lõuna poole Penangi liikuda) ja osalt, kuna mu Phuketi host ütles, et tal on nädalakene tegemist.

Veidi aga veidrustest. Täna teatas Tom mulle (kes muide veetis 22 aastat oma elust piloteerides USA mereväe mustade operatsioonide tarvis ja, kes oskab sellest [teatud piirides muidugi] üüratult põnevaid lugusid vesta), et mina olen umbes kõige ebaviisakam inimene, keda tal on kunagi olnud õnnetus kohata. Ta põhistas oma ütlust sellega, et 2 päeva tagasi teatasin ma teda ühe neiuga nähes, et iga kord kohtan ma teda erineva naisterahvaga (mis oli ka tõsi) ning eile restoranist lahkudes möödaminnes sõnasin "Stop flirting and let's go", kui ta (järjekordse) kahe sõbrannaga rääkis. See tabas mind mõnevõrra üllatusena. Veel suurema üllatusena tabas see, et pärast seda, kui ta oli mulle selgeks teinud, kui kohutav inimene ma ikkagi olen, üritas ta järgnevad 2 tundi mind veenda ikkagi veel ühe öö "Optimum Trust"-il (tema jaht) veeta. Veidral kombel otsustasin ma siiski sadamas laevalt lahkuda ja Langkawil seigelda.

Saar on siiamaani mulle väga positiivse mulje jätnud - eriti lähendes pakkusid suurepärast vaatepilti kõrged mäetipud, mis pilvi püüdsid ning silmapiirini ulatuvad metsad. Esimesel katsel suutsin 15 ringitti eest (umbes 150 bahti, 50 krooni) leida voodi külalistemaja ühistoas, mida jagab minuga Sankt Peterburist pärit Irina. Asukoht tundub olevat päris normaalne, kuigi turistideküllane. Igal juhul tuleb nüüd veidi avastama ja sööma minna! Pärast seda magada kuni homme pärastlõunani!