Harilik pühapäeva pärastlõuna

... ehk St.Patrick's Day Kuala Lumpuris.

Eile, kui ma olin lõpuks julguse ja energiavarud kokku korjanud ning Vietanami saatkonna juurde jõudnud, selgus, et eile oli laupäev. Ilmselgelt laupäeviti saatkonnad lahti ei ole. Päeva võit number üks. Aga pole hullu. Jalutuskäigud on alati toredad ning tagasiteel hostelisse sain jäätist süües jutuotsa peale Filipiinidelt pärit Debraga, mis lisas ka veidi põnevust.

Eriti toredaks muutus päev, kui tagasi hostelis saatis mulle sõnumi Reza, Langakawil kohatud iraanlane, kes lubas mind mõne aja pärast peale võtta ja Petronase kaksiktornide juurde viia. Enne seda jõudsin õnneks veel hosteli pakistanlasest omanikuga äriplaanidest ja Kuala Lumpuri liiklusest rääkida. Õnneks jõudsime siiski ka tornide juurde, mis on tõepoolest väga väga ilusad ehitised. Kõigi suureks rõõmuks puudub mul ikka veel kaamera. (Aga see on mu tänase päeva ülesanne - leida ja soetada fotokas!) Küll aga ei jäänud selle pärast pildid tegemata. Hetkel tuleb mul siiski oodata, et need Reza telefonist kätte saada.

Pärast seda, kui Reza sõber Armin mind tagasi koju oli sõidutanud, otsustasin teha ülimalt vajaliku powernapi. Ülimalt vajalik oli ta kahel põhjusel: a) viimased ööd olid taaskord jäänud mõnevõrra lühikesteks ja b) 17.03 on St. Patrick's Day ja mingil veidral ning kaunil moel olin ma suutnud leida hosteli, mis asub täpselt keset iiri baaridega täidetud tänavat. Ilmselgelt kulus puhkus ära.

Poole kahe ajal üles tõustes olin seega täis teotahet. Samuti oli pidu õues täies hoos. Pool tundi pärast üles tõusmist olin ma kohanud ühte tšaadlast, ühte sudaanlast, iirlasi, inglasi ja igat muud masti eurooplasi. Uute tutvuste hulka kuulub ka Bangladeshi klubiomanik, kelle seltskonnast lahkudes, et telefonikõnele vastata, sattusin ma kogemata Malaisia sünnipäevapeole. Kahjuks oli aukülaline selleks ajaks küll juba lahkunud, aga tema väga lahked sõbrad ei lubanud mul enne lahkuda, kui ma olin nendega ühe joogi teinud. Niisiis sattusingi ma Kuala Lumpuris St. Patrick's Day'l ühte lauda Malaisia kohaliku näiteja, muusiku ja kellegi kolmanda toreda härrasmehega. Sikh (nimetatud muusik) oli lihtsalt ülimalt sümpaatne 60ndates härrasmees, kes nägi välja nagu Malaisia Ernest Hemingway. Samuti pühendas ta laulu Lizzy'le, "who makes him dizzy when she rocks and rolls".

Kahjuks hakkas kella 3 ajal pidu ära vajuma, sest kohalike seaduste järgi pidi 4ks plats puhas olema. Aga pole häda! Selleks ajaks oli kohale jõudnud Solomon (kes oli otsustanud oma reisi Hiinasse määramata tulevikku edasi lükata) ning meie (mina, Solomon ja viimase sõber Peter) sammud viisid meid edasi (esiteks küll auto juurde ja siis sealt) kohalikku Aafrika ööklubisse. Kahjuks pean aga tõdema, et minu ootused olid suuremad, kui tegelikkus. Võrreldes näiteks Gambia klubiga (ainuke võrdlusmoment, mis mul siiamaani on) oli tegu ikka küllaltki lahja üritusega. Õhtut rikkusid ka lampi algavad kaklused. Jah - kaklused! Ma ei olnud elusees mitte ühtegi näinud ja eilse öö 3 tunni jooksul nägin kolme. Aru ma ei või. Kõige hirmsam kogu asja juures oli see, et lahkudes ütles mööda kõndiv sõber Solomonile, et üks kaklustest oli alustatud minu pärast! Miks - sellest ei saa ma siiamaani aru.

Aga kultuuriline kogemus seegi ning põhiline on, et kõik asjaosalised jäid ikkagi ellu ning meie suutsime ka elusate ja tervetena lahkuda. Tagasi hostelisse jõudsin 6 ajal ning täna suutsin ilmselgelt maha magada hinna sisse kuuluva hommikusöögi. Aga pole hullu - õnneks on iiri baaridega täidetud tänava kõrval ka üks, mis on täidetud hiina restoranidega.

Nüüd tulekski mul jäle tubliks hakata - sööma minna ja siis vaikselt kaksiktornide juurde ostukeskusesse kaamera järgi jalutada - soovige mulle edu sellel raskel teel!