... ehk tagasi Phuketis ja üllatused teel.
Viimased päevad Langkawil erinesid küllaltki suuresti esimestest. Tuleb välja, et ka unisel Langkawil on võimalik täiesti pädevaid pidusid leida. Ja seda ma viimased kaks päeva seal ka tegin.
Pühapäevad pidid Sunbah klubis kõige suuremad peopäevad olema ja see pidi juhtumisi olema ka minu viimane prallevõimalus Langkawil olema, sest teisipäeva hommikul vara-vara pidin hakkama oma samme seadma sadama ja Taimaa poole (seega pidi siis esmaspäev olema välistatud). Igal juhul otsustasime siis Irina ja Ismaeliga tähistada nädala viimast pühapäeva ja linna peale lammutama minna. Mõeldud-tehtud. Enne Sunbah't aga viis Ismael (kes oli 10 aastat Kuala Lumpuris plaadifirmas töötanud) meid oma ühe sõbra ja endise kliendi baari. Tuli välja, et see oli kõige chillim koht üldse. Koha omanik oli keskealine rasta, kelle uhked patsid ulatusid tema kandadeni. Peale selle mängis ta veel ülimuhedat reggae muusikat ja õlu baaris maksis 10 krooni ringis. No mida rohkemat elult tahta.
Tuleb välja, et mahe muusika ja odav õlu muudavad mind küllaltki edukalt väga aktiivseks social butterfly'ks. Järgneva 2 tunni jooksul jõudsin ma rääkida umbes 80% inimestega Rahsias ja vähemalt pooli endaga kaasa Sunbah'sse kutsuda. Sinna me ka umbes poole 3 ajal jõudsime. Suitsuhaisu oli kõvasti (nagu ka varem), aga õnneks oli ka tantsuvõimalusi rohkem, kui eelmine kord sinna jõudes. Igal juhul, kui Sunbah't kella 4 ajal kinni hakati panema, ei olnud minul küll mingit kojumineku isu. Irina oli tunnikese (või veidi rohkem) enne seda juba alla andnud ja koju läinud (Ismaeli sõber toimis taksojuhina see õhtu) ja nüüd hakkas härra ka mulle väga kõvasti peale käima, et oleks ikkagi aeg koju minna ning, et minul oleks kindlasti väga ohtlik üksi linna peale jääda. Ma ei kuulanud teda.
Selle asemel, et koju minna, laenasin ma oma telefoni Grantile - väga nukrale Austraallasele, kes rääkis, kuidas ta leidis endale neiu Saksamaal ja kuidas ta temasse väga armunud on ning hirmsasti neiule helistada tahtis. Kes olen mina, et tõelise armastuse teel seista, onju? Igal juhul lubas Grant mulle pärast oma 15-minutilise telefonikõne lõppu selle eest 50 ringgitit anda. Sellest ma siiski keeldusin, kuid lubasin tal endale hommikusöögi välja teha. Õnneks on Langkawil täpselt üks restoran, miks 24 h lahti on ja mis seetõttu ka kõik varahommikused klubilised enda juurde koondab. Siis juhtuski nii, et esmaspäeva hommikul kella 5 ajal jagasin ma Langkawil lauda Grantiga Austraaliast, Solomoniga Nigeeriast ja Aymaniga Egiptusest. Seltskond osutus küllaltki muhedaks. Kui välja arvata just hädast välja aidatud Austraallane. Pärast seda, kui ta oli veetnud oma pool tundi üritades mulle selgeks teha, kui väga ta ikkagi armunud on, paistis ta leidvat, et parim asi, mida meil edasi teha, oleks jätkata seda vestlust tema hotellitoas. Möödaminnes lisas ta ka juurde, et ilmselgelt ei tasuks mul ühte lauda jääda nii metsikute meestega nagu seda on üks nigeerlane ja egiptlane. Selle peale teatasin talle, et ainukene inimene sellest lauast, "who is freaking me out a bit is you". See oli ka tõsi.
Kahjuks võttis Grant seda aga küllaltki otsese solvanguna ja lahkus. Mitte keegi teda taga ei nutnud. Varsti pärast seda kõndisin koos metsikute meestega ka meie vastavate hotellide poole. Pärast seda, kui Solomon oli kohale jõudnud, läks aga kõik valesti. Mina ja egiptlane otustasime mitte niivõrd koju, kuivõrd rannale chillima minna. Ilmselgelt kuulub chillimise juurde ka õlu ja paar viinakokteili. Ja tuleb välja, et chillimine on ka päris chill... Kõigepealt jalutasime mööda Andamani mere kallast, siis murdsin ma hotelli sisse ("murdsin" kõlab palju rebelimalt, kui "jalutasin") ja läksin fancysse basseini ujuma. Pärast seda jalutasime veel veidi ja siis tegime (küll ainult jookidest koosneva, kuid siiski) pikniku mere kaldal. Rääkisime elust, olust, islamist ja Dubaist. Pärast piknikku saatis metsik mees Egiptusest mind üldse mitte nii metsikult koju ja läks ise oma viimaseid tunde Langkawil veetma, kuna tema lahkus esmaspäeva lõunal.
Mina jõudsin koju poole 9 ajal, kukkusin voodisse ja magasin poole 1ni. Edasi läks nii palavaks, et magamisest ei tulnud suurt midagi välja. Selle asemel sõin ära eelmisel õhtul turult ostetud kohaliku toidukraami ja vegeteerisin niisama voodis. Mõne aja pärast otsustasin seda tegevust jätkata rannas. Umbes-täpselt siis sain ka kõne Solomonilt, kellele ma olin lubanud temaga koos Langkawi põhilist vaatamisväärsust - cable car-i, vaatama minna. 10 minutit hiljem sain temaga rannas kokku. Et endale veidi elu sisse ajada, käisin veel ujumas ja viskasin hetkeks päikese alla külili. Pärast seda käisin veel eelmisel õhtul kohatud tattoo-poiste juurest läbi ja siis läksimegi Langkawi cable car-i juurde.
Iseenesest oli see ju väga äge sõit - ca 700 m kõrgusele kalju otsa pisikeses kabiinis loksuda, aga üldiselt olen ma rohkem actioni, kui niisama sõitmise ja vahtimise austaja. Aga ilmselgelt liialt ei virise - näha nii kaugele, kui silm ulatab, ainult superrohelist puutumatut vihmametsa ja selle keskelt taevasse söötvaid kaljusid, mille vahele on pikitud mõned üksikud kosed - üldse mitte paha pilt. Mõne aja pärast aga tegid pildi pahaks taevasse kogunud väga pahaendelised tormipilved. Ja just siis, kui me olime jõudnud saare kõige kõrgemasse tippu ja tagasisõidujärjekorras seisime, jõudis kohale ka torm ise. Katuse all küürutades tundus olukord ikka hirmus täbar, õnneks aga kabiini jõudes see enam nii hull ei olnud. Tuul paistis vähenevat ja paarsada meetrit allapoole jõudes ei sadanud isegi vihma enam. Elu oli jälle ilus.
Oma kodusesse külalistemajja tagasi jõudes oli mul aega, et pakkida järgmiseks hommikuks taaskord oma seljakott ja käia pesemas. Pärast noid pühasid toiminguid sain taaskord Solomoniga õhtusöögiks kokku. Kuidagi aga juhtus nii, et minu plaan esmaspäeva õhtul vaikselt vara magama minna ja teisipäeval enam-vähem elusast peast bussi peale jõlkuda, hakkas kiiva kiskuma. Esimene märk sellest, et võib-olla ei lähe asjad nii, nagu plaanitud, oli see, et pärast õhtusööki hakkasime Solomoni juures Hennessy'd tarbima. Asi läks järjest hullemaks, kui asjasse segati ka "Tõde või tegu". Paari tunni pärast Rahsiasse suundudes oli meie tuju juba keskmisest palju kõrgem.
Rahsia tõestas taaskord enda headust. Umbes kella poole 6 ajal, olles mööda lasknud oma võimaluse minna Sunbah'sse, kuid 4 telefoninumbri võrra rikkamana, olles rääkinud lugematute inimestega (taaskord - mahe muusika ja odav õlu), tantsinud nõrkemiseni ning saanud lambist maailma kõige parema peamassaaži, olin ma lõpuks valmis Rahsiast ja Langkawilt lahkuma. Pärast paljajalu jalutuskäiku kodu poole, väga varajast hommikusööki, jalga astutud klaasikildu ja viimast (mitte üleni riides) ujumist Langkawi meres, jõudsin ma tagasi oma kodusesse külalistemajja.
See kõik juhtus umbes 7 ajal hommikul. Pool tundi hiljem kloppis mind voodist välja kergelt ärritunud Ismail, kes ütles, et buss, mis mind praami peale ja Taisse viima peaks, on kohe-kohe kohal. Pool (an obvious understatement)-unesegasena ja minu ümber toimuvast mitte just liialt hästi arusaavalt pakkisin oma viimased kodinad kokku ja loivasin bussi peale. Paaritunnise praamisõidu Phuketiss magasin täies mahus kägarasse tõmbunult oma tooli peal. Minu suureks rõõmuks järgnes 3-tunnine ootamine Satuni bussijaamas. Minu veel suuremaks rõõmuks pidi järgnema 6-tunnine bussisõit Phuketisse. See aga õnneks jäi ära.
Selle asemel toimus 8 ja poole tunnine sõit Phuketisse. Tai ühistranspordi graafikuid tuleb armastada! Kujutan ette, et kõige enam armastab seda Tanel, kes sai mind Phuketi bussiterminalis oodata ühtekokku umbes 3 tundi. Õnneks ei olnud tal ka telefoni, et ma oleks saanud talle teada anda, kuiväga hiljaks ma ikkagi jään. Lõppude lõpuks läks aga kõik hästi (nagu ikka) ja umbes 9 ajal õhtul taaskohtusin Phuketis küllaltki ähmi (ja viha) täis Taneliga.
Eilse päeva veetsime rõõmsalt rannas haavu lakkudes ja niisama ringi loivates. Täna hommikul aga olin lubanud oma eelmise korra Phuketi hostile, et peatun tema juures. Kella 11 ajal sinna jõudes leidsin ta eest pakitud kottide ja hirmsasti ehmunud näoga. Tuli välja, et ta oli eile töölt lahti lastud. Täna lahkus ta juba Phuketist ja ilmselgetel põhjustel ei saa seega mind majutada. Seega olen ma nüüd tänaseks endale hostelis voodi sebinud ja plaanin (loodan, et see läheb edukalt) taaskord külastada oma lemmikklubi lemmikkelneritega, kes kannavad kikilipse ja trakse!
Ma väga loodan, et see on üks plaan, mis vastupidiselt end korduvalt tõestanud reeglile, ka välja tuleb..
Edasise suhtes on aga kõik suhteliselt lahtine - olen kirjutanud paarile Bangkoki hostile seal asüüli paludes, aga nagu ikka, on tulevik lahtine ja maailm jätkuvalt minu mänguväljak!
No comments:
Post a Comment