.. ehk tere, Kuala Lumpur!
Pärast raskeid saatuselööke Phuketis otsustasin niisiis sealt jalga lasta. Algne plaan oli minna Bangkoki, seal viisad korda ajada ja siis seal vaikselt lendu oodata.
Siis aga kutsus Langkawil kohatud Solomon mind Kuala Lumpurisse. Kuna ma Phuketis ja Bangkokis tean täpselt mitte ühtegi inimest ja Kuala Lumpuris (tuleb välja) ühte, siis otsustasingi oma sammud nädalaks hoopis Malaisia pealinna seada. Sammude seadmine oli lihtne. Eile hommikul kell 5 tõusin oma Phuketi hostelis. Käisin duši all ja pakkisin kokku viimased asjad. Pärast seda hakkasin mööda varahommikust Phuket Towni bussijaama poole astuma. Tuleb välja, et erinevalt ülejäänud maailmast, on kell 5 hommikul Phuket Townis kõige parem ja normaalsem aeg turul käimiseks. Terve kohalik tai kogukond paistis eelistavat just seda aega. Kõige põnevam asja juures oli see, et müügil sai näha ka selliseid asju, mida turistidele ei müüda. Näiteks supi keetmiseks kilpkonnad ja maod.
Oma varahommikusel matkal läbi vanalinna suutsin endale hankida ka kaaslaseks Pon'i - väga järjekindla tai poisi, kes hoolimata suurest keelebarjäärist, suutis siiski mulle edastada mõtte, mis paistis täitvat suuremat osa tema peast: "you, me, bed". Tähele panemata minu tai-, inglise- ja eestikeelseid keeldumisi ning sinnajuurdekäivaid žeste jälitas ta mind seda mõtet korrates oma 15 minutit. Õnneks jõudsin siiski teelt kõrvale kaldumata bussijaama ning 6:40 ka bussile, mis pidi mind Hat Yaisse viima.
Umbes siis andis kallis sõber Solomon ka teada, et tema näiteks kavateb reede öösel hoopis Hiinasse sõita. Ilmselgelt parim uudis sellel hetkel - asjaolu, mida mu rohked vandesõnad ka tunnistasid. Et mu karmavõlg veel tasumata oli, siis kestis ka bussireis Hat Yaisse Tai kombe kohaselt 2 tundi enam, kui ette nähtud. Õnneks aitas aega mööda saata ulatuslike kättemaksuplaanide haudumine kõigi vastu, kes mind üle lasevad. Lõppude lõpuks, aga saabus siiski tõdemus, et oma otsuseid teen ma siiski ise ning õnneks ei ole mul ka suuremat vahet, millises maailmanurgas ma parasjagu viibin. Selle arusaamaga koos saabus ka minivalgustatus.
Siiski jäi mul 2,5 tundi Hat Yais surnuks lüüa järgmist bussi oodates. Tund aega sellest veetsin lõpuks korralikku massaaži nautides (minu esimene kogemus üle pika aja - kui mitte arvestada Rahsias exprompt saadud peamassaaži). Kohtasin ka üht väga sõbralikku põhja-iirlast, kes mulle Kuala Lumpuri ja Singapuri kohta reisisoovitusi jagas.
Kella 7 ajal õhtul astusin järgmise bussi peale. Kahe tunni pärast olime ületanud piiripunktid ja Kuala Lumpurisse jõudsime täna hommikul kell 4:45. Õnneks olin ma enamuse bussisõidust veetnud sügavas unes ja seega suuteline ennastümbritsevast päris hästi aru saama. Siiski viis tee mind bussijaamale lähimasse hotelli, kus ma siiski röövelliku hinna ja kohutava kvaliteedi eest olin sunnitud ööseks toa võtma.
Nüüdseks aga olen jõudnud juba 4 korda odavamasse ning 6 korda ilusamasse hostelisse. Ilmselgelt küll mitte ilma ära eksimata, aga siis kohale jõudnud. Hetkel võtan hoogu, et end mõnusast konditsioneeriga toast taaskord KL-i hullumajja vedada söögipoolist ning viisade saamiseks Vietnami ja Kambodža saatkondi otsima.
No comments:
Post a Comment