Food heaven

... ehk laisad päevad ja ööturud.

Nädalake Malaisias hakkabki vaikselt õhtusse tiksuma. Kõigest 2 päeva veel ja siis tuleb teisipäeva hommikul sammud taaskord põhja poole seada.

Põhjus, miks ma see nädal nii tagasihoidlik oma kirjutistega olen olnud, on lihtne - pole suurt midagi toimunud. Olen siin aktiivselt oma reisiväsimust välja puhanud. Päevad mööduvad sujuvalt ranna, söömise ja igasuguse iba vaatamise taktis. Magada on ka omajagu õnnestunud. Malaisia suurimaks tõmbenumbriks praegu on ööturud (või pigem õhtuturud, kuna nad sulgevad kl 21). Paremat toiduparadiisi annab välja leiutada. Nüüd on õnnestunud 2 korda nende asukoht välja peilida (iga õhtu on turg uues kohas) ja ennast sinna kohale vedada. Mõlemad korrad on see lõppenud ohjeldamatu ülesöömisega. Praegugi on raske hingata, aga kohalikud toidud veel kõrval kotis ootamas. Parim osa asja juures on see, et umbes 20 krooni eest on võimalik ennast herneks süüa.

Üldiselt on mul jälle asukoha ja inimestega küllaltki hästi vedanud. Külalistemaja, kus ma praegu pesitsen, juhib üks  härrasmees, kes samuti kulutab umbes iga vaba hetke mind ja Irinat mööda saart ringi tassides. Paar päeva tagasi käisime in corpore ka kohalikus n.ö. klubis. See aga ei olnud suurem vaatamisväärsus - tuleb välja, et Malaisia seadused ei keela veel siseruumides suitsetamist ja see asjaolu tegi "Sunba"-s viibimise küllaltki ebameeldivaks nähtuseks. Veidi jalga keerutada siiski sai.

Aga sellega üldiselt uudised ka piirduvad. Nagu mainitud, veedan ma enamus ajast rannas raamatut lugedes või, kui vihma sajab (mida juhtub siin päris tihti), toas filmi vaadates. Elutempolt tundub Langkawi palju inimsõbralikum kui Phuket - ka turiste on kordades vähem. Kahjuks aga olen mina hetkel siiski kõige turistilõksumas kohal saarel ja suur osa päriskuraasist jääb selle tõttu nägemata. Selle pärast ootan ka juba Phuketisse naasmist - kohalike elu on alati palju põnevam, kui turistide jaoks hingetult üles klanitud fassaad.