Uus elu

... ehk kiired päevad Kuala Lumpuris.

Sain siis lõpuks pühapäeval jalad kõhu alt välja ja läksin KLCC-sse endale fotokat ostma. Teel peal jooksis mulle otsa pisikene kokast pakistanlane, kes nõudis, et ma tema restorani sööma läheksin. Ilmselgelt hea valik, kuna kokad saavad oma restoranidest ikka tasuta süüa sebida. Kahjuks aga päris tasuta lõunaid siin maailmas siiski ei ole ning lõunasöögile järgnes kiiresti ka abieluettepanek. Sellest ma siiski keeldusin ning jätkasin oma rõõmsat teekonda kaksiktornide suunas.

Jõudsin siis fotokapoodi, sain pilli kenasti välja valitud ja olin juba ostmas, kui mulle mainiti, et sularahaga makstes saan ma 3% hinnaalandust. Kuna pangaautomaat kenasti poe kõrval oli, siis otsustasin seda võimalust ka kasutada. Läksin siis mina pühapäeva pärastlõunal HSBC pangaautomaadi juurde, et oma eesti kontolt välja võtta sobiv summa raha. Sisestasin oma PIN-i ja valisin õige hulga. Ootasin, käsi õieli, oma rahapatakat. Selle asemel sain automaadilt paberilipiku sõnadega: "You card has been retained. Please contact your bank for assitance."

Vandudes kõiki panku ja nende masinaid läksin ma otsima lähimast HSBC kontorit, mida ilmselgelt KLCC-s ei olnud. Samuti oli tegu pühapäevaga ja kõik kontorid oleks nagunii kinni olnud. Igal juhul läks mul selle peale igasugune asjade ostmise tuju küll ära ning saabus tõsine depressioon. Lubades esimese asjana esmaspäeva hommikul üles otsida mõni HSBC esindaja ja neile igasugust piina valmistada, läksin lööduna tagasi hostelisse. Sinna jõudes saabus tõdemus, et põdemine nagunii mitte millelegi kaasa ei aita ja järgmise päevani vähemalt ei anna mul nagunii midagi korda saata (saatsin küll pangale mõnevõrra ärritunud meili). Varustatud selle tõdemusega läksin välja kohvi jooma ja raamatut lugema. Trepist alla kõndides sain oma suureks rõõmuks kõne kohalikult CouchSurfingu host-ilt, kellega olime varasemalt veebis mõned kirjad vahetanud. Suur rõõm seisnes selles, et sobivalt kutsus ta mind kohvile. Küll kahjuks tunni aja pärast.

Samal ajal, kui ma mõtlesin, mida oma eluga järgneva tunni jooksul peale hakata, sattusin viskiklaasi taga juttu puhuma Raj'iga - keskealise hindu päritolu kohalikuga. Hämmastaval kombel sisustaski see minu järele jäänud tunni ning kella 7 ajal õhtul sain lähedalasuva kaubanduskeskuse kohvikus kokku Omariga - Liibüast pärit noorhärraga. Omar osutus väga põnevaks jutupartneriks ning kohvitassidest arenes õhtusöök ja õhtusöögist dringid Skybar'is, kust avanes täiesti vapustav vaade tuledesäras kaksiktornidele.

Omar oli ka küllaltki üllatunud, et ma KL-is hostelis peatun, mitte hosti juures, ning sundis mind kaasa minema, et üle vaadata tema elukoht, mille uksed, tema sõnade järgi, mulle valla pidid olema. Tema elukoht osutus korteriks ühes paljudest KL tornmajadest. Minu otsus paar päeva tema juures veeta vormus siis, kui ma nägin vaadet 3nda korruse välibasseinist - panoraam, mille keskel on Petronase kaksiktornid. Puudu ei ole ka jõusaal ning (üllataval kombel) saun. Kahjuks aga sõidab härra homme puhkusele, nii et peatumine tema juures jääb küllaltki lühikeseks. Pärast seda väga veenvat demonstratsiooni sõidutas Omari sõber mind tagasi mu hosteli juurde, kuna pühapäeva hilisõhtu olin lubanud veeta tutvudes järjekordse klubiga.

Peale korjati mind pool 3 ajal öösel, pärast pikka ringi tuuritamist ning inimeste lisandumist jõudsime lõpuks 4 ajal ka kluppi. Seekord ei toimunud õnneks ühtegi kaklust ja ka muusika oli parem. Igal juhul oli meeleolu kõrge, kui 6 ajal tantsusaal uksed sulges.

Esmaspäeva varahommikul (kella 3 ajal lõunal - esimene aeg, kui ma suutsin end välja peksta) astusin sisse HSBC harukontrorisse. Täis võitlusvaimu ja ehedat vahkviha lokkava ebaõigluse vastu asusin ootama oma järjekorda. Minu trots aga lahkus ning saabus depressioon, kui väga kena neiu mulle teatas, et kuna minu kaart võeti ära mitte harukontori automaadis, vaid kaubanduskeskuse omas, siis on see juba hävitatud. Lahkelt soovitas ta mul ka kontakteeruda oma kodupangaga, mis saaks organiseerida uue kaardi. Suurepärane algus päevale, leidsin mina.

Järgneva pooltunni veetsin virisedes pankade, masinate, elektroonika ja süsteemi üle. Siis aga viidi õnneks mu tähelepanu kõrvale käiguga järgmisesse kaubanduskeskusesse, mille alumisel korrusel asus liuväli. Sain esimest korda sellel talvel uisutada!

Päev muutus heast suurepäraseks veidi hiljem. Täpsemalt toimus see õhtusöögi ajal. Selleks ajaks viidi mind KL-i teletorni 282 meetri kõrgusele pöörlevasse restorani nautima sööki ja vaadet. Suurepärasest vaimustavaks muutus õhtupoolik kerge ujumisaktsiooniga kaksiktornide varjus. Sauna otsustasin jätta järgmiseks päevaks.

Tänaseks suurimaks saavutuseks sai lõpuks fotoka soetamine! Pärast kahte tundi ja lugematuid närvirakke sain lõpuks selle õudustemaratoni lõpetatud. Küll aga nõudis see kogu minu energiavaru ning samuti tänaseks plaanitud Vietnami saatkonda, et viisa saada, pidi lükkuma homseks. Tagasi Omari juurde jõudes plaanisin veel kiire ujumaskäigu teha, aga ilmselgelt on sellest nüüd möödunud 2 tundi ja selle asemel olen kirjutanud blogi ja HSBC-le veel mõned õpetlikud sõnad. Nüüd lähen sörgin ma kiirelt veel hostelisse tagasi, et ära tuua oma kõvaketas, mille pealt ma lubasin täna Omarile "Lauluva revolutsiooni" filmi näidata - korraliku riigisaadikuna katsun ma seda pähe määrida võimalikult paljudele inimestele.